Mu toal on valge, halli-näpujälje-täpiline lagi

Kaks päeva istusin ma haigena toas ja kuulasin, kuidas töömehed välisuksel lukku vahetavad.
Kahel hommikul äratas mind telefonihelin ja kellegi Pronto! - et ma ta uksest sisse laseks - ilmselgelt enne, kui olnuksin valmis tõusma.
Kahe päeva kõik eined sõin ma sama mehe seltskonnas, vesteldes nagu alati, liiga tõsistel teemadel. Ma ikka ei õpi...
Kolmandaks päevaks sai mu mõõt täis - panin end soojalt riidesse ja sõitsin linna kontserdile.
Üksi.

Minu kannu (esimene välde, palatali.. ähh, te peaks seda juba teadma) oli külmand juba enne, kui tädi lavale jõudis. Milleks kulus ka tervelt kolm jõululaulude orkestripopurriid (esimene tuli pärast teist aja täiteks kordamisele). Kahekraadine välis-, kolmekümne-seitsmene sisetemperatuur ja eelviimase rongi väljumine olid põhjusteks, miks ma kontserti lõpuni ei kuulanud. Natalie Cole'i elusast peast oma ihusilmaga esinemas näha oli aga igati väärt seda pooltteist tundi plasttoolil kõhvitsemist!

Ei olegi liha?! Pannkooke ma küll ei taha!

Jälle jääb üks armastus olemata...

Kahju, ilus ehitajamees oli, sihuke turske ja võimsate kätega - kaks päeva käis mu toas, küll oli üht, küll teist tarvis üle vaadata - sobib! Kui ta täna isuäratavate lõhnade peale kööki ilmus, hakkas mul lausa põnev! Aga kui ta juba mu pannkookide peale nina kirtsutas - millest me siin enam räägime?!

Homme istun kodus nagu eilegi. Täna ei olnud kerge välja minna, aga külmkapp oli tühi ja koolis ootasid õpetajad. Ühega sain räägitud, teist ei tulnudki. Vähemalt sain learning agreemendi lõpuks tehtud. Tundsin end pehmelt öeldes kehvasti - mitu päeva vihma ja kütmata maja olid must lõpuks jagu saanud. Tahtsin ainult poest läbi ja voodisse teki alla. Kuna ma ei suutnud otsustada, millisesse poodi minna, lasksin sisemisel kompassil oma jalgu juhtida - nii leidsin kooli lähedalt uue poe ja rongijaama. Päev korras. Majja jõudes leidsin eest mitte nii ilusa töömehe, kes oli otsustanud end kiviseinast läbi puurida. Urr. Magamine ei tulnud niisiis kõne alla. Vihastasin ja läksin Pennysse piima-mune tooma, et vähemalt miskit head süüa teha. Ohtlik käitumismuster, ma tean... Olin niigi tubli - šokolaadi asemel ostsin hoopis 3 kg apelsine! Sall, muide, on juba 100 rida pikk ja ulatab koguni terve tiiru ümber kaela keerata :)

Mehed, ma tõin teile liimi!

Magusast sissemagamisest hoolimata oli mul täna üliproduktiivne päev. Vastu tulles viimase aja kõnekatele (loe: olematutele) kommentaaridele, järgneb LÜHIKE ülevaade:

1) Tutvusin vastasmaja paljundusteenusega/ tegin koopia Händeli 105-lk. noodist
2) Sõitsin linna/ kohtusin ühega oma klaverisaatjatest, kes oli mitte ainult otsinud, vaid ka paljundanud mulle vajalikud noodid. Lihtsalt niisama, heast südamest!
3) Leidsin üles postkontori/ ostsin ümbrikud.
4) Leidsin üles koha, kus müüakse marke/ostsin marke.
5) Leidsin üles koha, kus saan kirju postitada/ jätsin koha meelde.
Vahemärkusena: punktides 3-5 kirjeldatud kohad ei asunud samas hoones. Ma tõesti pidin igaühte neist eraldi otsima. Itaallased..
6) Kõndisin u viis metroopeatusevahet jala paduvihmas otsides lõngapoodi, millele reedesed eestlased olid vihjanud/ sain märjaks ja päevase treeningu kirja.
7) Leidsin üles koha, kus müüakse lõnga/ ostsin 2 lõngakera. Jõuluime nr 3 :)
8) Sõitsin teise linna otsa kaardipoodi/ ostsin puuduolevad jõulukaardid.
9) Meenutasin õigel ajal, st. enne kodu ust, et vesi on otsas/ ostsin poest vett ja tõbede peletamiseks küüslauku.


Meil siin lobisemise eest palka ei maksta!

Õllõpräntsäku - eesti traditsiooniline jõulutoit

Pikk päev sai alguse kolmveerand kümme hommikul kooli raamatukogust, kust üritasin leida vajalikke noote ja neid siis ka loodetavasti paljundada. Läksin teenindusleti juurde ja küsisin, kas nad võivad mind aidata - kust ma peaksin otsima ja kuidas? Neid oli u neli, kes osutasid mu seljataga-olevale kartoteegikapile. Ahah. Kas muud moodust ei ole? ( Nii palju ma juba teadsin, et kaardikesed selles kapis on kirjutatud värisevi käsi ja enamasti ei sisalda infot, milline laul asub millises kogumikus). Üks naistest haaras mu käest nimekirja lugudega ja asus dešinfitseerima-dikteerima teisele naisele minu enda tarbeks mõeldud käekirja. Too toksis kuuldut vaevaliselt arvutisse. Miks, oo miks ei võiks ma seda ise teha?!? Andke mulle arvutit! Viis minutit hiljem olin ma nii palju targem, et seda ühte lugu kümnest vajalikust neil EI ole. Vähemalt mitte süsteemis ja osutasid ühe nurgariiuli suunas, millel asuvad raamatukesed pärinesid ilmselt juba sellest ajast, kui nad Verdi konservatooriumi uksetaha jätsid. Võite ju sealt ka otsida! Oeh. Loobusin ja püüdsin koondada oma mõtted sellele, kuidas end kahe minuti pärast itaalia keeles nootide puudumise pärast välja vabandada. Klassi ukse taga möödus must alati naeratav Roberto ja päris kaasatundlikult, mis mureks. Selgitasin. Ta vaatas mulle mõistmatult otsa - miks sa arvutist ei otsinud? Ää, ei tahtnud nagu leti taha trügida... Kõrvalruumis on seal mitu arvutit, võid ka netist otsida (Estri-moodi süsteem)! Lugesin. Rohkem kui kümneni. Ta vist juba aimas, et mu tagasiside-küsimustik saab olema veelgi ohtramate ettepanekutega...

Kammerlaulu õpetaja oli üsna mõistev, sain natuke repertuaari kohta küsida ja kui klaverisaatja oma nootidega kohale jõudis, ka veidi laulda. Siinkohal juhtus minu jaoks miskit toredat, millest ilmselt ainult lauljad aru saavad: Schumanni 'Widmung', du bist die Ruh, du bist der Frieden jne. Mul ei tulnud õhust puudust!!! Täiesti rahulikult oleks võinud veel paar nooti sinna otsa laulda! Tempo oli täitsa tavaline, mitte oluliselt kiirem. Jälle tuju hea :)

Lõunaks kiire burks ja tagasi kooli erialasse. Minu jaoks oli oluline, et tundsin end lõpuks õiges kohas olevat - mis siis, et ma ei suuda veel kõike, paljud probleemid on iidvanad ja teised kõik laulavad ju sadakümme korda paremini - ma saan sellega hakkama! Minus tärkas mõnus elevus ja hasart endast jagu saada. Õhtusel peol tabasin end üllatuseks vestluskaaslasele kinnitamas, et tahan ooperisse ja mitte kammer- v koorilauljaks. Täiesti siiralt, üleliigse juurdlemiseta - pauhti!

Järgmine tund oli antiikmuusika. Sarmikas hallipäine härra võttis mind tänagi ülevoolava rõõmuga vastu ja hakkasime oma umbes keeltega taaskord pihta. Esimene kohtumine laupäeval oli meil selline:

Mina: Vabandan, et ei räägi veel itaalia keelt kuigi hästi. Kas saame inglise keeles suhelda?
Tema: Vabandust, ma ei räägi ega mõista eriti inglise keelt. Aga prantsuse keelt küll.
Mina: Kahjuks ei. Ehk räägite saksa keelt?
Tema: Ei. Aga Teie hispaania keelt?
Mina: Eei.. soome keelt?
Tema, naerdes: Ei. (Viimases hädas) Ladina keelt?

Kaks haritud inimest, kaheksa keelt.. õnneks on meil mõlemal ka käed-jalad küljes :)

Seekord ulatas ta mulle mitmekilose Händeli kantaadi Aci, Galatea e Polifemo ning sain aru, et mul on luksus valida, kas tahan karjuse v nümfi osa. Seejärel haaras ta noodi enda kätte tagasi, istus klavessini taha ja hakkas suure õhinaga mulle ette mängima/laulma. Tal on muide väga ilus hääl.. Tunni lõpuks tormas ta mind endaga kaasa viibates noodiga klassist välja ja trepist üles õpetajate tuppa näitamaks, kuhu ma selle esmaspäeval jätma pean. Sure maha, kui naljakas ja armas :) Mul on kahtlane tunne, et ta eelistaks mind Galatea rollis näha..

Linnast sain tulema õnneks enne, kui sciopero ühistranspordi seiskas. Viskasin koti koju ja suundusin Pennysse. Esimest korda. Mul oli vaja 3-5eurist jõulukinki oma nähtamatule sõbrale. Isegi hiina poest astusin läbi, aga ei leidnud sealt midagi, mida ise oleks saada tahtnud. Pennyst aga küll. Olen kaks nädalat otsinud lõnga ja vardaid, et šokolaadisöömisele asendustegevust leida. Sõitnud selleks kaubanduskeskusesse - niente. Nüüd lähen ma lihtsalt riiuli juurde, mille iga päev tulutult läbi sobran, sirutan käe välja ja võtan kahese paki jämedaid vardaid. Üks ja ainus, justkui mulle mõeldud. Täpselt nagu nädal varem pashminaga. Pole ja siis ühel hetkel on! Penny-magic!

Viisin vardad ja sibulad koju ning läksin teise Pennysse kinki otsima. Oli valida tiba kallite hantlite ja poole odavama pandoro-keeksi vahel. Loosi läks viimane. Sinna juurde Vana Tallinna suveniiripudel, sussi-šokolaad ja head soovid - käib küll. Tagasi majja jõudes öeldi mulle, etkõik peavad valmistama oma kodust traditsioonilist jõulutoitu. Appi! Kustkohast ma need verivorstid ja hapukapsad välja võlun kaks tundi enne pidu??? Ja kes maksab kinni nende vaeste heausksete eurooplaste haiglaarve, kui nad kogu selle kupatuse ilma eelneva treeninguta alla kugistavad? Ei. Lubasin juba end portugaallastele appi, kui eestlase eneseuhkus ootamatult pead tõstis. Midagi peab ju olema võimalik olematu ajaga mitte millestki teha! To the Internet! Leheküljelt www.eestitoit.ee leidsingi küpsised, milleks vaid jahu-õlut-margariini vaja. Nende teine, veel suurem eelis oli muidugi imelik nimi. Niisiis hüüdsin tüdrukutele, oodake mind kaa ja läksingi kolmandat korda Pennysse. Külma paduvihma ja juba märgade riiete-jalanõudega ei olnud see just kõige meeldivam tegevus. Sain kõik peale kaneeli, mida maitsestamiseks peale raputada - selle lubas mulle Maria anda, kui just keegi seda vahepeal just ära tarvitand pole. Muide, sõna cinnamon ta ei tundnud. Kaneel on aga portugali keeles täiesti sarnase kõlaga. Temal jäid kahjuks munad ostmata - otsas. Pidi vaeseke veel teise Pennysse kõmpima. Tänutundest lubasin teda vihmavarjuga saata ja oodata. Neljandat korda pooleteise tunni jooksul Pennysse. See oli juba koomiline.

Koju ja kokkama. Poisid olid all köögis juba täies hoos. Ma ütlen, see on üks toredamaid asju siin majas, et kõik oskavad süüa teha ja mitte lihtsalt pitsat tellida! Kella kaheteistkümneks oli laud kaetud hea-paremaga ja meie jõuluõhtusöök võis alata. Metsiku karjumise ja nõude kolistamisega kutsuti viimasedki unimütsid lauda. Milline suurepärane Püha Jõulusöömaaeg see oli - imelikul kombel leidus isegi minu käkkidele fänne, aga päris jõuludeks tahan ma küll vähemalt kapsastega hakkama saama! Eilne õhtu oli ka päris jõulude moodi - kuusk, mis sellest, et papist, oli laual ja ka jõuluvana tuli kingi(prügi)kotiga aknast. Kinke jagati loosinumbritega, mina sain oma armsa numbri 11 ja selle vastu ideaalse kingituse - Patri tehtud cd tema lemmikmuusikaga, isetehtud cd-ümbrises. Minu pakk läks ühele vaiksele poisile (Belgiast?), kes oli ka oma kingiga väga rahul.

Siis algas pidu. Kokkamise ajal küsis üks poistest mu käest, kas ma teisi eestlasi Milanos ka tunnen - nad õpivad siin nurga taga koolis ja käivad tihti ka La Villetta pidudel. Nüüd astus ta mu juurde ja näitas ukse poole - näe seal on kaks tükki! Fantastiline! Rääkisin Kadri ja Katriniga(?) natuke juttu ja siis võttis väsimus mu üle võimust. Läksin tuppa, tõsi sel hetkel veel plaaniga tagasi minna. Andsin jälle Agu Sihvka kombel aru ja kui sellega ühelpoole sain, oli kell müstilisel kombel juba viis saamas. Teised müttasid veel kaua-kaua edasi. Kui ma kell üksteist hommikul silmad lahti tegin, oli majas vaikus. Mõtlesin, et olen siis veel natuke horisontaalselt ja ei häiri teisi oma kolistamisega. Uuesti ärkasin siis, kui numbrid mobiiliekraanil olid jõudnud kuueteistkümneni. Vara üles, hilja voodi, hilja üles - krt seda teab, millega see lõpeb... Täiesti võimatu tsükkel!!!

Inimsilmadega hobune

Kui Evelin eile hommikusöögile jõudis, oli teistel lõuna juba alanud ja koolimajja polnud enam mõtet minna. Neljapäeva pärastlõuna sihiks sai kultuur, täpsemalt Caravaggio näitus, mis veel viimased kolm päeva avatud. Küsisin kaaseinestajatelt, kas nad on seda vaatamas käinud. Üks ütles, et jah ja luges veel kolm kohta ette, kuhu minna. Teine ütles, et ei ja küsis, kas ta võib kaasa tulla. Milline meeldiv vaheldus! Ma olengi juba liiga ära harjunud kõikjal üksinda käimisega. Nüüd pakuvad mehed end mulle mitu päeva järjest saatjaks - sobib! Andsime teineteisele oma telefoninumbrid ja lubasime mõne tunni pärast kuuse all kohtuda.

