Lõputu vastlapäev

Kuna eelmise kevade üks-kord-elus puhkusereis Atlandi keskele Assooridele läks korooniliselt nihu, siis sel aastal otsustasin proovida oma õnne erinevate Vaikse ookeani saartel. Ja et reisuplaan liiga üksluine ei saaks, toppisin 26 puhkusepäeva sisse võimalikult palju üksteisest võimalikult kaugel olevaid unistuste sihtkohti. Vutike vajab seekord eriti palju varbahoidmist, et see hullumeelne poolümbermaailmareis tal ikka õnnestuks...

Esimene postitus tuleb teile Los Angelese lennujaamast. Selja taga on pikk vastlaliug marsruudil Tallinn-Helsingi-New York-Los Angeles ja peab ütlema, et reisu stardipauk oli paljutõotavalt pinev. TLL-HLL pidi väljuma kell 15.20, lennukis öeldi, et peab 5 mintsa ootama, aga ka 20 minutit hiljem ei olnud me kuskile liikunud. Eelmise õhtu tuul ja lumi õnneks päris tormiks ei paisunud, aga ju siis pisut ikkagi takistas. Teoreetiliselt oli veel täiesti võimalik jätkulennule jõuda, lend ise ju vaid 20 min, New Yorki väljumas kell 17.00, nii et ma olin kõigest mõõdukalt ärevil. Kümmekond minutit hiljem saime lõpuks siiski õhku tõustud. Kapten lohutas siseraadios, et kõik reisijad oodatakse järgnevatele lendudele kenasti ära ja muretseda pole vaja. 

Muretsemiseks polnudki aega, sest Vantaale jõudes oli tarvis joosta ühest terminali otsast teise ja väravas veel takkapihta juhuslik turvakontroll läbida. Aga lennukile mind lubati ja meeldiva üllatusena oli minu kõrvalkoht tühi - nii sain mõnusasti üle kahe koha laiutada. Vaevalt sain rõõmustada-lõdvestuda, kui siseraadios jälle teadustama kukuti: meie teraslinnu A330-300 logiraamatust on mäherdune tehniline vidin märkimata jäänud (philange?) ja oleks hea see enne starti ikka üles leida. Küllap olid kõk reisijad sama meelt ning nautisid rahulikult sügavroosat päikeseloojangut kuni philange üles leiti, üles kirjutati ja meid üles taevasse lendama lubati. 

Ohjummel... New Yorki jõudsime plaanitust pea pool tundi hiljem ja et veelgi lõbusam saaks, siis seisime pidulikult lennuki vahekäigus ka veel igavikuliselt kaua. Terminali koridoris hõikus töötaja jätkulendajaid enda juurde ja ulatas oranži expresspääsme, mis tuli välja eriti abiks ei olnud, sest passikontrollis karjus iga julgestustootaja erinevat juttu, kus nende meelest too expressputka asuda võiks ja nii me teiste eestlastega koos eri putkade vahet jooksime. Esimene, kuhu meid suunati,  oli täitsa vale ja sinna võeti ainult ratastoolireisijaid. Enne seda selgust jõudsime hulga aega seal muidugi sabatada. Õnneks on eestlased rahulolematut ja valjusti ninaette virisejat tüüpi, mis pärast korduvaid turvatöötjate katseid meid vaigistada, päädis sellega, et meid järgmisse ja veel järgmisse putkasse juhatati. Lõpuks saime läbi ka ja siis oli iga mees iseenda eest-olukord. Pagasilindilt tuli võtta oma kohver ja käsitsi viia teise kaugesse ruumi järgmisele lindile (ei olnud sugugi kõrvallint, nagu Talinnas väideti). Selles punktis vaatas teenindaja mu lennu väljumisaega, mis oli u poole tunni pärast ja avaldas sügavat kahtlust, kas ma ikka jõuan. Pean jõudma, ütlesin mina, viskasin kohvri lindile ja pistsin joostes otsima lifti 3. korrusele väravatesse. Sest et ühenduslend on neil JFKs miskipärast nii armsalt korraldatud, et sa pm lähed algusruutu teiste lendajatega tagasi! Jooksin nagu jaksasin (noh.. eriti ei jaksanud, vorm on pigem vormitu..), lehvitasin oranži lipakat ja karjusin rada vabaks! Õnneks turvatöötajad mind pikali maha ei murdnud, teised reisijad lubasid mind turvakontrollis ette ja pärast läbivalgustust toppisin tossud jalga, krahmasin oma kodinad näppu ja panin punuma värava nr. 32 poole. Mis nagu arvata võite, asus mitmetest treppidest üles-alla (põlv läks paigast, karjatasin valust ja ehmatasin kaasreisijaid, vabandust) ja ebaloogilises järjekorras kaheksanda terminali kõige tagumises otsas! Värava nr. 34 juures kuulsin final calli oma lennule, lisasin valust hoolimata tempot ja igaks juhuks karjusin juba kaugelt - ma tuleeeen!!! Eelviimasest reisijast sain hetkeks mööda, jäin veel kaasmaalase eest paluma, et ta on ju ka teel, aga teenindaja tõmbas ukse kinni ja kõik. Olingi viimane, kes lennukisse jõudis! Potsasin istuma enamvähem õigele kohale ja algas 19-tunnise retke viimane, 6-tunnine jupp. Ka selles lennukis nimega Airbus A321, tahtis kapten sõna võtta ja hoiatada, et rihmad võiks terve lennu kestel peal hoida - veits tuuline saab olema. Ohh.. oli tõesti: oli kut treppisõidetud kruusatee! Ma olin suht läbi ja väsinud juba, süda õnneks pahaks ei läinud, aga minu suurim hirm kogu selle ettevõtmise juures - rahutud jalad-käed-ja-kõik-muu - hakkas endast nüüd märku andma. Mul oli oma pinginaabritest nii kahju, nad vist arvasid, et mul on krambid, iga viie sekundi juures midagi viskles ja tõmbles. Kuus tundi tundus topelt pikkusega, aga lõpuks sai ka see läbi ja pisut peale südaööd maandusime L.A-s.

Minu sisetunne ütles mulle, et mine igaksjuhuks pagasilindi juurest läbi - kuigi kohver pidanuks otse Honolulusse saadetama, jõudsin ju lennukile nii hilja, kas see üldse peale sai? Selgus, et õnneks sai küll, aga visati L.As ikkagi välja - pidin nüüd nuputama hakkama, kuhu ma selle oma vabal hommikul jätan, kuna pagasihoidu ju lennujaamas ei ole enam ja ära anda sai seda alles 4 tundi enne lendu. Nojah, sellele mõtlen ma homme, nagu Scarlett O'Hara ütleks. Praegune pakiline probleem kell üks öösel oli leida takso. Nii suures lennujaamas nagu LAX ei olegi see niisama lihtne, et jalutad uksest välja ja võtad, seda võia arvata. Neil on siin taksode juurde saamiseks eraldi transfer-buss (no vabandust,  mul tõesti on pool kodutööd tegemata.. et ikka huvitav oleks 😄). Ja siis see buss keerutab pimeduses eri terminalide vahel, kuni jõuab suure parkimisplatsini, kust saad järjekorras ilusti päriselt takso peale. 

Minule sattus täiesti ok auto, mille juhiks oli väike kehvakese inglisshiga papi, kes isegi numbritest aru ei saanud. Sellest hoolimata tahtis ta väga suhelda ja küsis, kust mina tulen. Kui vastasin, et Estonia, Tallinn, hakkas ta vene keeles purssima oo, Tallinn, kas Viru hotell on alles? Olümpia? Pirita rand... Viru varietee?? Tartu oli ka tore! Tema on nimelt armeenlane, elab Ameerikas juba 12 aastat. Ma vabandasin, et ma eriti venet ei tönka aga vähemalt õige aadressi sain talle nüüd venekeelsete numbritega edastatud ja jõudsin ikka oma Super8 motelli paariks tunniks puhkama. Või noh mis.. eriti puhanuna ma end hommmikul küll ei tundnud, sest 4-tunnine öö möödus voodis, mis asus kahe müriseva agregaadi vahel, millede programm oli ilusti täpselt vahelduvas rütmis - üks lopetas, teine alustas.. Aga tuba ise oli puhas, korras, pesta sai, kohvi sai ka teha ja vett keeta, nii et ajas asja ära.

Hommikul ärkasin rahulikult ja otsustasin oma pagasi endaga randa kaasa võtta: teen siis ühe sihtkoha aga põhjalikult. Venice Beach ja Santa Monica kai oli see koht, kuhu ma tahtsin jõuda, ookeani äärde vahtima suuri laineid ja kohalikke inimesi. Kolmapäevane hommik hooajavälisel ajal oli selleks mõnusalt rahulik hetk. Ilm oli imeliselt päikseline aga vägaväga tuuline - minu kõrva-neeluvalule see ilmselt head ei tee, aga mähkisin kõik oma kolm salli endale ümber ja rühkisin vapralt rannatee läbi.

Randa jõudmiseks oli mul aga tarvis transporti ning veidra taksokogemuse järel otsustasin lõpuks ära proovida Uberi. Laadisin äpi alla, regasin kaardi ära ja tellisin massina kohale. Paari minutiga oli Subaru Crosstek ukse ees ja armas Trevori-nimeline noormees tõstis mu kohvri pagassi. 

Kohmetult märkisin talle, et tead - mul on see esimene kord, ma päris täpselt ei tea, kuidas see kõik käib.. Ta oli nii tore ja sõbralik, seletas kõik ära, et juba makstud, kõik toimib, ma ainult nautigu sõitu. Jutustasime palju, tema pärit Filipiinidelt ja teeb seda muu äri kõrvalt, et sattuda paikadesse, kuhu muidu asja poleks - no oli meil alles vaimne klapp, ma ütlen! Küll ta komplimenteeris mind, et nii lahe, et üksi seiklen ja ta lausa kade, tahaks ise ka mööda maailma ringi rännata. Igatahes väga meeldiv esimene kord, nii et hiljem lennujaama minekuks oli julgus olemas ja nii sain veelkord Uberdada - siis juba E-klassi musta mersuga, millel juhiks hoopis teistsugune, vaikne hiina poiss Bo, kes minu valesti vaadatud terminali-infost hoolimata nurisemata mind kenasti õigesse terminali toimetas.

20.08.2021

Reede, pika reisi viimane päev.

Kohver pakitud, hommikueine söödud, järjekordne blogipostitus postitatud, saigi kell 12 ja pidin toa ära andma. Minu suureks rõõmuks võtsid nad mu kohvripõrssa mõneks ajaks hoiule ja ma võisin linna peal lahedamalt ringi liikuda. Tänase piduliku päeva puhul panin ette lipuvärvides maski. 

Sõitsin ühistranspordiga ringi ja vaatasin linnaruumi, kuidas see on mõnusaks olemiseks, elamiseks ja liikumiseks planeeritud. Majade vahel on õhku. Ühistranspordi ümberistumisvõimalused on iga linnajaos, mitte ainult päris keskuses. Ratturitel on võimalusel oma rada ja muul juhul on nad sõiduteel, mitte jalakäijate keskel. Autosid ei ole ka keegi vajalikus pidanud ära tinistada, on nemadki täitsa alles, saavad sõita ja ka parkida. Trollid on lausa kahe lõõtsaga! 

Joogiveevõtukohad on iga natukese aja tagant erinevate kenade purskkaevude vormis, mõeldud on nii lastele (abiaste) kui ka koertele (madalam kausike kraaniga). Linnahaljastus on integreeritud vajalike rajatistega, nt. bussiootepaviljonide disain võimaldab isegi puul läbi katuse kasvama jääda ja see kõik on kena ja ühtlasi praktiline. 

Pargialadel on ruumi olla, istuda, aega veeta, prügi ära panna - suured sildid vaid väljas, et ole inimene ja austa teisi. Ela ja naudi, aga pea piiri joomise ja lärmiga. Lihtne ja loogiline. 

Isegi nutmine on täiesti ok ja tuleb välja, et vähendab stressi:

Lõunaeineks haarasin poest salati ja japonaise-koogikesed (mandlijahust, nagu selgus), ning läksin ooperimaja taha järve äärde istuma. Leidsin mõnusa varjulise koha plaatanipuu all, viskasin sussi jalast, käärisin püksisääre üles ja asusin nautisklema. Igati mõnus lõpetus värvikale ja elamusterohkele tripile - võib rahule jääda küll!

Lõppu veel mõned klõpsud Zürichist:

Hotellist sain pagasi kätte, raudteejaama piletiautomaadist kolmandal katsel ka pileti lennujaama, kus lasin viimased frangid pidulikult tuulde. Kohver oli reisi jooksul juurde võtnud poole (sic!) oma esialgsest kogust ja kaalus ligi 24kg, aga õnneks ei sunnitud mind midagi ära viskama. Ka mind ennast lubati kahest lisakilost hoolimata pardale 😊.

Neid ridu toksin täiskuuvalgel lennukis, kus mul on kole tahtmine enda ees istuvat paarikest näpistada, sest nad vaatavad mingit minule tundmatut ameerika komöödiat ja lagistavad jubedal viisil üle terve lennuki naerda, nii et pingid rappuvad. Aimduse saamiseks kujutage ette Beavist ja Buttheadi. Öök.. tropid on mul juba ammu kõrvas. Ka vanem paar lõkerdajatest üle vahekäigu põrnitseb neid üsna pahaselt. Aga ma hoian oma näpud klahvidel ja ainult aeg-ajalt torisen nende pihta eesti keeles. Natunatukene ongi veel jäänud ja olengi jälle kodus 🥰  

Kahe nädala jooksul külastasin järgnevaid paiku:

Ungaris: Budapest

Austrias: Viin, Salzburg, Eisriesenwelt, Werfen, Grossglockner, Innsbruck

Saksamaal: Kehlstein

Šveitsis: Luzern, Interlaken, Jungfraujoch, Zürich

 

Tipitud samme: 300 000 

Autoga sõidetud: 530km

Rongiga sõidetud: 975km

Lennukiga lennatud: 3260km

 

Vallutatud kõrgused:

Budapesti vaateratas: 65m

Viini vaateratas: 64,75m

Gellerti mägi: 140m

Eisriesenwelt: 1656m

Kehlstein: 1834m

Edelweißspitze: 2571m

Jungfraujoch: 3571m

 

Tänan kõiki lugejaid kaasaelamast; teadmine et te seal kusagil kaugel ehk paar rida loete, oli innustav ja pakkus pisut seltsigi sel soolotripil. Kui Vutt just endale liiga mugavat pesa ei leia või koroona täitsa lappama ei lähe, siis tuleb kunagi ehk ka eurotripp vol. 3. Sihtkoht ja marsruut on mul juba olemas ;)

Mamma mia, milline päev!

Olime kolleegiga nalja visanud, et kui ikka Eestist ei õnnestu endale abikaasat leida, siis pean rikka mehe Šveitsist tooma. Täna võtsin end käsile, otsisin üles Zürichi kõige külluslikuma kandi, keerasin Börsi tänavasse, kus ainult uhked Porsched-Bentleyd-Ferrarid reas ja viskasin kõige uhkema hoone ees, otse kanali veepiiril oma võlud letti. Et lugejat mitte liigselt šokeerida, siis olgu siinkohal öeldud, et tegemist oligi selleks spetsiaalselt ettenähtud kohaga nimega Frauenbad. 

Ülemöödunud sajandi supelasutus näeb ka täna täpselt samasugune välja ning nagu nimest võisite ehk järeldada, pakub prouadele privaatset võimalust end kuumal suvepäeval kanali vees jahutada. Triks oli mul kaasas, rätiku laenutasin kohapealt aga mulle jäi mulje, et soovi korral oleksin võinud seal kümmelda ka täiesti au naturel. Seinal oli kirjas: õhk 19/ vesi 15. Ütleme nii, et hommiku edenedes oli mõlemale ehk kraadike lisaks tulnud, aga suplus mõjus ikkagi väga karastavalt ja ühtlasi aitas hakata aklimatiseeruma Eesti rannaoludega.

Kui kümne minuti jooksul polnud veel teenindajaga auväärsetelt kosilastelt sõna tulnud, otsustasin oma mõjusfääri laiendada ja astuda ujula kaitsvate seinte vahelt kanali avalikule poolele. Niimoodi, terve linna ja selle külastajate pilkude ees päevitades peaks ju ometi näkkama! Mööda sõitsid paadid, teiselpool kanalit oli suur ehitusplats, aga ikka ei midagi. Minuga koos oli terrassil ka topless- näitsikuid ja mulle hakkas tunduma, et kohalikud on selle vaatepildiga juba liiga äraharjunud ja nii ma küll mehele ei saa.

Ohkasin sügavalt, panin kleidi selga tagasi ja jätkasin oma jalutuskäiku. Paar maja edasi asus linna raekoda, mille ees seisis keset piduseltskonda uhke punane Ferrari. Juhtumisi oli tegemist pulmadega ja jäin vaatama, kuidas värskelt abiellunud paari tervitati. Ikka samamoodi kui meilgi, suure rõõmu ja ovatsioonidega. Tundsin minagi nende üle headmeelt, ilus ju kui kaks inimest on teineteist leidnud ja otsustanud ühiselt elu koos veeta.

Kõndisin vanalinnas, sõin pargis paar pisikest sfogliatellet, panin veel natuke raha ringlusse, et ta saaks jälle mu juurde tagasi tulla ja jalutasin siis hotelli pakkima. See oli päris keeruline ja nõudis südame kõvaks tegemist, sest mulle ei meeldi asju ära visata. Nagu nt koroonatõttu juba ammugi parim-enne ületanud, aga peaaegu kasutamata kosmeetikavahendid.. või siis korra, aga väga põhjalikult kantud sokid. Hea, et mul oli abiks apelsinimahla lõpp, mis tuli ju ometi enne lennukit ära tarbida nagu ka deso-otstarbel kaasavõetud 80% viin. Packung edenes kohe jõudsamini, miinuspoolena tuli aga taas hale peale, et see mehelesaamise asi mul kohe üldse ei idane ega mädane.

Olin hommikul käinud ühte kasutamata, aga üldsegi mitte puhast rätikut administraatorile tagastamas. Noormees oli nii šokeeritud, et ma pidin sellist jubedust nende hotellis taluma, et toppis mulle poolvägisi tasuta joogikupongi kätte. Nüüd, kus pakkimine lõpusirgel, õhtu aga alles noor ja eesmärk saavutamata, otsustasin oma õnne proovida lobby baaris ja oma tasuta dringi enda kasuks tööle panna. Mõeldud-mõeldud. Kell oli ikka veel liiga vara ja lobistajad kahjuks vaid mõned üksikud pereinimesed. Neelasin oma veini alla, sest kangemat kraami kupong ei võimaldanud, ja sõitsin uuesti linna.

Poolel teel jõudsin välja minekut täiega kahetsema hakata, sest tunne ei olnud üldse mitte enesekindel ja lööv, vaid läks järjest nirumaks. Trammiaknast nägin välikohvikutes ja baarides istumas vaid paarikesi ja lõbusaid seltskondi ning ma ei kujutanud kohe üldse ette, et oma kurblikus olekus kusagil baaripuki või kohvikuserval kügeledes võiksin kellelegi ahvatlev paista. Löristasin vaikselt maski sisse nutta, ostsin poest paar tillukest alkoholipudelit (sest ridiküli rohkem ei mahtunud) ja suundusin järveäärsesse parki.

Seal oli mõnus suveõhtune melu ja näis, et ainult mina tunnen end üksi ja õnnetuna kui hiidlase püksinööp. Ühes parginurgas oli suurem hoone ja paistis, et kohe algab miskine eripidu. Kuna mu teerada viis sellest nagunii mööda, sain teada, et see on välikino ja näidatakse Mamma Miat! Hetkeks kaalusin, kas minna, aga no ma olin juba niigi palju pisardand, on siis veel vaja! Jalutasin edasi järgmisele kaile, kust paistis "kinosaal" ilusti kätte ära, vaatega järvele. Kus siis ekraan on? Tooliridade ees oli horisontaalselt suursuur ristkülik, mille kõrval 2 hüdraulilist posti. Vaat kui nutikas, nad tõstavad selle pärast üles. Äh, misma ikka üksi passin siin: pakkimist jätkama veel ei viitsi minna ja film on ju nii tore, ehk teeb tuju paremaks. Kui vabu kohti veel on, siis lähen!

Piletimüüjahärra naeratas mulle, ah et ikka otsustasite tulla? Hea mõte, saate filmile lisaks jäätist ja kingitusi! Kas ma omad joogid pean ära viskama? Onu lõi ladnalt käega, eh ei pea. Ma olin müüdud, ja vaid 16 raha eest 😝 Koroonapass ja pilet ette näidatud, sain kätte oma tasuta jätsu (väga mõnus ja kreemjas Cappuccino-maitseline) ning läksin saali. Rahvast oli palju, kohad vabalt valida ja mis kõige parem - mask maha, ka hingata sai vabalt! Enne filmi pidas ürituse sponsorfirma, kohaliku naisteajakirja esindaja väikse kõne, mille lõpp valjuhäälselt heaks kiideti. Ma eeldasin, et jutt käis tasuta kingitusest ja nagu hiljem selgus, siis mul oli õigus. Ja heakskiit igati õigustatud. Natuke reklaamfilme päris filmi ette ja kui kuu oli pilve tagant välja ilmunud, saabuski õige hetk.

Tuletage nüüd meelde, milline on Mamma Mia algussteen. Olemas? Kes pole filmi (kaua) näinud, siis lubage ma kirjeldan. Sügavsinine suveöö, veepind kuuvalgel sillerdamas, neiuke alustab laulu: I have a dream, a song to sing, to help me cope with everything... Poleks olnud ideaalsemat kohta selle filmi näitamiseks, kui see järveäärne soe suveõhtu praegu oligi! Oleksime justkui ise päriselt seal filmi sündmuspaigal Kreeka saarekesel kohal olnud. Juba see tegi emotsionaalseks ja võttis pisardama, aga need oli rõõmupisarad. Ja kohe tuli naer nendele kaaslaseks, sest see on lihtsalt NII TORE, NII HEADE NÄITLEJATE ja karakteritega film! Meenutasin, kuidas muomaemaga käisime seda kinos vaatamas 13 aastat tagasi, samuti augustis ja noh.. tuli aga meelde, ajas aga nutma. Nii palju aega on sellest hetkest möödunud, et võiksin teoreetiliselt nüüd juba oma tütrega seda filmi koos vaadata, praktiliselt aga.. njah. Elul on omad plaanid.

Ja siis kukkus pisipisikene tõrvatilk plärtsti meepotti: mu kõrvalistuv näitsik pani sigareti põlema! Mul sai sellest šveitslaste jäledast kombest mõõt täis ja ütlesin, et siin ärgu küll suitsetagu. Ta oli muidugi parasjagu šokeeritud ja pidas oma sõbrannadega nõu, aga õnneks nad läksid siiski ja istusid kaugemale rea serva tossama. Tõepoolest, keset rahvamassi, keset seanssi, kus pole kusagile eemale minna selle jõhkra haisu eest, mis siinmaal on kuidagi eriti vängelt tõrvane - mis kohaga sa mõtled? See on Eestis ikka suur asi, et avalik ruum on enamvähem suitsuvabatsoon. Aga Meryl tõmbas mu kohe ruttu kõigi oma võludega jutustusse tagasi ja ülejäänud aeg oli sama meeleolukas kui eelnevgi.

Filmi lõpuststeen, nagu te mäletate, oli sarnane nagu alguski - vaid kuu oli selleks ajaks tüki maad edasi sammunud 🌒 Lahkusin oluliselt parema tujuga, ABBA-viisid suul ja kvaliteetkosmeetika toodetega kinkekotike käeotsas. Loodus Evelini kohvris tühja kohta ei salli, loodetavasti nad seal lennujaamas on selles osas arusaajad inimesed 😏

Kolmapäev

Šveitsis on tänavatel näha rohkelt kalleid ja ilusaid autosid. Brändikauplusi. Rikkaid inimesi kõikjalt maailmast: eakate eurooplaste kõrval noori araablasi, moslemeid ja neist enamike puhul ei oskaks ma päritolumaad arvatagi. Meile Eestisse nad ei jõua. Ma ei ole kuidagi kade, lihtsalt tunnen end pisut kohatuna - olen möödakäija, möödakäija, ei muud.

Mõnikord kandub see tunne ka teistesse eluvaldkondadesse. Kolmapäev oli just selline päev, mis ilmselt tulenes osaliselt ka reisi tipphetke möödumisele järgnevast pingelangusest. Magasin halvasti, selg valutas ja kõik kohad olid kuidagi eriti nõmedaid kohalikke täis. Hommikusöögiks oli buffee kaetud sees, sööma aga pidi terrassi avatud klaasuste taga õues kahe meetri kaugusel, nii et sisuliselt oli tegemist ühe alaga. Einestajaid oli peale minu veel vaid üks naine ja üks kolmene vanemate prouade seltskond, mitte just tohutu rahvamass. Teenindaja käest sain ikkagi võtta, kui croissanti järele läksin - kus teie mask on? Siseruumides on maskikohustus! Hästi, eks ma siis ronin üles tuppa sellele järele.. No tulge, ma annan teile, üks veel on. Toppisin jäledalt keemiajärele haisva paberi endale näkku, võtsin oma saia ja rebisin 10-sekundi pärast maski eest. Täielik pakasuuhha! Ja ma olen muidu kaitsepookimise ja maskide pooldaja! Erandit ei tehtud isegi mitte kõrvallaua 80-aastasele prouale, kes oli kaks vähki, neeru ja kopsu oma, üle elanud. Elu rasketele katsumistele vaatamata paistis vanadaam vitaalne ja rõõmus ning tuletas oma vestluskaaslastele naeratades meelde, et elus tuleb kahetseda mitte tehtud, vaid tegemata jäänut.

Heliseva muusika helgelt helisevad mäetipud oli mu maha jätnud. Nüüd tõusis kusagilt sügavalt sisemusest märksa eksistentsiaalsem laulujupp, mille sõnu kaks päeva puslena oma peas kokku nuputasin. See oli imeilusa Brahmsi Saksa reekviemi kolmanda osa algus, baritoni soolo kooriga. Reisi peagi lähenev lõpp ja argipäeva lahendamata küsimused hakkasid tasapisi endast märku andma...

Teel Zürichisse lootsin rongis omaette nurka istudes natuke rahu saada, aga nii ei olnud ette nähtud. Nii, nagu täiesti tühjas parklas peab ikka keegi just sinu auto kõrvale parkima, nii maandus täpselt minu ette üks ülemeelikus tujus armunud paarike, kes ei suutnud oma tundeid ega käsi vaos hoida. See lõi mul niigi pingul olnud emotsioonid üle pea kokku ja päästis pisarakraanid valla. Poole sõidu peale olid salfakad otsas ja ülejäänu imas mask endasse, vähemalt niigi palju sest totrusest kasu. Zürichisse jõudes pidin aga jälle tubli olema ja pearaudteejaamast kuidagi hotellini jõudma. Jalgadest ja jonnist oli distantsi tõttu seekord vähe tolku, kuid leidsin üles nii turistiinfo, trammipeatuse kui ka piletiautomaadi ja varsti istusingi juba ilusas sinises trammivagunis numbriga 3. Pool tunnikest hiljem sain oma tuppa inimeste ja maailma eest peitu; tunnike iseendale dringi ja lahtipakkimisega ning tundsin end taas piisavalt häst, et nina õue pista. 

Zürichi jaoks ei olnud ma meelega erilist plaani teinud, sest tahtsin jätta natuke improvisatsioonivabadust ja ruumi juhustele. Üks koht oli mul aga kõrvataha pandud küll ja see oli Lindti šokolaadivabrik. Suure kuumaga ei olnud mul eriti šokolaadiisu, aga lõpuks ei suutnud ma ahvatlusele vastu panna ja asusin teele. Vabrik asus küll mu 24-tunni ühistranspordikaardi tsoonist väljaspool, aga nüüd ei olnud mul enam rasket kohvrit käe otsas vaja järele vedada. Seiklesin trammi, rongi ja bussiga tsooni viimasesse peatusesse ja jalutasin 2 km piki järveäärset Seestrasset ümbrust uudistades vabrikuni. Lõhnast oli tunda, et oled kohale jõudnud - röstitud pähklid ja kakao.. mmmm!!! 

Ma ei olnud ekskursiooni bronninud ja ega mul poleks selleks ka aega olnud. Aulast vaadates tundus see pealegi suht igav ja distantsilt esitatud olevat, nii et läksin selle asemel otse poodi :D Mitme kilo parima Šveitsi šokolaadiga varustatud -KUIDAS ma küll selle kohvrisse mahutan? - asusin kiiresti tagasiteele hotelli, et väärt kraam ära ei sulaks.

 Ostsin mõne frangi eest lisapileti ja buss tuli õnneks kohe. Teel nägin aknast juba palju huvitavaid kohti, kuhu naasta - julgustan endiselt kõiki ühistranspordiga rohkem seiklema ja avastama. 

Hotellis kasutasin ära tasuta wifi jõudu ja vaatasin netist mõne pidepunkti lisaks nagu nt Lenini maja. (Mis nagu hiljem selgus, ei olnud üldse enam see maja, vaid 70ndatel uuesti ülesehitatud). Sõitsin trammiga vanalinna servale, siis aga keerasin juhistest ristivastupidiselt mäest üles ja leidsin end ilusas kenas aias ning seejärel Zürichi ülikooli ees, kust avanes imeline vaade linnale. Sealt liikusin tagasi alla vanalinna, mis oli väga armas ja mõnus koht ringiuitamiseks.

 Lõpuks jõudsin välja Zürichi ooperimaja esisele Bellevue väljakule, kus võtsin putkast grillvorsti, õlle ja istusin kaiservale maha melu nautima. Kahekidrabänd mängis vanu hitte, mis kõlasid küll üsna jubedalt, aga suveõhtusse sobisid oma sundimatusega suurepäraselt. Selle linna inimesed ja atmosfäär meeldisid mulle paljupalju rohkem, isegi suitsetajad ei häirinud enam nii palju kui Luzernis!