Eile õhtul kukkus rõhkkond kolaki madalale ja hakkas sadama. Hommikune temperatuur oli seetõttu küll märksa soojem, kuid püsis päeva jooksul ühtlase kaheksa ringis. Surusin kummiülikonna seljakotti võikude ja veepudelite vahele ise lootes, et sinna see õhtuni jääbki. Päris nii hästi ei läinud, kuid samas läks veelgi paremini - kõige suurem padukas sadas alla hetkel, kui olime autos oma lõunapausi pidamas. Ülejäänud tibamine oli nii vähene, et isegi vihmalokke ei tulnud juustesse.
Päeva esimene objekt kahest, eraaed Diemstadt-Wrexenis, asus poole tunni tee kaugusel ettevõtte hallist. Koht oli minule hirmsasti meelepärane: maja oli punastest tellistest (äkki vana veski?), kuhu jooksis veekanal läbi lüüside sisse. Üle kanali viis sillake ilupuuaeda ja selle taga algas hobustekoppel. Meie saabudes pistsid suksud uudishimulikult nina ligi, et näha, mis toimuma hakkab. Sehr schön!
Selle objekti ülesanneteks oli uue muru aluspinnase ettevalmistamine ja ühe olemasoleva peenra uuendamine. Esimene tegevus osutus meie jaoks suht nüriks, sest maapind oli taaskord kivikõvast savist ja labidaga peksmise asemel oleks kamara kobestamiseks olnud mõistlikum kasutada mingit massinat. Aga noh, see on kõigest tasuta tööjõu arvamus :P
Teine tegevus oli juba pisut meeldivam, kuigi algas jälle saksa rohimismeetodi ümbervormistamisega. Sinna, kuhu eestlaste käpakesed ei jõudnud, jäid kõik murututid ja varasemad peenraelanikud sisse - seda oli näha uue mulla sissekaevamisel. Siis saime pisukese hingetõmbepausi kuni töö eest vastutav isik taimed (ilmselt tema peas oleva) plaani järgi õigetesse kohtadesse asetas ja seejärel lubati meil istutama hakata. Lõpptulemus sai selline:
Niipea, kui kastekannud tühjaks said, keeras ülakorruse papi oma kraanid lahti ja võttis tööjärje üle, et me saaks lõunale minna. Sellest ma aga juba eespool rääkisin,
Päeva teine objekt asus Paderbornis ja eelnevalt olime kuulnud vaid niipalju, et seal pannakse ühe büroo ees sillutiskivi maha. Kohale jõudes juhatas Jan meid aga kahe kanalisatsioonikaevuni ja ütles, et peame need enne muru rajamist ära betoneerima (siinkohal vabandan, kui segu kohta vale terminit kasutan - segupakil oli saksa keeles kirja küll spetsiaalne nimi, aga kas see mulle siis meelde jäi). Selleks tuleb kaevult kaas ja ülemised rõngad maha võtta, selgitas ta ja ulatas mulle Spitzhacke. Nojahh siis.. haakisin kirka kaane augu taha ja kukkusin sikutama, sain kätte ka! Teise kaevu ja rõngastega oli rohkem jamamist, need eemaldasime koos. Tundus, et tolle kontori rahvas eriti ei söö ja see oli meie õnn, sest kaevu tulevad torud olevat sellise vale nurga all, mis soodustab hunnikukuhjade kogunemist. Khm. Kaevu sisemuse pesime siiski üle ning seejärel hakkasime seguga rõngaid kokku plötserdama. Terve selle aja siiberdas üks lintkopp me selja taga kivipanijatele aluskillustikku vedada ja see ajas mind veits närvi. Harjumuse asi ilmselt. Jan ei lasknud end manööverdavast rasketehnikast häirida ja eeldas, et me ka ei lase. Mis ajas mind KA närvi. Vbl peaks samuti ahelsuitsetajaks hakkama nagu tema, äkki see rahustaks?
Igatahes saime lõpuks kaevurõngad veekindlalt suletud ning liikusime edasi kivideni. Alustuseks õpetati, kuidas nööriga vuukide sirgjoonelisust kontrollida ja siis spetsiaalse tööriistaga, mis nägi natuke välja nagu pogo-stick, kive jonksu lükata. See tehtud, hakkasime vuugivahedesse täiteks peent killustikku harjama ja seda tööd jätkus päeva lõpuni.
Tagasiteel halli kippusid lisaks unele igasugu kummalised mõtted pähe. Näiteks nagu milliseid seinast seina elamusi praegune töökeskkond pakub: ühel hetkel istutad kauneid hobuseid imetledes veevulina saatel pojenge ja juba järgmisel oled peadpidi essukaevus. Vastuolulisus, mis iseloomustab päris hästi ka elu sügavamat olemust, kas pole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar