Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama päris algusest. Täna oli nimelt üks hirmus tegus õuemängude päev, mis algas külmas paduvihmas peenra taastamistööga. Kell 8.30 pakkisime kobestid-labidad-ämbrid kaasa, tõmbasime kõige soojemad ja veekindlamad ürbid selga, mis meil oli ja kõndisime maailmatuma suure, viis aastat hooldamata peenra juurde. Sinna oli kooli eelmise juubeli auks istutatud igasugu iludusi iiristest ja floksidest põldpiimohakateni välja. Käsk anti harvendus- ja rohimistööga peenra otsast minema hakata ja jätkata seni kuni lõunaaeg kätte jõuab. Nii me siis neli tundi jutti kummardasime ja kükitasime ja kobestasime ja kastsime. Kolm tundi hiljem lõppes ülakorruse papil õnneks vihmavesi otsa ja viimase töötunni saime isegi päikesepaistet nautida ning õige pisut ära kuivada.
12.30 jõudis kätte õnnis lõunapaus, mille jooksul jõudsin end ühikas nii suuremast porist puhtaks kasida kui ka eileõhtuste makaronidega natuke laadida. Magustoiduks komm põske ja tagasi õue. Suureks rõõmuks selgus, et ka täna saab suurte masinatega mängida - nüüd juba ka kruusakastis kopaga möllata, pisikese universaal-abilise Avantiga euroalustest torne kokku laduda ja kõige suurema laaduriga tohutu turbakoormaga 'pimesi' manööverdada. Kuna viimase masinaga ma eile sõita ei jõudnud, läksin esimesena just selle kõige raskema ülesande kallale. Üldiselt läks sujus mul manööverdamine kenasti, kuni saabus u-pööre ja kõrvalseisjate ohtratest õpetustest pisut segadusse aetuna keerasin ma rooli naaaatukene liiga palju ja masinat veidi liiiiga kõverasse ja järsku hakkasid needsamad kõrvalseisjad koledasti ja kõrgesti kisama. Keerasin rooli ruttu vastassuunas ja sain kõik rattad turvaliselt maha tagasi, ka turbakoorem vajus kõikudes otseks ning kummuli me koos laaduriga seekord siiski ei käinud :D
Järgmised ülesanded möödusid märksa rahulikumalt ning järjekorras ootamise vahelduseks sai meelde tuletada ka lasernivelliiriga töötamist. Vigursõidutunnid läbi, suundusime kasvuhoonesse sisse telliste ja mördiga mängima. Päeva lõpuni oli kaks tundi aega ja selle jooksul pidime ülesehitama kahest müürist esimese, Fibo-ploki osa. Rühm jagunes orgaaniliselt kohe kaheks - mehed asusid asja kallale ja tegutsema, naised jäid plaani äärde arutama. Jupp aega hiljem, kui meestel nöörid-märgid maas, jõudsid ka naised arvutustega lõpule ja kaks rühma reorganiseerusid viieks paariks. Seda müüri-mördi osa õpingutest olen ma pikkade silmadega oodanud, kahjuks aga olin selleks hetkeks päeva elamustest juba nii väsinud, et ei jaksanud suurt rõõmustadagi. Hea ju siis, et homne päev algab uuesti sealtmaalt, kus tänane pooleli jäi. Ma olen 99,9 % kindel, et näen öösel uneski kellut ja vaaderpassi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar