Vihmapüha

Katri vihmaga tõtt vahtimas

Terve öö ladistas vihma sadada, äike paukus ja mürtsus hirmsal kombel ning tundus, et päris lähedal. Hommikul ärgates oli tulevärk läbi saanud, aga veekardin langes endiselt ühtlase vooluga. Piilusin lootusrikkalt WhatsAppi - ehk on seal sõnum Janilt, et täna pole vaja tulla, aga ei miskit. Ajasime roobad selga, kilejoped peale ja istusime sadulasse. Märg ja libe oli vändata, märjad olid põõsaste oksad, mis vastu nägu peksid ning kohale jõudes olid ligemärjad ka püksid. Õnneks ei olnud me esimesed saabujad ja saime halli varju pugeda. Varsti jõudis Jan kohale ning hakkasime eelmise päeva laga ja varustust autodelt maha tõstma. Sellega meie tööpäev siiski ka piirdus: ilmselgelt olid välitingimused maastikutöödeks kõlbmatud ja feierabendist sai sujuvalt feiermorgen.

Mis me nüüd teeme, koju magama? Kohe kindlasti mitte! Varajast ärkamist ei saanud ju ometi raisku lasta, seega vaatasime peatuses järgmise bussi väljumisaja ja käisime vahetasime riided viisakamate (ja kuivemate) vastu ära. Ühtlasi tegime valiku reisusihi osas, milleks sai bussi Paderborni saabumise ja rongi väljumisaja omavahelisest sobivusest (18-minutiline vahe) tulenevalt Hannover. Et meil asjad liiga ladusalt ja igavalt ei kulgeks, saime bussile 5 minutit hiljem ning linna jõudes sattusime ummikusse, mille tõttu saime bussilt maha 7 minutit enne rongi väljumist. Kiired jalad ja kaks pead toimetasid hästi ja meil jäi veel 3 minutit ülegi :D

Rongisõit kestis rahulikud tund ja 45 minutit ja ainus, kes tukkuma kippus, olin mina. Unenägude vahele saime aknast näha, kui palju seda vihmakest tegelikult maha oli tulnud. Jõed vahutasid ja ajasid üle, põllud ja karjamaad olid vee all, kohati majadeni välja. 

Hannoveri jõudes selgus, et ka seal sajab. Meie hea plaan natukenegi kaubamajadest väljaspool jalutada läks sõna otseses mõttes vett vedama. Vihma trotsides vaatasime siiski üle (ainult) vana raekoja ja mõned vanalinna tänavad ning andsime seejärel ilmale loobumisvõidu. Ülejäänud aja veetsime Katriga eraldi tutvudes Primarki ja C&A valikuga ning täheldades sisserännanute suurt kontsentratsiooni linnas. Mul juhtus, tõsi küll, veel säärane lugu, et mu sisemine kompass lakkas töötamast. See oli imelik, sest nii nagu Paderbornis, tajusin ka Hannoveris paaris kohas, et olen seda paika aastaid tagasi unes näinud nagu mul nii mõnigi kord varem on juhtunud. Aga võibolla just sellepärast olingi sassis ja parimast tahtmisest hoolimata ei jõudnud kuidagi uue raekojani.

Hannover. Alte Rathaus.

Linnas oli palju inimesi liikvel

Hannoveri pearaudteejaam

Tagasitee koju möödus suuremate vahejuhtumiteta ja vahelduseks oli see täitsa tore. Eks näis, kui pika päeva me tänase lullilöömise eest homme peame sooritama.