Tõbila

Kui olin Liina ära saatnud, istusin trammi ja jäin peaaegu tukkuma. Kodus heitsin voodisse ja magasin kuus tundi. Keset imeilusat päeva. Lohutasin end, et oli pikk nädalavahetus, uni tuli tasa teha.
Teisipäeval pärast kooli läksin üle pika aja tunne-oma-kodulinna retkele, et energiat juurde saada. Vähem kui tunni pärast saabus hetk, mil käed-jalad muutusid tinaraskeks, kipitavad silmad vajusid kinni ja ma tundsin, et ei jaksa enam sammugi astuda. Õnneks oli läheduses müürijupp, kuhu ma nagu 100-aastane ätike ägisedes istuma vajusin. Taaskord olin sattunud kõige ebasobivamal ajal tundmatusse ümbrusesse - pidin end püsti ajama ja leidma kodutee. Laugude-vahelisest ülieredast pilust paistis kauguses majake kirjaga stazione nord milano. Rongijaam - hurraa! Komberdasin sinnani. Oli jah rongijaam. Kunagi sada aastat tagasi... Oleks jõudu old, oleks kuradeid pildunud. Ohkasin sügavalt ja läksin edasi. Leidsin trammipeatuse. Seisin ja magasin püstijalu. Mõne aja pärast tramm ikkagi tuli ja viis mind trollipeatusse. Nüüd ma juba teadsin, et kodu ei ole kaugel - kahju, et troll nina eest uksed kinni pani... Tegin poes aega parajaks. Tuli järgmine, sain jälle mitu meetrit voodile lähemale. Selleks ajaks olin juba veendunud, et ei saa selles äkilises väsimuses oma olematut vormi süüdistada - see pisilane, keda ma Liinaga samal ajal kantseldada püüdsin, on nüüd täie hooga tegutsema hakanud, ilmselt tuleb pikem võitlus... Võtsin oma viimased jõuvarud kokku ja käisin toidupoest läbi, lähipäevil ma sinna tõenäoliselt enam ei satu. Tuppa jõudes ronisin voodisse ja magasin neli tundi jutti. Läks nii, nagu ma aimasin...

Täna on pühapäeva õhtu. Reedel oli nii palju parem, et sain lõpuks apteeki ravumi järele minna. Ütlesin oma hädises itaalias: ma mõtlen, mul on gripp. Müüja vaatas mulle otsa, nõustus ja pistis mulle paki pihku. Ruttu-ruttu käisin ka toidupoest läbi ja siis jälle tagasi voodisse. See tõbi on lihtsalt jäle: kui alguses oli ainult tohutu väsimus ja palavik, siis nüüd on lisandunud nohu ja hobuseköha, mille tõttu pole mul enam praktiliselt häältki. Mul on piinlik nii nende õpetajate ees, kellele ma saatsin sõnumi, et ma jälle ei tule tundi, kui ka nende ees, kellele ma enam ei jaksanud teatada. Homme peaksin kell 10 olema koolis. Ootan imet.

lakknahas koer

Eelmisel pühapäeval ei sadanudki lörtsi, vaid paistis päike ja taevas oli sinisinine. Sõime Liinaga hilise hommikusöögi ja seadsime sammud linna poole. Maja ees tänaval vedeles kaart ärtu 6. Rongijaamas oli piletiputka kinni ning kuna Liina ei leidnud oma sisemist jänest üles, läksime otsima avatud Tabaccheriat. Pilet ostetud, astusime trammi ja sõitsime otsejoones Duomoni. Lunastasime 5-eurose trepipääsme ja asusime kannusid treenima. U 170 astet hiljem jõudsime liivalossi katusele ja hakkasime üksteise võidu pildistama. Ilus oli küll, vaikne ja rahulik. Mõnulesime mõnda aega päikese käes, tegime väikese Kinder Delice'i toosti uute mälestuste terviseks ja tulime maa peale tagasi.

Edasi viis tee meid Navigli kanalite juurde, kus peeti vanakraami turgu. Paaaaalju rahvast, imelikult riietatud kutsasid ja vana kraami võttis pea ringi käima. Maas vedeles Jokkeri-kaart. Õnneks sundis aeg meid takka, eemaldusime summast ja sõitsime metrooga teise linna otsa Centrale jaama Liina tuttavale Torino poisile vastu. Nad ei olnud seitse ja pool aastat üksteist näinud, aga kukkusid kohe lobisema, justkui poleks vahepeal üldse aega möödunud. Ma siis lonkisin nende järgi ja vaatasin, kuhu me välja jõuame. Liinale olid vist kanalid kangesti hinge läinud, sest sinnapoole me jälle tüürisimegi. Ma ütlen, mere lapsed...

Kohaliku mere äärest leidsimegi toreda kohakese Bar Stazione, kus võtsime traditsioonilise aperitivo: drink (meie puhul kohv) ja söö-palju-jõuad buffet-laud. V mina ka ei tea, kuidas selle õige nimi on. Igatahes oli baariletil palju kandikuid eri snäkkidega (krõpsud, saiad, munaroad, pirukad, tomat juustuga, salat jms), võtad taldriku-kahvli ja paned oma taldrikule kõike, mida soovid. Ja siis tiksud vaikselt tunnikese-paar oma tillukese ent vääga raske laua taga. When in Rome, nagu öeldakse.. v siis praegusel juhul: when in Milan.

Siis läks meil järsku kole kiireks ja tormasime jälle Centralesse poissi rongile saatma. Jooksime mööda kaardist poti 3. Rongijuht oli nõme, pani uksed kinni, rohkem inimesi peale ei võtnud, ära ka ei sõitnud (no me üsna täpselt jõudsime..). Mis teha, poiss jäi jaama jaapani keelt õppima, me sõitsime koju Revolutionary Roadi vaatama. Mis oli Liina ja Manu meelest masendav, minu meelest aga ääretult kurb film.

Esmaspäeva hommikul tõusime vara, et jõuda veel poest läbi ja osta viimaseid kingitusi. Edasi sõitsime kooli, kus pidin ühe õpetajaga kohtuma. Ei kohtunud. Jälle. Vähemalt nägi Liina, kus ma õpin, kui aega saan. Jalutasime Duomo väljakule, sõime kohvikus ühed õige maitsvad cannole'd ja juba oligi aeg Liina Eesti poole teele saata. Kolme nädala pärast kohtume, ütlesin. Nüüd on sellest vaid kaks järele jäänud :)

Öeldakse: tuleb mängida nende kaartidega, mis sulle jagatakse. Ärtu kuue korjasin ma igaks juhuks õhtul üles...

Kätes rool nii maanteel ma lendan, huulil mõnus kantriviis..

Laupäeva
varahommikul kell seitse kogunesid kümme unist inimest, punased Penny-kotid näpus, La Villetta värava ette. Sõitsid sealt trolliga Milano Centrale rongijaama ja avastasid, et on 20 minutit enne õiget aega kohale jõudnud. Külmas ja pimedas öös ootasid nad Europcari autorendi ukse taga kuni kell kaheksa saab ning nende seiklus alata võib. Aeg tuli. Bürokraatia ka. Silm mõnda seletas. Ei poolt nii lihtne olnud see, kui netis bronnides.

Meil oli plaan rentida autod ja sõita Alpidesse kelgutama. Patri oli teinud reseveeringu ja arvasime, et saame lihtsalt autod kätte ning sõidame. Ee.. Mitte päris. Esiteks oli probleem autojuhtide arvu ja nende vanusega - tohtis olla üks juht per auto ja ta pidi olema vähemalt 25-aastane. Või maksma paaaalju rohkem raha. Mina olin seltskonnas ainus vanur, Liina oli kahe nädala kaugusel maagilisest piirist - see õnneks luges. Nii juhtuski, et kaks pikka punapäist eestlast said paljude pisikeste tumedapäiste juhtideks :) Kui nüüd ausalt ütelda, siis ma olin sutsu närvis - muidugi olin lootnud kusagil kõrvalisel teel v platsil tiba kätt proovida, kuid terve tee ise sõita... Viimati istusin roolis ligemale kolm aastat tagasi, nüüd aga vastuta mitme elu eest Alpi lumistel mägiteedel... muidugi juhul, kui ma enne suudan itaalia linnaliiklusest läbi murda! Liinagi oleks parema meelega ainult kiirteedel sõitnud. Olen alati uskunud, et inimesele pannakse õlgadele ainult nii palju, kui ta kanda jaksab. Niisiis. Vaatasime üksteisele silma, käisime kiiruga vetsus ja jooksime autodesse - me saame hakkama! (Teine mure oli lubatud päevase kilometraažiga - meie sihtkoht jäi kaugemale, kui olime bronni kirja pannud. Selle mure lahendasime juurde makstes.)

Meile toodi kaks Fiat Puntot, Liina sai neist esimese ja mina võtsin talle sappa. Auto tegi alguses mu käes hirmsaid hääli ja pidur oli tundlikum, kui romantilist draamat vaatav rase naine. Õnneks oli mu reaktsioonikiirus igati tasemel, sest ega eessõitjadki täpselt teadnud, milliseid tänavaid pidi sõita. See siiski ei seletanud, miks nad aknad lahti tegid. Viis minutit hiljem ei olnud Punto ikka vaiksemaks jäänud ja ma hakkasin mõtlema, et ehk ei olegi asi minus. Olgem ausad, ei pea olema ajugeenius, et esimeselt teisele käigule üle minna. Proovisin veel ja veel, ka esimeselt otse kolmandale - sellega polnud probleemi. Tuli välja, et Punto teine käik lihtsalt ei töötanud! Helistasime esimesele ekipaažile ja ütlesime, et läheme tagasi - mägedesse ilma teise käiguta mina ei sõida! Üllatuslikult tahtsid nemadki autot vahetada, sest neil oli salongis väljakannatamatu diislihais. No mis mõttes rendifirma! Nad olid meiega paberimajanduses nii anaalselt käitunud, (nt uskumata, et kellelgi võiks kodus lauatelefoni mitte olla) aga ise ei kontrolli väljaantavate sõidukite tehnilist seisukordagi... Muide, Baltikum käib nende kaartidel ikka veel Venemaaga kokku ja sinna nende autodega sõita ei tohi! Õnneks oli neil asendusautod võtta ja kümmekond minutit hiljem asusime uuesti teele (igaks juhuks tegin parkimisplatsil kolm auringi, et veenduda kõigi käikude olemasolus).

Sekeldused võtsid mult esinemispinge maha ning sõitmine oli jälle lust ja rõõm nagu ennemuistegi. Isegi linnaliiklus polnud hirmutav. Minu ees sõitev Lancia Musa tõesti inspireeris mind oma kahe punase tagatule-dirigendikepikesega (v kui soovite, lennujuhtimispulkadega) - õnneks ei näinud ma neid terve järgmise öö unes, nagu Liina teemärke. Tagumine pink jäi õige varsti magama, esimesed kuulasid raadiot ja nautisid sõitu. Mõne aja pärast keerasime kiirteelt maha ja pärast lühikest, ent väga vajalikku põõsa ja- einepeatust suundusime väiksematele kõrvalteedele. (Nüüd istus Liina mu kõrval ja teist autot juhtis vahelduseks baski poiss.) Ausalt öeldes polnud mul õrna aimugi, mida mu lõunamaalastest sõbrad mägedes kelgutamise all silmas pidasid. Erilisi suuri illusioone ma endale ei loonud, pakkisime muidugi nii, nagu ikka eestlased külmale tundmatule maale sõites.

Meie sihtpunktiks nr 1 oli Milanost u 90 km kaugusel asuv Lago d'Orta linnake Piemonte maakonnas (elanikke ~1200). Seal me sirutasime jalgu ja imetlesime vaadet. Edasi sõitsime lume otsingul veel u 60 km, kuni jõudsime väiksesse Piode mägikülla (elanikke ~200). Kui järveni olid teeäärsed mäeküljed üsna rohelised üksikute valgete laikudega, siis sealt edasi muutus maastik järjest lumisemaks. Lõpuks olid kahel pool autot hiiglaslikud lumekuhjad, mille all majad, autod ja inimesed. Uskumatu, olimegi Alpides, kus glasuuritud piparkoogimajad on ka päriselt olemas! Vaevalt saime autod pargitud, kui juba läks keset autoteed lumesõjaks. Eelmisest lahingust olin ma veel natuke hell, seetõttu eemaldusin ja läksin ilu jäädvustama. Kui noored olid oma kuuma vere natuke jahedamaks mürgeldanud, sõime hiiglaslikke võileibu ja läksime jalutama. Mäkke viis tee/trepp, mis poole meetri laiuselt lahti lükatud. Kaks sammu kõrgemal võtsid me kaaslased taskust kilekotid, ronisid sinna jalgupidi sisse ja lasid alla - see oligi nende kelgutamine! Me Liinaga ei jäänud seda nalja kauemaks vaatama ja ronisime edasi. Jõudsime roosa kirikuni, mille kõrvaloleva maja aed meetripaksuse lume all rohkem basseini meenutas. Kui me sõbrad seda imet nägid, ronisid nad muidugi üle aia sinna sisse hullama. Katkend minu nädalatagusest unenäost: 'Tänagi nägin lund, veel rohkem. Inimesed hüppasid lumehangede sisse, mõtlesin, kuidas nad seal hingata saavad. Kuulsin viiulimängu. See tuli mu alt, lume seest. Hakkasin kätega kobama, leidsin viiuli, selle järgi ka tüdruku, kes seda mängis, tõmbasin ta välja. Ja nii veel mõned.' Kui viiuliosa välja arvata, siis läks täide küll!

Meie suure möllu peale tuli teisest majakesest välja ehtne itaalia memm, kes meiega tõrelema hakkas ja käskis ruttu tagasi Milaanosse sõita, enne kui ta politsei kutsub. Eks me olime üsna ülemeelikud ja võrreldes väljasurnud külaga vääga lärmakad tõesti... Läksime mäest alla ristorantesse kuuma šokolaadi jooma. Meie kõrvallauas istusid neli vanameest šerriklaaside taga ja arutasid rõõmsalt omi asju. Idüll :)

Tagasisõiduks andsin juhtimise üle belgia poisile, sest tundsin vässut tulemas. Sisetunnet peab kuulama: kuigi tee polnud libe, läks ruttu pimedaks ja kiirteel pidime kõvasti pingutama, et esimese autoga koos püsida (teetollid ja teised autod tulid vahele). Linnas oli olukord muidugi kakskümmend korda hullem, kui hommikul - müts maha Liina ees, kes nende hulludega koos sõita suutis! Pärast pikka tiirutamist linnas olime õnnelikud, kui saime autod tagasi antud ja kohe trolli peale (kus muide trollijuht ühe reisija koti ukse vahele jättis, keeldudes enne järgmist peatust uksi avamast.. juhtub ka siin maal). Nüüd linnas sõitsime mööda päris mitmest avariist ja kiirabist - meil vedas roppumoodi, et teed olid kuivad ja tühjad - suurtel teedel polnud ühtegi õnnetust ega ohtlikku olukorda. Hiljem netist eesti uudiseid lugedes oli tänutunne veel kordi suurem, et meie reis nii ilusti ja turvaliselt möödus.

Hoia ennast, siis hoiavad sind teised!

Kaks punapead on ikka kaks punapead

Neljapäeva õhtul küsisin itaalia keele tunnist varem ära ja sõitsin Centrale rongijaama Liinale vastu. Tal oli seljas ilus kirju mantel, käe otsas must, kollast värvi ornamentidega kohver ja peas kaks kalasaba - just sellised, mida olin eelmisel päeval tulutult endale püüdnud pähe punuda. Jällenägemisrõõm oli suur, kui kallidega ühelepoole saime, sõitsime nr. 92 trolliga La Villettasse. Uued sõbrad laenasid vana jaoks madratsi ja magamiskoti ning ühtlasi kutsusid meid enda juurde filmiõhtule. Kavas oli Donnie Darko - film, mida enne vaid jupiti olin näinud ja jabur tundus. Tervik oli aga igati loogiline ja mõtlemapanevalt huvitav.

Reede hommikul ärkasin vara ja tundsin, et olen peast soe. Mandlid olid sama punased ja täpilised kui eelmisel päeval. Väljas tibutas vihma. Otsustasin kooli mitte minna ja hakkasin õpetajatele vastavasisulisi sõnumeid saatma. Õige pea anti mulle tagasisidet, et ma mitte ainus tõbine pole ja see vaigistas pisut mu süümekaid. Võtsin paratsetamooli ja hakkasime pannkooke küpsetama. Seejärel suundusime linna ekskursioonile - haigused oodaku, kuni Liina koju tagasi sõidab.

Tõsi, vihma tõttu nägi Liina rohkem allahindlusi kui vaatamisväärsusi, aga vähemasti ei lahkunud me poodidest tühjade kätega. Kohustuslikud La Scala, Galleria ja Duomo näitasin ma talle siiski ära. Pärastlõunal tegime toidupoe-treti ja sõitsime koju kokkama. Õhtusöök oli udupeen: spagetid juustu-brokkoli-šampinjoni-koorekastmega. Toitu sai taaskord nii tohutult palju, et kutsusime Rumeenia poisi Matei enda seltsi sööma. Kastet jätkus veel laupäevaks-pühapäevakski ja viimase portsu sõin esmaspäeva õhtul, kui selle kaasautor oli juba tagasi kodumaal.

Reede õhtu möödus maailma parima jäätise ja väga hea filmi 'The curious life of Benjamin Button' seltsis. Pärast seansi lõppu kella ühe paiku öösel seadsime äratuse kella kuueks ja pugesime põhku.

No comments..

..NO NEXT ENTRY!!!

Oodates Godot'd

Nägin unes, et sõitsin bussiga Saksamaale, oli järjekordne projekt - Oodates Godot'd.

(Ma küll ei tea, et sellest näidendist muusikaline variant oleks kunagi kirjutatud. Ausalt öeldes ei tea ma sellest näidendist üldes mitte midagi muud, kui et oodatakse kedagi, kes ei tule. Tegelikult teda vist polegi... Igatahes.)

Sõitsime läbi isemoodi külast: järsul mäenõlval kasvasid tohutu suured puud, nii suured, et neisse olid mitmekordsed majad ehitatud. Üks vana puu oli aga eriline - tagurpidi paindunud ja risti kujuline. Hmm, mõtlesin - kas see on satanistide külake?

Täna googeldasin - Godot' synopsis. Tulemusest leidsin sellised laused:

Two tramps are waiting by a sickly looking tree for the arrival of M. Godot. They quarrel, make up, contemplate suicide, try to sleep, eat a carrot and gnaw on some chicken bones. /-/ The life of the tramps at many points in the text seems synonymous with the fallen state of man. Their strange relationship is a kind of marriage. /-/
The fundamental imagery of the play is Christian. Even the tree recalls the Tree of Knowledge and the Cross.

Ma nüüd ei teagi, mida sellest kõigest arvata. Ootan tõlgendusi.

..lapsed laulsid halleluuja, halleluuja..

Taibukam lugeja juba mõistis, millest ma täna kirjutan. Kuna minu hommikusöök langes taaskord lõunale, jätsin esimese vahele ja siirdusin kohe spagettide ja kanapihvi juurde. Seetõttu pidin ma õhtuks midagi muud välja mõtlema.

Koolist tulles avastasin, et köök oli täis belglasi, kes kõik koos lasagnet ja pastat vaaritasid. (Nende seas oli ka üks mulle juba tuttav eesti tüdruk, kes neile eelroaks kama pakkus ja eestikeelset šokolaadipaberit lugeda andis.) Vaatasin kappi - seal oli mul piima, mune, jahu, aedvilju.. klimbisuppp! Käärisin püksisääred ülesse, asusin aga supi kallale ja õige varsti oligi ta valmis. Nüüd, kui ma poleks unustanud klimbitaignasse 'maitse järgi soola' lisada, oleks ta olnud ka väga maitsev... Mis seal ikka - lõikasin juustutükke sisse ja käras küll. Üks belglane vaatas mind veidi imelikult, aga ma ei lasknud end sellest häirida ja sõin rahulikult lõpuni. Kõht sai täis ja ülejäänuga saan homme Liinat kiusata :)

Eelmisest neljapäevast eilse õhtuni elasin oma toakaaslase ja tema koolivendadega ühes rütmis. Neil oli miski arhitektuuri-alane arvestus ja seetõttu nad elasid kõik see aeg meie toas, joonistades arvutis skeeme ja plaane ja majasid.. Esmaspäeval tegid nad oma visioonid ka teoks ja ehitasid kolme peale kokku ühe linnakvartali maketi. Nii lahe!!! Teisipäeva hommikul kell kaheksa oli tähtaeg, mille me muidugi kõik koos kenasti sisse magasime. Õnneks said nad siiski arvestatuse tehtud. Kui mina omi asju ajama läksin, jäid nemad ennast välja magama. Tahtsin neid üllatada ja õhtuks tordi küpsetada. Tulen siis koju kõigi munade ja muu kraamiga, hakkan vajalikku atribuutikat otsima... mida ei ole, on vispel. (Mis muide itaalia keeles on la frusta ja õigustas oma nime vähemalt eile küll täiesti). Urrr.. käisin mõlemad köögid, kõik kapid läbi - netu. Karjusin isegi kuradit, et ta mängimise lõpetaks - ei miskit. Vbl oleks pidanud hoopis majavaimudelt küsima? No kahvliga ma küll viite muna vahtu ei jaksa peksta, ma siiski alles algaja kokk! Kusagilt leidsin türgi kirjadega saumikseri - kaotada polnud midagi, aga alustasin igaks juhuks kahest munast. Sau tegi mind küll soojaks ja võttis värisemagi, aga munadest sai vahu asemel mullimeri - seekordne McGyverism ei töötanud mette. Segasin mullidele jahu juurde ja panin ikkagi ahju. Seal ta kerkis kui besee, kuid maitse oli kahjuks rohkem omleti moodi... Ma ei olnud veel valmis loobuma! Võtsin täisteraküpsiseid, tegin puruks ja sellest vajutasin põhja (tühja jäätisekarpi, mille ma olin ettenägelikult alles hoidnud). Niisutasin teda sidrunimahlaga, siis kiht ploomimoosi, biskviit-omlett-besee, peale minuleiutatud kohupiima, ananassitükke, kaneeliga üle ja külmkappi. Mõne aja pärast, kui arhitektide liit oli meie toa põrandal oma ühise supikausi tühjaks söönud, pakkusin end nõusid ära viima ja küsisin, kas nad magustoitu kah tahavad. Tõin igaühele lusika ja panin oma eksperimendi ringi käima. Oleks te näinud, kui ruttu see ära söödi.. ja need komplimendid.. ohh. Tundus, et päris aia taha ei läinud :)