Säärane naljakas lugu juhtus, et ma ei näinud unes ei kellut ega kellukaid. Kolmandat ööd järjest seiklesin hoopiski 'eelmise elu' radadel ja seekordses unes vestlesin auväärt Tiia-Ester Loitmega. Ta teatas, et tema rohkem vehkida ei viitsi ja kolib Saksamaale sugulaste juurde. Noh, ütlesin mina, see on ju imeline kokkusattumus - sinna lähen kohe mina ka, ehk tulen teile seal külla!
Sellise kreisi unenäo peale (ühtteist põnevat juhtus seal muidugi veel, aga kõike ei saa ju ka jagada) oli mul loomulikult uni juba kell pool kuus öösel läinud, seega otsustasin tekkinud vaba hetke ära kasutada ja pesin pea puhtaks. Siinkohal vabandused minu toa- ja boksinaabritele, keda vali veevulin võis häirida; samas jäi nii teistele natuke rohkem aega oma kella seitsmesi toimetusi teha. Neli naisterahvast vannitoa peale, papist seintest rääkimata - ega see ühikaelu täiskasvanuna ei ole nii kerge midagi. Aga saame hakkama :)
Võtsime kellu täna kätte sealt, kus eile pooleli jäi. Pisut pidi ümber tegema kah, ikkagi elu esimene savimördiga müüriladumine ju. Niksitamist ja loodimist oli tublisti, sättisime telliseid nii ja naapidi (üks jäi täitsa valepidi), aga oma müürijupid saime lõpuks ikkagi üles laotud - rõõmu kui palju! Meeste ja segapaaride müürid olid küll kaks korda naispaaride omadest kõrgemad, vuugidki oli ühtlasemad ja puhtamad, kuid neil ka ju varasemalt kogemusi - ma arvan, et tegime algajatena täitsa okei tulemuse.
Kui olime kogu selle rõõmu ära koristanud ja lõunal käinud, saime veel natuke masinatega mässata. Tutvusime haagiste hingeeluga ja saime laaduritega mullahunnikutes tuhnida. Tuleb tunnistada, et pärast eilset napikat võtsin täna esimesi kurve märksa ettevaatlikumalt. Mis ei tähenda, et Subarik minus oleks kuhugi kadunud :P
Päeva viimased kaks tundi pühendasime majanduse ja ettevõtluse tundma õppimisele. Rääkisime keskmisest palgast, meenutasime heldimusega 2015. aasta bensuhindu (alla euro liiter!) ja püüdsime ära arvata uue majanduslanguse saabumisaega. Jõudsime järeldusele, et kui mitte homme, siis ühel halval päeval ta tuleb kindlasti.
Kell pool kuus oli tunne juba sealmaal, et võiks koolipäevale joone alla tõmmata ja ajusid puhkama minna. Ootamatult selgus aga, et Räpina kõige gurum õpetaja annab oma juhendatavatele tundi ja lubab vabakuulajaid klassiruumi. Seda võimalust ei saanud ju ometi kasutamata jätta! Peaaegu terve me kursus haaras sellest lubadusest naksti kinni ja nii me veetsimegi veel kaks tundi hoolega tarkuseterakesi kõrva taha pannes. Kella kaheksa paiku sai me ajukurrukestel aga jaks otsa ja läksime ühikasse õhtusööki otsima.
Kokkuvõtteks on müüriladumises nüüd käsi (ja turvasaapad) valgeks tehtud. Kui töö Eestis mingil põhjusel ka otsa peaks lõppema, lendan üle lombi Ameerikamaale. Kuuldavasti olla sealsel presidendil üks suuremat sorti ehitusprojekt plaanis - küll minugi väiksed kobakäpad seal rakendust leiaks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar