Kultuur,kultuur,kultuur!

Sygis Itaalias ei erine kuigiv6rd kevadest: +27, tohutu kuumus ja palju-palju tegemist. N2dal aega on iga p2ev olnud v2hemalt nelja-tunnised proovid - ylehomme esietendub kaasaegse-tantsu/lugulaulu-etendus Igor Stravinski muusikale 'Histoire du Soldat'. Enne ja p2rast trenni aga hoolitseb mind majutav perekond, et mu j2rjest tervenevas kehas oleks ka terve vaim: pereema Costanza on kunsti.. ytleme - ajaloolane, temaga k2isime vaatamas Monet' maalide n2itust, kus sai n2ha ka kuulsaid vesiroose. Lisaks oli yles seatud kaasegse itaalia kunstniku Alessandro Papetti kolm teost - suured silindiriks keeratud maalid, kuhu sissejalutades sattusid keset keeristormi, 6htust puudesalu keerutama ja oisele j6esuplusele a la Blair Witch Project - synged ja v2ga realistlikud! 

Eile s6itis mulle kylla kursa6de Eeva, kes veedab oma Erasmuse-aasta Luganos. N2itasin talle linna, vaatasime Castello Sforzesco muuseumis egiptuse muumiaid ja Michelangelo Pietà kuju. La Scala juurde j6udes selgus, et 6htul on tore kontsert tulemas ning otsustasime seda kuulama minna. Saime ysna m6istliku hinnaga piletid superluks-kohtadele teisel r6dul, keskloozhist kaks boksi vasakule! Koloratuursopran Diana Damrau esitas harfi saatel Straussi, Faurè ja Debussy laule; kolm korda plaksutati ta tagasi ning lisalugudena k6lasid veel yks Strauss, Giulietta aaria Bellini ooperist Norma ja viimase, selgelt yleliigsena Bach-Gounod' Ave Maria. 

Lisaks kultuurile olen tutvunud peretytre Bea karvaste (nii otseses kui ka ylekantud t2henduses) s6pradega, 6htustanud tema vanavanematega, k2inud elavate liblikate n2itusel, tutvunud viie-aastase supernaisega, laulnud Bea ja tema b2ndiga kodusel 6htukontserdil ning degusteerinud kohaliku 6lletehase toodangut.

Vot tak.

Seda te nyyd kyll ei oodanud..

.. et sellele lehele v2rskeid uudiseid ilmub, aga n2e - yllatan iseennastki.

Kaks kuud on m66das aast, kui ma Milaano tolmu jalgadelt pyhkisin. [Kuidas ma seda tegin, te ju ka p2ris t2pselt ei tea.. kui ma teiega sellest just silmast silma vestelnud pole. ] Nende kahe kuu jooksul sattusin ma kaks korda Saksamaale, algul l6unasse, siis p6hja. Vahepeal lugesin lehest, et inimese ajus asuvad eri keeled eri piirkondades. See seletab nii m6ndagi, aga ei tee kergemaks ymberlylitust  yhelt piirkonnalt teisele, mul v2hemalt mitte.. ja kohe kindlasti mitte saksa-itaalia vahel. Ilmselt seet6ttu ma sel aastal nende kahe maa vahel pendeldangi - harjutamine teeb meistriks!

Minu 2raolekul pole siin suurt midagi muutunud: ilm on endiselt sauna m6jutustega ning ei m66dunud kahte tundigi, kui pidin juba tyytute immigrantide peale karjuma.. itaalia keeles, muide :P [ja 2rge tulge mulle seletama, et ma v6iks kaasimmigrandi suhtes m6istvam olla - kui ma ytlen sulle, et ma tean, kuidas piletiautomaat t66tab, siis mine otsi j2rgmist lolli.. v abivajajat]. 

Ma olin natuke, noh - ytleme p6nevil, kus ma 66bima hakkan. V2ike deja vu.. Teadsin, et kooli6e Beatrice toas, aga ei osanud oodata, et see tuba asub sama suures majas nagu oli La Villetta! Bea ise oli parasjagu Veneetsias, seega v6tsid mind vastu tema v2ga toredad vanemad. Eht itaalialikult selgus, et ma ei ole ainuke kylaline noil p2evil ja homme saabuvad kaks tuttavat ameerikast ja natuke hiljem veel keegi kusagilt mujalt! Noh.. jah. Ruumi siin ju jagub ja me oleme ju enamuse ajast nagunii konservatooriumis. Eks paistab.

Majas on kaks kodulooma ka: 10-aastane koer ja 11-aastane kass. P2rast jahutavat dushi (no ei  ole siin shaa-t2hte!) heitsin voodisse reisiv2simust peletama. J2rsku k2is myrts ja mu voodi ees istus karvane kuts ning ootas, et ma teda sygaksin :D V2ike syks-krats ja juba oligi ta l2inud. M6ni tund hiljem, kui tegin tutvust Apple'i arvutiga, tuli 6rn tuulehoog ja mu laua k6rval istus kiisu ning nuuskis mu kohvrit. Hetk hiljem oli ta mu voodis ja rullis end nurrudes lahti. P2rast v2ltimatut pai-minutit lakkus ta end yle ja keeras end rulli tagasi, magama. 

Milline suurep2rane vastuv6tt, kas pole!

..ja neiud ka - elektrirongiga! 2.jagu

Teine matk viis mind Sünnisõnade radadele.. kui kahemõtteliselt öelda; peaks olema paar inimest, kes on minuga mõlemat mõtet jaganud -Karepa laagris voodiserval/keskkooli lõpuaktusel istudes ja öhöksa aastat tagasi unustamatul Millenniumi-tuuril. Sellest viimasest mäletan ma küll miskipärast imelikke detaile palju rohkem kui kontserti ennast. Näiteks, et sel ajal olid hirmus popid läbipaistvad kuubikukujulised patsikummid, mille ma endale H&Mist ostsin. Ja pärast poodlemist hakkas meil proovi jõudmisega kole kiire :D Või et hotell oli iidvana ja selle küttesüsteem veel vanem; õues seevastu oli meeldivalt soe ning paksu talvejopega hakkas lausa palav - käisimegi ringi, hõlmad eest lahti.

Nagu te teate, olen ma juba märtsikuust saadik Genuasse kibelenud, mustmiljon asja tuli aga alati vahele ja kannatlikult pidin ootama õiget aega. 24. mai oli see õnnelik päev, mil võisin lõpuks rongipiletilt lugeda Milano-Genova. Ja vaevalt saime loetud ning vagunis kohad sisse võetud, kui silm kinni ja lõug lahti vajus - laupäeva õhtud venivad meil enamasti ikka vääga pikale :D

Pärast meeldivat uinakut rongist maha astudes, lõi ninna soolane mere lõhn.. oli natuke naljakas tunne, tuttav ja võõras ühel ajal. Kolumbuse-kujuga plats oli sama, aga oma kunagist hotelli ma üles leida ei suutnud. Haarasime infopunktist neli linnakaarti ning võtsime suuna sadamale. Tänavad olid ikka sama kitsad ja räpased kui toona, nüüd oli siin aga veelgi rohkem tumedanahalisi - tundus, et kohalikud hoiavad sellest kandist eemale. Samm oli meil nendetagi kiire, sest..

Meri!!!!!!! Lõpuks ometi! Mis siis, et alles väike lomp tohutu hulga laevade ja paadikeste vahel, aga ikkagi! Läksime Akvaariumist mööda, kai lõppu ja istusime pingile lainete loksumist kuulama. Kuna keskpäevane päike kõrvetas halastamatult, pidime õige pea edasi liikuma. Kõndisime läbi linna, vaatasime üle Kolumbuse majakese ja Carlo Felice teatri, kus ma kunagi laulsin. Külastasime ka patsikummi-poodi ja Ruth leidis endale kolm paari pükse, mis on lihtsalt vapustav tulemus! Siis sai meil linnast ja kuumusest kõrini, otsisime teise rongijaama ja sõitsime mõned peatused linnast välja.

Nervi on See Imeline Koht, kus asub minu uus lemmik-rongijaam: platvorm kõrgel kaljul ääretu vetevälja kohal! Meri ja päike ja rongi rattad ragisemas - kui vähe on õnneks vaja :) Jalutasime edasi-tagasi otsides kohta, kus saaks merre minna. Leidsime vaid sildid, mis enda kastmise saastatud vee tõttu ära keelasid ning hulga suplejaid, kes end keelust hoolimata teravatelt kividelt meeldivasse jahedusse libistasid. When in Rome.. nagu öeldakse - laskusime treppidest-kividest alla vee äärde, vahetasime rätiku varjus riided ning mina ees, Ruth järel sulpsasime vette. Suve esimene suplus on alati meeldejääv, see kauaoodatud kallike aga absoluutselt unustamatu!

Peesitasime mõnda aega kaljunukil, vahetasime paar lahket sõna vene mammidega ja juba oligi aeg tagasi linna õhtust sööma sõita. Mul oli kinnisidee, et Genuas peame sööma mereelukaid - ikkagi sadamalinn! Heh, mõte oli muidugi hea, aga pühapäeva õhtul kell kuus ei olnud avatud mitte ükski restoran! Niisiis võtsime turgutuseks ühe võileiva ampsu ja otsisime edasi. Kella seitsme paiku naeratas meile lõpuks õnn ja leidsime imearmsa kohakese, kus olimegi esimesed kliendid. Tellisime friteeritud kalavaliku, kõrvale klaasikese majaveini ning veeretasime ilusa päeva õhtusse.

Keskööl tagasi Milaanosse jõudes sain lõpuks teada, miks mu kannatus proovile pandi - termomeeter näitas ikka veel 30 soojakraadi - 24. mai oli ilmselt selle hooaja kõige kuumem päev, päikese käes kindlasti 40 kraadi tunne. Ma oleks siin kivilinnas kuumarabanduse saanud!!!

* Roomas roomlaste kombel

Teeviit, vidiit!

Ahaa!!! Tol müstilisel kindluse-otsimise matkal oli mul tunne, nagu oleksin ma siin varem olnud.. reaalselt, mitte unes nagu mul tihti juhtub. Täna piltides tuhlates avastasin, et mul oli õigus: kui me jaanuaris alpi-autoreisi tegime, sõitsime Aronast läbi. Ja mu kallis kaasteeline Liina tegi õiges kohas, õigel ajal klõpsu. Palun, vaadake teie ka ning eriti hoolikalt kahte parempoolset pruuni viita, mis juhatavad Rocca di Arona ja statua di S. Carlo juurde.

Napoleon: saagu kloostrist konservatoorium!

1485. aastal ehitatud S.Maria della Passione kiriku kloostrihoonest sai 1807. aastal havi käsul, Bonaparte'i tahtel koolimaja.









Conservatorio di Musica 'G. Verdi' di Milano on praegugi kaugel igavast nunnaelust - kontserdid toimuvad kahes suures saalis pea iga õhtu, kõikvõimalikke koosolekuid-konverentse peetakse vähemalt igal teisel nädalal ning üle õuekivide rullitakse lahti nii punaseid kui ka siniseid vaipu.











Näiteks, ühel hommikul koolitänavasse keerates nägid mu silmad ainult politseiautosid - hakkasin otsast lugema ja sain kokku üle kahekümne masina (siis läks lugemine sassi), lisaks veel kopter pea kohal tiirutamas! Siseõu oli üks suur sinine sipelgapesa, mis kihises mundrikandjatest nii, et lausa kõhe hakkas. Hiljem selgus, et tookord peeti üle-itaalialist politseipäeva...

Jah, glamuuri ja vippide osas teeb Conservatorio küll Akadeemiale silmad ette, aga .. see on ka kõik!

Itaallane küll, aga ikkagi inimene!

Meie itaalia keele õpetaja Nadia valmistas täna meile uhke, oi-kui-mitme-käigulise õhtusöögi enda kodus. Ta elab Milaano lähistel, väikse tagaõuega (seal me einestasimegi) ridaelamus. Kujutage ette: ta jõudis töölt koju kell kaks päeval, küpsetas kella kuueni õhtul, siis tuli meile rongijaama vastu ja tegi väikse ekskursiooni oma kodu ümbruses!

Et seltsis on ikka segasem, oli ta õhtustama kutsunud ka oma poja, tütre koos tolle elukaaslasega ning oma elukaaslase koos tolle pojaga. Kõik olid väga kenad ja lahked inimesed, ega parandanud ülemäära palju meie vigast itaalia keelt. Sõime, jõime, tapsime sääski ja õhtu lõpupoole esines meie saksa-eesti duo rahvaliku lauluga Lindenbaum/Üks kask meil kasvas õues. Pärast lõputuid ovatsioone toimusid viiulitunnid algajatele ja eeskaavaliisapaalana tuli hundikarja asemel ettekandele Püha öö neljas keeles. Ma ütlen, see lõputu suvi siin on mu aastaajad nii sassi ajanud, et mul ei olnud tänavu mitte mingisugust jaanipäeva ega jõululaulude laulmise tunnet. Vähemalt üks asi sai nüüd korda aetud :)

Õhtu lõpuks panid need suurepärased inimesed autole hääled sisse ja sõidutasid meid Ruthiga koju, peaaegu ukse ette - uskumatu! Ma ei ole tükk aega sellist tänulikkust tundnud kui tänasel ilusal söömaajal. Nii võib ju siit lahkudes lausa kahju hakata...

Jaanipäev ilma vihmata pole kellegi jaanipäev!

Itaallased on lillad peast! Ei, ma tahtsin öelda - lollid peast! Ei.. tutti e due!!!

Kaks nädalat tagasi käisime neljakesi, Laura ja Maso tõlkidena kaasas, postkontoris Prati u 35-kilost pakki ära saatmas. Tarisime juraka luugini, aga mees klaasi taga teatas: vabandage, vabandage - paki maksimumkaal tohib olla 20 kg. Nüüd te tarkpead muidugi küsite: miks te seda varem netist järele ei uurinud? Te proovige ise itaalia posti kodulehelt mingisugust teavet saada, kui ingliskeelne versioon annab ainult õhuposti hinnakirja ja itaaliakeelse versiooni järgi ei saa selle firmaga üldse pakke saata! Kuna minulgi oli kolimine ees, siis palusin Laurat küsida infot Eestisse saatmise kohta. Eestisse? Sinna võite saata lausa 30-kilose kastitäie! On see kindel? Onu vaatas arvutisse ja noogutas innukalt: jah, kindel. Aamenkonks ja hapud silgud. (no olgu, seda viimast ta ei öelnud.. aga mõtles küll!). Läksime koju tagasi, Prati harutas oma junnu lahti ja kõik see vedeles me toa põrandal järgmised viis päeva. Mina tahtsin teha paremini.
Niipea, kui Prati oli lahkunud, asusin oma kodinaid kokku teipima - võttis aega terve pühapäeva, aga vähemalt oli tehtud. Esmaspäeva hommikul pidi Ruth mulle appi tulema mu tohutut kasti tarima; igaks juhuks otsustasin aga enne veelkord kohapeal käia, küsida vajalikud paberid, et pärast kiiremini läheks. Jõudsin luugini, sama mees klaasi taga, küsisin uuesti sama küsimuse. Mis te naljatilgad arvate, et vastus oli ka sama või? Otseloomulikult ei olnud! Nüüd ütles onu, et Eestisse nagu igalepoole mujale väljaspool Itaaliat, on piirang 20 kg. Teate, ma olen juba õppinud oma kõrvu uskuma... Täpsustasin: mitte õhupostiga, vaid maapostiga, muudab see midagi? Mees küürutas üle arvuti ning konsulteeris naabriga. Mkmm, ikka 20 kg - võta või jäta! Jätsin... Kui ma õhtul sellest Laurale ja Masole rääkisin, kukkusid neil suud lahti- no ei ole võimalik! Aga näed, on.

Eile ja täna, viis minutit pärast kella kolme nägin ma u 30-aastast naist, kes oli oma poisipea lillaks värvinud. Ja mitte selliseks lasteaia söögitädi hallikaks-lillaks, vaid ikka seda 'kõige moekamat' tooni, vt pilti ülal.

*mõlemad kaks


PS: Pööripäev andis endast siingi märku - kuumast päevast hoolimata tundsin täna õhtul esimest korda külmavärinaid - sügis pole enam kaugel!