Maitea, mis eriline töötuhin neil saksmannidel esmaspäeviti peale tuleb, aga pidama nad sellega saada ei oska - kui eelmisel nädalal ohkisime 10-tunnise päeva üle, siis täna püstitasime 11 tunniga uue rekordi. Oleme Katriga järgmise ja ühtlasi viimase esmaspäeva osas pisut närvis, kuna kooli vastuvõtukomiteel oli plaan meid õhtust sööma viia. Kui me aga 7 - 19 tööd vihuks, seejärel end vähe kasida tahaks, siis saab enne päev otsa kui pidulik õhtusöömaaeg alata saab. Ka ei jääks meil üldse aega pakkimiseks, magamisest rääkimata, sest kuidagimoodi peame me siit Lichtenaust kella kuueks Paderborni rongijaama jõudma - esimene buss läheb aga alles 5.50 ja sõidu aeg on pea pool tundi. Põnev saab olema.
Hommikul läks meil pea poolteist tundi aega, et autod eelmise nädala kraamist (nt mädanema hakanud muruniide, mõnus) tühjaks teha ja mõelda välja, mida sinna asemele tõsta. Tavapärane labidas-reha-hari, käru, kastidega taimi, mullakotid ja veel ühtteist. Palju aega võttis see kõik taaskord puuduliku kommunikatsiooni tõttu, mis aga seekord ei olnudki meie ja Davidi, vaid tema ja Jani vahel. Huh.
Veidi pärast üheksat jõudsime esimesele objektile, milleks oli eraaed Stukenbrockis. Esimene töö oli tühi peenar rodomullaga täita ja läbi kaevata ning taimed istutada. Normaalne. Sai selline.
Järgmiseks oli vaja valge kiviklibu sisse paar üksikut rohelist tutsakat kaevata. Ei olnud tore ega saanud ka väga asja mõttekusest aru. Pluss pidime ära korjama mullaseks saanud kivikesed. Khm. Mitte, et pärast kastes mullajäänused nagunii maha pesime. Nojah. Eestlase loogika ei olnud sakslasele vastuvõetav.
Kolmas töö oli heki uuendamine. Katri oma kangete kätega eemaldas hekist närbunud osad ning David oma tohutu jõuga - töö käigus sai ta lausa kahest labidast jagu - kangutas pukspuud kõrvalt peenrast välja. Koos sooritasime vahetustöö, siis veel sutike kastmist-koristamist ja uuele objektile.
 |
| Katri maadlemas pukspuudega |
Seal, oh üllatust, pidime auto sissesõidutee/parkimisala VALGESSE KIVIKLIBUSSE istutama üksikuid rohelisi tutsakaid. Et elu veel ilusam oleks, olid omanikud auto sinnasamma ka parkinud. Väga ettevaatlikult, et kaevates kive vastu autot ei lennutaks, tegime taimedele pesad ja saime nad maha pandud. Õues õnnestus meil ka normaalsesse peenrasse (loe: täis torusid, betoonitükke ja kiva) istutada ja siis vaatasime juba, et nüüd võiks lõpetama hakata kah. Kell oli kolm. Koristasime enda järelt ära, mängisime ei-tea-kust ilmunud toreda koeraga palli ja mõtlesime, miks sel Davidil enne nii kiire hakkas ja nüüd teda kuskilt ei paista. Läksime asja uurima. Selgus, et kliendid olid soovinud kümblustünni ala ja bambusepeenarde vahele maasse metallpiiret ja seda David nüüd mõõtis ja kaevas. Ruumi oli seal ümber vähe, seega kutsus ta meid endale appi, et veel kitsam oleks.
Kui mõttetu töö ja kolme inimese ajakulutus see ettevõtmine lõpuks tundus! Mõõda ja lõika terasest piiret, kaeva sellele kanal, sebi kivikeste ja mullaga neid rangelt lahus hoida, tassi ja sega kolm 25kg koti betoonisegu, katsu hoiduda vee- ja elektirijuhtmetest - õudne! Üritasime Katriga mõistatada, mis selle kõige eesmärk on, aga rohkem kui umbrohu ja taimejuurte kaablitesse kasvamise takistamine, me välja ei mõelnud. Kuigi siis oleks ehk lihtsam olnud terve kanal metalllehega ääristada (või poolikusse kõrisse panna), mitte vaid üks serv. Noh. Maitea. Võibolla oli see piire hoopiski ilu pärast vajalik. Igatahes palju õnne sellele, kes kunagi hakkab sinna midagi istutama - jälle hunnik metalli ja betooni risuks maa sees ees.
Tagasiteel juhtus veel selline patuga pooleks lugu, et lennutasime kogemata 'krokodilli' - olime autokastid küll kenasti kokku pakkinud ja võrgud peale tõmmanud, aga üks koormarihm oli jäänud kusagile peitu. Sõitma hakates rappus pingutusklamber ehk nagu koolis õpetati, krokodill, välja ja pani jooksu. Oli õnnelik õnnetus, et keegi sellega pihta ei saanud; meie järel sõitnud kaubikust korjas üks mees teele pudenenud eluka üles ja andis meile tagasi. Kuus läbi viis minutit olime hallis, võtsime rattad ja väntasime linta-lönta kodu poole.
Homme aga läheme kooli! Direktor isiklikult tuleb meile kell 7 hommikul koju järele, nii et viilimisvõimalust ei ole mittemingisugust :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar