Tänaseks esimeseks ülesandeks oli tuvastada objektile kaasavõtmiseks vajalikud taimed. Õnneks küll mitte ainult välise vaatluse järgi ja omaenese tarkusest: enamikul taimedest oli kamba peale ikka nimelipik kogusega juures. Saime kontrollimiseks nimekirja ja asusime potikestes sobrama. Minu suureks rõõmuks oli nii mõnigi ladinakeelne nimetus tuttav ja mõnel meenus isegi eestikeelne vaste :D Paarikümnest eri taksonist määrasin peast välimuse järgi liigi täpsusega u neli taime ja see on tegelikult päris piinlik arvesse võttes seda, KUI äsja ma püsikuid, suvelilli ja kõrrelisi õppisin.
Viimased kaerad ja heinad guugli abiga (imede ime!) leitud, laadisime kogu selle rohelise kraami autodele, veokikast ja treiler tihedalt täis. Ülaloleval pildil on u viiendik tervest laarist. Millest võib omakorda järeldada, et tänase päeva sisustasime enamjaolt istutamisega. Juhtkolleegideks määrati taas Christopher ja David (ehk Tõre-Taavi), kes olid meie kantseldamisest vist küll totaalselt tüdinud. Esimene neist meiega veel paar sõna vahetab, teine aga on oma hüüdnime ausalt välja teeninud - kulm kortsus, räägib vähe ja sageli arusaamatuid juhiseid. Seisab su kõrval ja vaatab rahumeeli pealt, kuidas sa veokilt käru maha kangutades oma naba paigast venitad. Pöördud tema poole konkreetse lihtsa küsimusega, ta keerab ringi ja astub minema. Nagu.. mismõttes? Täna pragas isegi Jan poistega, et nad meile ütleks, mida tegema peab ja me lollilt niisama ei passiks. Eesti meestegi mõtteid on raske lugeda, kuidas me peaks küll saksmannide omi õhust haarama?
Ootamatult aga naeratas me kvartetile õnn ja objektile tuli kaasa Jani vend Lorenz, kes oli lausa lahkus ise! Naeratas, tundis meie vastu huvi ja ajas juttugi. Tema sai hüüdnimeks Terminaator, sest istutamiskiiruses polnud talle vastast - sama ajaga, kui me Katriga pool peenart tehtud saime, oli tema üksinda teise poolega valmis jõudnud! Ka saime Termikalt tegevusjuhendeid, mis tähendas seda, et poisid said meist tänaseks rahu. (Peenraid, mille kallal tiimiga müttasime, oli veelgi, aga panen illustreerimiseks vaid paar pilti)
Kuigi vihma ei sadanud, oli väljas päris korralik tuuline ilm. Lõunapausi ajal tuli küll kange tahtmine autosse sooja istuma minna, aga kuna salong on nii võikalt suitsust läbi imbunud, siis seisime enamuse ajast siiski õues. Mõtlesin, et keegi võiks leiutada sigarettidele kohustuslikud kaloririkkad ümbrispaberid: kas 200kcal per koni sisse imeda oleks piisav motivaator selle õudse kombe maha jätmiseks? Noh, eks lõpuks on see igaühe enda asi muidugi - olen ju isegi mõne tõmmanud - lihtsalt suletud ruumis on see tugev lõhn mittesuitsetajale üpris ebameeldiv taluda.
Päeva lõpuks kinnistasime oma rohimisoskusi ja üllataval kombel hakkasime normaalsel ajal asju kokku pakkima. Päike oli vahepeal välja tulnud ja soojendas mõnusasti. Soojaks ja umbseks oli ta ajanud ka auto salongi, kus ei olnud enam kübetki õhku ja suitsukas oli veel jälgim kui enne. Kolmveerand tundi sõitu ajas mul südame kenakesti pahaks ning ma pidin endaga usinasti tööd tegema, et mitte kiirteel ropsima hakata. Siis aga juhtus väike ime: Tõre-Taavi luges vahelduseks eesti naise mõtteid ja keeras konditsioneeri sisse! Olukord sai päästetud ja auto lõhnabukett minupoolsest täiendusest samuti, juhhuu :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar