Nädal on olnud väsitav. Reisimine, kohanemine uue keskkonna ja kaaslastega, varane tõusmine ja pikad rasked päevad. Salamisi lootsime, et tööhullud saksmannid rabavad nädala sees rohkem, et reedel varem lõpetada. Nohh.. täna polnud isegi niipalju aega, et lõuna söömise ajaks auto seisma jätta!
Hommikul saime ruttu teele, sest pidime jätkama eilset muruplatsi rajamist. Kell 7.45 olime juba objektil ja alustasime mutitõkkevõrgu paigaldamist. Enamiku juurdelõikamistööst tegi ära meie tänane juhtkolleeg Christopher, kes mulle kangesti üht kooliaegset silmarõõmu meenutab. Kuna kääre jätkus vaid ühele ja sikutamis-vaialöömistööd polnud kah kolmekesi otstarbekas teha, haarasime Katriga kärudel käepidemeist ning asusime mulda platsile vedima. Tuleb tunnistada, noorusel on omad eelised - jäin tugevuses ja kiiruses kolleegist ikka paari kärutäie võrra maha.
Pärast lühikest hingetõmbepausi saabus ülemus Jan kontrollima, kas me tööd ka teeme. Kohe sain pragada, miks ma mulda nii kaugelt vean ja autoga platsi kõrvale ei sõitnud. Eeemm.. äkki sellepärast, et mina ei olnud roolis ja ei tea objektist ja meile kasutada antud ligipääsuteedest muhvigi? Tundsin, et hakkan Jani suhtes tõredaks muutuma. Kui algul tundus mees asjalik ja muhe, siis mida aeg edasi, seda rohkem tuleb ette kommunikatsiooniprobleeme. Ta vist eeldab, et me kohaneme rutem ja pärast esimese tööpäeva selgitusi on kolmeks nädalaks kõik klaar. Muidugi võib asi ka olla minus - see ju mu esimene tööpraktika ja ma püüan pigem ettevaatlik olla kui ma päris täpselt ei tea, mida ma teen. Natuke narr on hommikuti käed rippu kõrval seista, kui teised ringi sibavad autode vahel neid päevaks ette valmistades, aga kui keegi ei ütle sulle kuhu ja kellega sa mida tegema pead minema enne, kui pooled autodest juba väravast väljas, siis on sutsu keeruline kaasa lüüa. Eks me muidugi küsime, kas saame aidata ja mõni kolleeg isegi vastab, aga mul on praegu veel tunne, et oleme kohati pigem tülinaks kui abiks. Küllap see läheb ajaga üle.
Christopher sõitis auto õigemasse kohta ja asusime Jani kaasabil järelejäänud mulda platsile loopima. Õnneks pidi ta varsti kusagile mujale minema ja töö saime lõpetada rahulikumas meeleolus. Plats tasaseks, muruseeme laiali ja rehaga kergelt üle. Platsi ümbrus korda, töövahendid kokku ja autoga tagasi halli. Seal selgus, et ühed suured dekoratiivsed kivirahnud on vaja halli lähedalt viia järgmisele objektile. Jan tuli ise neid laaduriga peale tõstma, meie ülesanne oli need rihmadega korralikult kinni tõmmata. Ilmselgelt oli tal tuli takus, sest ta suutis korraga manööverdada ja tõsta, tõmmata suitsu ning rääkida mobiiliga. Ei kiivreid, ei veste - tööohutus missugune :D Eks ma saan aru küll, et päriselu ja koolitarkus ei lähe alati kokku, aga veidi kõhe oli ikka. Algajate värk.
Istusime autosse ja sõitsime .. kuhugi. Vahepeal tundus, et ka juht ei ole päris kindel, kuhu ja kuidas minema peab. Et teekond kesk põlde ja väljasid veelgi lõbusam saaks, oli äkitselt meie ees teetöödeks suletud raudteeülesõit ja pidime leidma ümbersõiduvõimaluse. Poola 2.0, noh! Kohale me lõpuks siiski jõudsime. Seal ootas meid ees paar kolleegi, kes asusid koos Christopheriga kive maha kangutama. Seda oli isegi veel kõhedam vaadata kui pealelaadimisprotsessi. Poisid olid aga profid ja kõik läks õnnelikult. Uuesti autosse ja tagasi halli poole.
Selleks ajaks oli kell juba tavapärasest lõunapausist hulk aega mööda tiksunud ja pidasin targemaks küsida, kas seda üldse tulebki. Kiire graafiku tõttu ei tule jah, sööge nüüd sõidu ajal. Ok. Kuna Christopher oli hommikul hoolitsevalt vähemalt uurinud, kas me poepausi soovime, siis sai ta ärajäetud lõunapausi info endale hoidmise andeks. Kõrvalseisjale-kolleegidele võib tunduda, et ma teen sellistest pisiasjadest nagu päevaplaan, söögiajad-vetsuvõimalused ja tööülesanded liiga suure numbri, aga antagu mulle mu veidrused andeks - ma lihtsalt olen harjunud, et töökoht on reeglina ühes kohas, lõunat antakse kella 11.30st alates ja ma ei pea muretsema, kas pean äkki pool päeva läbimärgade (vihmast, muidugi :P) riietega töötama. Püüan end võimalikult ruttu ümber harjutada.
Laadisime uued rahnud peale ja valmistusime sama ringi kaasa sõitma, kui järsku naeratas meile õnn ning Jan taipas meie kaasastilpnemise mõttetust - kuulge, minge tänaseks koju! Mul tuleb ekskavaator ja ma ei saa teiega midagi rohkem teha, kivitransport on juba kah nähtud. Hurraa, noh! Kell oli 14.20 ja suurest rõõmust sõitsime ratastega kaugele mäe otsa poodi uusi tööriideid ostma. Saime mõlemad endale uued püksid-jakid, haarasime toidupoest põnevaid väljamaa maiuseid kaasa ning suundusime koju auga väljateenitud nädalavahetust veetma. Kui vähegi jaksu on, siis veame end homme Paderborni, aga lubada ma seda küll ei julge :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar