Tugimüür või kalmukujundus?

Hommikul kell kuus võtsin unekella käelt ja pesin kottpimedas öös pea puhtaks. Juuste kuivamise ajaks pugesin tagasi sooja voodisse pikka ärkamist nautima ja tunnike hiljem oligi juba uus päev käes. Põnevusega äppi uurides selgus, et minu uni oli tõepoolest olnud sügav ja pikk - esimene sats lausa neli tundi jutti - aga kas see nüüd kellast tulenes, ma kahtlen. Pigem oli konks ikkagi eelnevas magamata öös :D

Muru tundub olevat üks mõttetult töömahukas iluasi. Ei ole ma neist überhoolitsetud überigavatest roheväljadest enne suurt pidanud ja ega vist hakka nüüdki pidama. Respekt muidugi muruspetsidele, kes kõigi nende õhutamiste ja liivatamiste ja kastmiste ja väetamistega ja PIDEVA NÜSIMISEGA jännata viitsivad ja oskavad, aga.. See on hein. Rohi. Roheline. Isegi mitte 50 rohelist varjundit, vaid heal juhul umbes viis. Pluss kõrbendkollane. Muidugi on tore, kui sul õuel on talla all ja varba all rohulible, mitte poriloik, aga lolliks ei saa ka minna. Nohh. Igatahes olen ma nüüd selles osas pisut targem ja juhul kui mul tõesti on vaja muruga tegeleda, siis otsin konspektist õige koha üles.

Rohuteooriale järgnes müüripraktika. Saime ülesandeks laduda suurtest kivikolakatest kaks teineteise suunas kaldega tugimüüri, paigaldada geotekstiil ja drenaaž ning täita vahe pinnasega. Kolakad olid õnneks tehasetoodang ja sellist erilisemat sorti, millel sooned ja spetsfiksaatorid, millega saab kivid lihtsa vaevaga ühtlaselt nihkesse ajada. 

Kuna tudeng on teadupärast laisk ja nutikas, siis kühveldasime müürialuse pinnase kohe keskele hunnikuks kokku - milleks üht ja sama liivamassi kaks korda liigutada. Nii tekkis meile pisut õõvastav kalmuküngas, mille külgedel labidamehed hoogsasti kahte hauda kaevasid. Naersime, et natuke ette planeerimist ja oleksime ka valikaine 'kalmukujundus' saanud sooritatud! Aga ei..

'Kalmu kujundamine'

geotekstiil ja drenaažitoru

Soonega kivid ja fiksaatorimummud

Kui olime müürijupid kokku pannud ja siis ka jälle lahti võtnud, saime individuaalse, arvestusliku ülesande: ehita aiapost. Kõlab tuttavalt? No just. Sest me alles sügisel tegime seda. Nüüd siis tegime uuesti. Kui toona lõõskas päike ja kuivatas segu liiga kiiresti, siis täna olid kivid märjad ja eelnevalt laotud kihid hakkasid vajuma. Kõlab nagu lugu kehvast baleriinist ja munadest? Mõneti küll, aga kuna sama mure oli meil kõigil üheteistkümnel 'baleriinil', siis oli õpetaja hindamisel leebem. Üllatuslikul kombel tuli ka minu post päris hästi välja, oli isegi loodis ja millimeetri pealt võrdsete diagonaalidega. Lootust on!

Minu teine post.

2020

Tuvid ja kirsikesed Räpina jõulupuul

Pikkade jõulupühade sööma seeditud, uue aastakümnega viisakalt klaase kõlistatud, jõudis taas kätte aeg Räpinasse sõita. Sügise viimase ja talve esimese sessi vahe venis lausa 86 päevaseks, nii et kärsitumad lugejad saatsid mulle vahepeal isegi murekirju pärides, mis on juhtunud või õigemini, MIKS ei ole juhtunud? Püüan nüüd sel nädalal seda ränka viga parandada.

