Eile öösel ühe paiku tuli soe vesi tagasi. Ta oli ära olnud ligi kolm päeva. (Kui nüüd küte KA torudesse naaseks, võiks jälle poodi jäätist ostma minna :) Kibekähku otsisin välja juba tolmuse seebi, kapinurgast musta pesu koti ja enne Une-Mati tulekut rippusid puhtad särgid mu voodi all kuivamas. Selleks ajaks, kui Mati lõpuks mu voodisse jõudis, oleksin ma suutnud terve meie korruse pesud ära pesta! Lubage taaskord kirjeldada oma mõttelendu: ma usun, et ma olen oma eluga siin nii ära harjunud ja tunnen end üsna koduselt. Ilmselt seetõttu veedangi enamiku oma uneajast, täpselt nagu kodus, voodis vurrina keereldes ja plisseerriiet valmistades! Pool kuus hommikul ilmus õnneks siiski ka Mati tööle ja enne äratust sain tubli neli tundi magada. Sest.
Reedesel kohtingul palus mu Erasmus-coordinator mõelda sügavalt elu ja õpingute üle järele ja talle võimalikult ruttu teada anda, mida ma siin õppida tahan. Küsisin, millal ma tulla võin? Kasvõi kohe esmaspäeval, kui mõeldud saad. Huvitav, mõtlesin ma - kas siin ei pidanud mitte kohe-kohe mingisugused pühad tulema? Aga kui mees ütles esmaspäeval, siis esmaspäeval - ma ei hakanud üle küsima. Pühapäeva hilisõhtul (ja mitte hetkegi varem) hakkasin Asjaga tegelema ja esmaspäeva varahommikuks oligi mõeldud. Tehtud.
Ärkasin, käisin mõnusa kuuma (sic!) duši all - mu juuksed jäid vist esimest korda siinoldud aja jooksul kenasti lokki - hea algus tervele päevale. Jõudsin isegi öösärgi pestud, emaga sõnumeeritud ja hommikusöögi söödud. Rongijaama selle eest küll plaanitust 15 minutit hiljem, kuid nagu ikka töötab universum oma salapärasel viisil - eelmine rong oli läinud 20 minutit varem :) Hommik oli ilus, päike siras taivas ja metroos oli mul selle linna esimene vallatu hetk. Läksin seekord tagumisse vagunisse, mis oli märksa tühjem. Üks suht kena miis tõusis püsti, et väljuda. Astub mulle üsna lähedale, vaatab pikalt ja sügavalt silma. Katsun muiet suunurgas mitte liiga laiaks lasta ja vaatan vastu. Kõnnib ukseni, pöörab ümber ja vaatab jälle! Vaatab ja vaatab ja.. läinud ta ongi! Saad sa siis aru... aga kas ongi vaja alati aru saada? Tuju läks igatahes veelgi paremaks ;)
Natuke enne minu kooli on üks teine kool. Selle väravad olid lukus ja mul oli kuri kahtlus, et ümber nurga keerates näen ka oma kooli suletud olevat. Ja juba siis teadsin ma, et sellest polekski midagi, sest hoolimata vähesest unest ja asjatust sõidust oli mul terve ilus päev ees. Nii läkski. Jalutasin, nautisin ilma ja inimesi. Leidsin toreda pargi Porta Venezia lähedal, kus peeti jõululaata - seal oli liuväli, karussell ja palju lastega peresid ja mul oli niitore-niitore-niitore ja hea olla! Thank God for Immaculate Conception :P
Nagu mu kallis vanaema Lia, üritan ma jalutades ikka endale mingi eesmärgi seada, tavaliselt otsin uusi kohti ja käimata teid. Väga sageli avastan kohale jõudes, et olin olnud varem väga lähedal. Nii ka seekord. Oma üllatuseks leidsin aga tuttavale tänavale keerates, et ka seal on nüüd turg! Mis toimub?!? Kodus Eestis ma üldiselt väldin turge, aga siin ei pääse ma neist mitu päeva järjest...ohhjahh. Igatahes. Mustade võltskoti-ärikate vahel märkasin järsku lillemüüjat terve letitäie erivärviliste kannudega (lugeda palataliseeritult ja teises vältes, eriti sina, õeke)! Milaanos on väga paljudel rõdudel ja butiikide ees suured alpikannipotid - muudkui käin ja imetlen neid. Ühe korra suutsin ma neist vääääga aeglaselt mööda jalutada, teisel korral oli see lett juba mu lõppsihtmärk.
Nüüd ongi mu laual Iiahi saba kõrval sügavroosad õied :)
PS: Varajane linnuke napsab sooja vee - jääkülm on tagasi...