Eile hommikul ärgates olid naabermaja katused lumised ja järgnevaks nädalaks lubati isegi mõnda miinuskraadi. Pakkisin kodust kõikse soojemad vatid ja mitu paari sooja aluspesu kaasa, sest lõunas teatavasti on krõbedad talved ja mine tea - ehk otsustavad masinate tunnis meile lumelükkamise õiget tehnikat õpetama hakata. Autosse istudes ütles uudisteonu raadios, et teed on kohati libedad. Tallinnast Jõelähtmeni siras päike, tee oli kuiv ja sirge ning minu jalg suviselt raske. Peterburi mnt-lt Piibele keerates sai iga vuratud kilomeetriga selgemaks, et onul oli õigus. Rohelised põllud olid valge lumepuudrikirjud, teedel jääkrobelised rööpad ja autodest kogunes piirkiirusest aeglaseminigi sõitev rongike. 

Jänedaks oli jää läinud. Rongivagunid veeresid kõrvalteedele laiali ja sain jälle vabalt sõita. Jõgeva kandis veel külmetas, aga ülejäänud teekond läks järjest soojemaks. Kuna päev on siiski veel vaid kukesammu võrra pikem, siis otsustasin seekordse avastusralli etapi vahele jätta, tegin hoopis pikema lõuna Tartus ja jõudsin täpselt pimeduse saabudes Räpinasse. Olin esimene. Puhkasin jalga, vaatasin head, aga natuke kurba, filmi ja siis jõudsid juba ka toanaabrid kohale - rõõmsat elevust kui palju! Eriti selle üle, et selleks korraks ei olnud ühtegi kodutööd vaja esitada. Tegin siis hoopis mõned tunnid päris tööd ja südaöö paiku kobisin voodisse unetult vähkrema - nii nagu mu ühikatraditsioon kord juba ette näeb.

Esimene päev ja esimene tund oli raske, sest aju ei liikunud ja tagasi koolilainele saamine võttis aega. Teemaks oli tugimüürid, aga me ei jaksanud veel vaimustuda. Kogu ülejäänud päeva veetsime vägagi ebatalviselt muru rajamist ja hooldust studeerides, minul pidevalt silme ees Eesti kuulsaim muruteadlane. Ma usun, et Majesteet oleks kinnisilmi kobadeski kõik need libled ära tundnud, aga meil ei jää vist muud üle, kui et suvel ilusa ilmaga mõneks tunniks luubiga kõhuli murule heita, nagu üks kursavend nukralt ohkas. Aga tegelikult see ju ei kõlagi väga halvasti!

Roomav kastehein - triibud on ammu ära mädanend.. kui neid üldse kunagi oligi

Leia kogu selle mudru seest õige lible üles

Homme jätkame muru ja müüride lainel. Toanaaber lubas mulle ööseks oma nutikat kella laenata, et see mu unetud minutid kokku loeks - kas ma päriselt ei maga või näen unes, et ma ei maga :D

75+28+9= 7+2+1

Suure pingutuse, nädal aega kestnud topeltvahetuste ja armsate kursakaaslaste abiga sündis väikene ime: kõik kolm herbaariumi saidki kaante vahele ja reede hommikuks ära antud, juhuu! Takistusi ilmnes jooksvalt päris mitu alates puuduolevatest ja valesti määratud okstest kuni viimasel minutil liimi lõppemiseni, aga eestlase jonn ja hääd inimesed aitasid neid ületada. Puittaimi kogunes 75, looduslikke rohttaimi 28 ja murutaimi 9 tükki. Selle viimase kausta olen juba hindega '5' tagasi saanud, mis on täitsa paljulubav algus. 

Püha Kolmainsus

Igaõhtune kella 19-02 kestnud herbaariumi-öötöö oli ka põhjus, miks ma üldse postitanud pole. Püüan nüüd tagantjärele sügise teise sessi kokku võtta. 

• Esmaspäev möödus sünnipäevameeleolus, komm põses külmas ja märjas poris püherdades ning kiviktaimlat rajades. Esialgu oli ilm kena ja päikseline. Otsisime mullast osjajuuri ja teisaldasime kangidega kive. Siis aga läks taevas tumedaks, päike kadus ja vihma hakkas tibutama. Töötasime edasi. Kui vihmast sai lörts, saime aru, et paremaks asi ei lähe. Kiirelt istutasime (loe: uputasime) taimepoisid poriloikudesse ja põgenesime klassi teooriat kuulama. Õhtul tehti mulle vahva üllatusena burks välja ja pärast kogunesime puhketuppa väikse soojendava sortsuga kontidest külma välja ajama. 
• Teisipäeval kuulasime üüüülipikka loengut terrassidest, mis oli niigi väsinud minule säärane uinuti, et otsustasin ärkvelpüsimiseks tunni ajaga pähe tuupida loodustaimede 35 ladinakeelset nime+taime ja minna testile mütsiga lööma. Endalegi üllatuseks suutsin kõigi 15 küsitud taime kohta midagi kirjutada ja loodetavasti läheb piisavalt palju pihta, et test sooritatuks lugeda. 
• Kolmapäeval aeti meid jälle paaridesse ja kästi õhtuks ehitada hindele kivisillutis+terrassivundament+müür. Vaim ja liha olid magamatusest totaalselt nõdrad, nii et töö kulges aeglaselt ja jõudsime oma tööga viimastena valmis. Hindeks pandi meile ''5', küll väga pika miinusega, aga ikkagi!
• Paaril päeval tuletasime mõned tunnid meelde ArchiCADi programmis joonte tõmbamist ja õppisime juurde, kuidas virtuaaltellistele värvi ja -puidule süüd anda. 
• Neljapäeva hommikul saime proovida kännufreesi ja lehepuhurit. Esimene oli üsna keeruline massin, mida hallata, sest ta oli raske, toetuspunkti kehale polnud ja vaade terale oli null. Jõudsime ühiselt samale tootearendus-järeldusele, et vaja oleks peeglit enda ette või siis auto tagurdamiskaamera-analoogi tera kohale + ekraani käepidemele. Lehepuhuritest ei ole ma seni kuigi hästi arvanud, sest a) nad tekitavad müra ja b) nad tekitavad müra varahommikuti, kui ma magada tahan. (Koolis õppisime, et c) nad puhuvad üles mikrotolmu, mis on inimestele kahjulik). Küll aga pean ma ütlema, et kui selle lennumootori endale selga ja hiigeltoru kätte sain, siis oli hiigla tore nõnda Karlssoni-moodi kollaste vahtralehtede sees ringi tuhiseda :D Päeva põhitegevuseks sai grupiga kahetasandilise terrassi ehitamine kruvi-vundamendipostidele. Talade arvutused, materjalide tassimine, mahamärkimine, postide kruvimine maasse, terrassilaudade kruvimine taladele. Kõik see rõõm vahelduvas hoovihmas. 
• Reedeks lubati imeilusat (loe: kuiva) ilma kuni õhtuni. Kell kümme hommikul, kui olime parasjagu põllul kaevamas ja tassimas, lasi Papi kraanid valla ja töömaast sai korralik mudamülgas. Suurema sahmaka ajal olime putkas varjul ja jõime teed, aga kuna vihm ei mõelnudki järele jääda ja mustikapeenar ootas rajamist, siis läksime tööle tagasi. Kopaga oli täitsa tore kaevata ja ka turba kohalevedimine oleks olnud mõnus, kui see savine maa NII lögane ja libe poleks. FYI: laiad puusad+vihmakeep+paksud tööriided on kopa kabiinis ohtlik kombo - sain kursakatele väikse ehmatuse teha, kui kabiinis end ringi keerates kangi vastu haakusin ja kogemata 'nokka tõstsin'. 

Selline ta oligi - palju emotsioone ja pori, vähe und. Järgmine kord on alles jaanuaris, aga ehk leian midagi muud head, millest vahepeal kirjutada.

Herbaariumipostitus, see kauaoodatud

EI TAHAAAAA!!!

Kell on 00.38. Istun ühikatoas ja kirjutan teile sellest, et ma ei uskunud, et ma teile SELLEST üldse veel kirjutan. Õigem oleks vist öelda Nendest. HERBAARIUMID. Puittaimed, looduslikud rohttaimed, murutaimed - Püha Kolmainsus (Trifolium sanctum :P). Suur ja raske banaanikastitäis suvetööd, mida oli muide ülimõnus kuuendalt korruselt alla vedida, sest otse loomulikult läheb lift katki siis, kui sul on vaja pool elamist viieks päevaks ajutiselt mujale kolida. 

Suvetöö.. mmm...  Oksake siit, kõrreke sealt, kraapisin enam-vähem kogu nõutud taimmaterjali sügiseks ikkagi lõpuks kokku. Vahetasin peaaegu ettenähtud tihedusega, 2x pv x 1 nädal + 1x pv x 2 nädalat, lehtedel lehti ja suutsin suurema enamuse neist ka Fretsu näljaste lõugade ja krabavate käppade vahelt ära päästa. See kogumise ja poputamise töö on olnud küll keeruline ja tüütu, aga on olnud ka põnevaid hetki. Näiteks käisin ühel varahommikul pangahoone eest hõbepärnaoksakest varastamas ja teisel hilisõhtul taskulambiga (ja ebakaines olekus) oma vana alma materi eest pooppuud pätsamas. On mida meenutada! Kui palju neid kõiki täpselt kokku sai, ei oska ma teile veel öelda, sest vormistamine on pooleli ja see on ka põhjus, miks ma juba mitmendat ööd üleval istun. Väga loodan, et selle sessi lõpuks saan vaevast lahti ja kõik kolm koletist õpetajatele üle antud.

Lõika ja kleebi

Hetkeseis on selline, et taimed on omnivoori vastu muru surunud, aga lootus veel siiski püsib. Suvi läbi oksakääridega umbropsu vehkimine on kaasa toonud hunniku suuresti anonüümset materjali, mida ma nüüd meeleheitlikult määrata püüan. Sugukond, ladinakeelne nimi, eestikeelne nimi.. aga kust krt ma selle tüki võtsin? Kui kõrge too puu võis olla - 10, 15, 20 meetrit?!? Sest ega ma ju ometi nii nutikas ei olnud, et kohe kõik ilusti tüki juurde kirja oleks pannud, oh ei! Märkmed on nõrkadele, vinged mäletavad 100+ taksoni saamislugu peast! 

Nii ma siin siis olen. Seitsmenda oktoobri öösel kell pool kaks, hunnik õnnetust keset hunnikut õnnetust. Kes tegi, ise tegi. Kohvri all kuivavad täna Väinjärvelt kaasa haartud harilik haab (sest NII tavalise puu oksa ma ju ometi võtsin kohe alguses!) ja kaks tundi tagasi parklast näpistatud läbimärg raberemmelgas (mille ma unustasin eelmisel korral Räpinast tulles pagassi). Noh. Midagi ehk ikka mapi vahele saab. 

Babüloonia remmelgas 'Ural 2' ja teised 

Niidukiralli ja labidaliigutamise maraton

Netti antakse, nii et saan teile jälle natuke tänasest päevast kirjutada.

Kaks esimest tundi süvenesime veelgi põhjalikumalt niidumasinate hingeellu. Alustuseks vaatasime Mait Malmsteni mahehäälselt dubleeritud reklaamfilmi ilusast oranžist raiderist. Kõik lubatu tundus liigagi hea, et tõsi olla. Läksime kõrvalruumi masinaid oma silmaga üle vaatama ja näpuga katsuma, neid oli seal teist värvi kah. Pärast vahetundi lubati meid juba õue ja raiderite-traktorite rooli. Sain kohe essana tolle reklaamitud raideri sõsarat proovida. Assaraks - oligi nii hea, kui Mait rääkis! Roheline oli ka päris vahva, muidugi juba suurem ja traktor, aga kollase ja punasega (viimane hoopiski kangidega juhitav), ei andnud võrreldagi. Harjutasime slaalomit ja tagurpidi boksi ja kangidega asjandusega ka karusselli, kuna sellega ainsana sai kohapeal ringi pöörata. Täitsa põnev oli see proovimine, kuigi see kõik toimus kiviparketil. Eks see oli ka mõistlik, kuna murul toimetades oleksime selle ikka korralikult tuksi keeranud. 

Haaran härjal sarvist

Ülejäänud päeva, kella 11-18 (v.a. lõunapaus), veetsime aiamaal. Hooldasime juba rajatud peenart ja tegime vanast ümber täiesti uue. See tähendab: rohisime, kõplasime, kaevasime, tassisime, kujundasime, planeerisime, istutasime, kastsime. 

Paberil ja peenras

Vahepeal käisime õunaraksus. Ja siis, kui olime töövahendid juba kokku pakkinud ja asutasime end mõttes minekule, saime ülesandeks istutada mängult hekk. Pottides põõsad ja maa oli päris, nii et tuli taas võtta kätte labidas ja hakata kaevama. Tiimiga koos läks see kõik muidugi ruttu ja oli täitsa vahva, aga ikkagi oli suur rõõm, kui päriselt õhtale sai. Või noh, mis õhtale - kasisin end ühikas puhtaks, võtsin kilekoti ja oksakäärid ühes ning läksin mõisaparki vargile. Nimekiri puuduolevatest herbaariumitaimedest oli oi-oi kui pikk, aga kella kaheksaks hakkas lootus kõik kokku saada siiski taastuma. Nüüd istub hunnik oksi ajalehtede vahel kohvri all ja ootab homset kojujõudmist, et end korralikult välja sirutada. Mina ise saan seda juba õnneks kohe praegu teha, sest kaevamisest kange ja kõver selg juba kisendab puhkuse järele. Head ööd!

Sunnitöölised. PS: Aitäh kursakaaslastele piltide eest!

Post-posti-posti

Alanud on uus õppeaasta ja minu maastikuehitaja konarliku teekonna teise kursuse esimene sess. Suvejärgne sisseelamine on võtnud oma aja ning esinenud on ka netitõrkeid, mistõttu jõuab sügise esimene POSTitus teile alles Räpina-nädala neljanda päeva õhtul.

1. septembril alustasin sõitu kooli poole juba üheteist paiku et teha oma traditsiooniline ringreis mööda lõunaosariikide avastamata teid ja nurgataguseid. Seekord otsustasin lõpuks ometi olla tõeline eestlane ja põigata korraks ka Lätti (khm-khm). Teel sinna ja tagasi jäid mulle ette Rõuge, Paganamaa, Vale-Vargamäe, Ape, Aluksne, Viitina, Vastseliina ja väga lähedalt möödusin ka POSTIst. Lõunanaabritelt ostsin kergesti süttivaid vedelikke, lugesin möödakäijate varbaid ja kirusin lipp-lipi-peal maanteed (A2 / E77). 


Ühikasse saabudes oli kummaline olla - justkui poleks suve vahel olnudki ja algamas lihtsalt järjekordne sess. Toanaabrid olid samad, tubagi sama kui viimati ja pühapäeva õhtune linnake ikka sama väljasurnud, nagu ta seda alati on olnud. 


Kui ma 2. septembri hommikul koolimajja jõudsin, oli proua president juba lahkunud ja pidulikud kõned peetud. Tänavatel oli siiski näha väikesi koolijütse, kes lilled käes-rõõm näos valgete põlvikute välkudes aktusele tõttasid. Meie esimese tunni algus viibis samuti pisut, sest jällenägemisetuhin ja suvemuljed vajasid välja elamist. Õnneks oli õpetaja nii armas, et meile seda ka võimaldas. Kahjuks järgnesid sellele kohe kolejutud eelmise kursuse lõpueksamitest, portfooliost ja tuhat näpunäidet selle kohta, kuidas võiks ja kuidas kindlasti ei peaks oma praktikat ja pädevusi üles kirjutama. Järelejäänud aasta hakkas järsku vääääga lühikesena tunduma ja pea kohale kuhjusid mustad murepilved.. 


Nende hajutamiseks aitab tavaliselt ikka töö-töö-töö ja nii läksimegi õue, kus siras septembri kohta tavatult kuum päike, nii umbes +25 kraadi. Ülesandeks saime ehitada iseseisvalt üks aiaPOST. Tellised ja mört on küll mu lemmikud, aga seekord ei tundnud ma neist mingit rõõmu ja peaaegu, et viskasin kellu põõsasse - juba esimene kiht punnis vastu ja nii ei saanud järgnevadki õigesti paika. Mis teha, päevad pole vennad. Hea seegi, et järv oli kiviviske kaugusel ja sain end sügisese suplusega maha jahutada.

Aiaposti-laadne toode

Septembrikuumus

3. septembri hommik oli hoopis teist nägu, vihmane ja jahe, keldrikorrusel asuvasse masinaõpetuse tunni jaoks pidin lausa jaki järele jooksma. Tutvusime tund aega erinevate niitmismeetodite ja niidukitega ning ma tänasin õnne, et ma elus nii vähe olen saanud (valesti) muru niita - olen kui puhas leht, millele õiged niidujoonised tõmmata. Taktilöömise osas pean muidugi eelnevas elus omandatud teadmised tahaplaanile lükkama ja 3/4 hoopiski ära unustama - mootorite puhul käib töö ikka kas kahe või nelja peale.

Rootorite ja silindrite juurest keldrist kolisime õue vundamendiPOSTIde juurde. Neid me nimelt nüüd usinasti uurima ja maasse uuristama hakkasimegi. Vihma tuli ühtlaselt tasase sabinaga krae vahele, kursavend käis vahepeal õunaraksus ja jagas nosimist. Vedasime nööri, tagusime vaiu, keerasime traati ja lõikasime armatuuri. Põristasime mutile avaraid uusi käike. Segasime betooni, päriselt ja mängult. Õhtu lõpuks istusime ühika elutuppa maha, et tähistada kursaõe elu järjekordset verstaPOSTI, lobiseda kõigest tobedast, mis pähe tuli ja tunda rõõmu väikestest asjadest. 

Loodetavasti kursaõe Kadri tehtud video mängib. Kui ei mängi, siis pm ma lihtsalt suristan natuke puuriga.

Täna hommikul veetsime kaks tundi arvutiklassis ArchiCADi programmi algtõdede seltsis. Tundub, et võimalused on sel programmil tõesti suured, aga esialgu osutus kõige lihtsam joonekegi parajaks pähkliks. Seejärel naasesime virtuaalmaailmast pärisilma, et tuletada meelde kaldenurga arvutamine, killupadja koostis ning proovida kätt kiviraidurina. Pisut hirmutav oli kivisae ja relakaga elus esimest korda toimetada, aga hakkama sain ja sõrmed-varbad jäid kah alles.

Kursavend Mati tehtud pilt. Tolmutan relakaga.

Njah. Justkui midagi erilist juhtunud polegi, samas ühtteist nagu uut ikka teada olen saanud kah.  Veidi liimist lahti olek on, aga vaatame, kuidas asjad edenevad. Juhul, kui homme õhtul netti jälle netu, siis luban, et enne oktoobrikuu tegemisi jagan teiega veel ühe loo herbaariumiloomise võlust ja valust. Noh. Tegelikult ikka rohkem valust. Ja et neist kahest 'lõika ja kleebi' kodutööst ikka kindlasti väheks ei jääks, anti nüüd meile kolmas veel nikerdada. Heintaimedest. Oehhhh...

Terrassi-error-reede

Et mul meelest ära ei läheks, teen tagantjärele targutamisena ühe lühikese postituse viimase sessinädala viimase päeva kohta.

 Tol hommikul oli mingi totaalne error õhus. Ülesandeks oli ehitada puidust terrass, mis jääb olemasoleva kiviterrassiga tasa. Kogenud mees ja kolm vähemkogenud naist nuputasid, mis nad nuputasid -  arvutasid, mis nad arvutasid, aga tasa see pind ei saanud. Tulid appi võistlevate tiimide targad kolleegid, vaatasid siit, katsusid sealt - ei miskit. Õpetajagi kontrollis üle mõõteriistad ja arvutuskäigud: kõik justkui oleks õige, aga päriselus jäi puidust osa ikka kivist kõrgemale! Kui kõigil juba närvid mustemad kui öö, riisusime kokku järelejäänud talupojatarkuse kübemed ja heitsime mõõdud-arvutused kõrvale. Tegime jõuga nii, et oleks tasa ja nii see õnnetu terrass lõpuks ka valmis sai.

Ülitüdinud kaaslased