Koristasin. Käisin jäätise järel. Õppisin Youtube'ist kammerlaulu tunniks lugusid, mille noote mul polnud. Sõin. Sõitsin linna. Kuuse all oodates avastasin, et see on ehitud ehtsate valgete jõulutähtedega! Rikas linn...

Kell oli pool kaheksa kui me 'Püha Pauluse uskupööramise' ette jõudsime. Enne kaheksat olime juba väljas vihma käes tagasi. Irooniline - olen alati suurlinnades loobunud muuseumites käimisest, kuna need võtavad metsikult aega, mida mul proovide-kontsertide tõttu kunagi ei ole. Siin elan pool aastat ja kuulsa maali nägemiseks ei kulu poolt tundigi... Lohutan end, et kui ma vaid üheks semestriks oleksin tulnud, jääks Leonardo da Vinci 'Il Cenacolo' ilmselt pika ootejärjekorra tõttu nägemata. Nüüd lubasime aga oma nimed koos üles anda, et siis ükskord märtsis 'Holy Dinner' ära vaadata :P

Ma pole vist kunagi kohanud meest, kes niiiiii palju lobiseks! Kahjuks v õnneks ei saa ma poolest tema jutust aru - siis ma naeratan ja noogutan kaasa - tema aga läheb sujuvalt uue teemaga edasi. Lõbus on igal juhul! Samas on ta väga kohustetundlik, õpib palju, vist turismi. Võtab maja koosolekutel sõna, jääb rahulikuks ka omaniku kõige totramate põhjenduste peale ja katsub huumoriga mõlemaid pooli rahuldava kompromissini jõuda. Pärit Madriidist, on palju ringi rännanud ja eri riikides elanud. Tal on väike valge tudengiauto Renaultti, millega käiakse aeg-ajalt viie-kuuekesi Esselungas poodlemas. (Maksimaalne täituvus: üheksa inimest per Clio). Ooperimaja polnud ta eilse õhtuni näinud, kuigi elab siin juba septembri lõpust saati.

Metroos näitas ta järsku näpuga mu jalge ette ja hõikas: Estonia! Tõepoolest - maas vedeles plakat, mis kutsus veetma aastavahetust Tallinnas. Juba ta kummardaski, võttis paberi, keeras rulli ja ulatas mulle - saad toas seinale panna!

Selline tore õhtu! Molto grazie, Don ;)

Prillide poolest samast lastekodust

Öösel vastu kolmapäeva sadas akna taga roosas hämaruses nii kaunist laia lund, et ma ei raatsinud magamiseks silmi kinni panna - kogemusest teadsin juba, et mõne tunni pärast tuleb selle talvise ilu asemel taivast jälle vett... Hommikustes lehtedes kirjutati kohutavast eriolukorrast, mis Põhja-Itaalia elu täiesti peapeale keeras. Muiates meenutasin kodust Tallinnat, mil teda viimati nägin ja ostsin endale musta mehe käest vihmavarju.

Eile oli pikk ja produktiivne päev. Kontsadel. Varahommikul kell kümme tutvusin kooli paljundusteenusega. Lahtiolekuajad kattuvad kahjuks minu magusaima uneajaga: iga päev 9-12. Kallis oli ta kaa. Hää küll. Sain vajalikud noodid paljundatud, originaali õpetajale tagasiviidud ja tunni aja ka paika. La prossima fermata: Ufficio di Erasmus. See oli kahjuks hõivatud ja mul tekkis pooletunnine paus kuni erasmuslaste koosolekuni. Üllatuslikul kombel oli koolimajja pühade ajal tekkinud teine (sic!) õpilasetele mõeldud internetiseeritud arvuti ja see oli lausa erasmuslaste eelkasutusõigusega!!!
Järsku ilmusid nurga tagant kaks hingeldavat noormeest. Nad arvasid, et olid meie kohtumisele hiljaks jäänud ja vastupidist avastades eriti rõõmsas meeleolus. Asusin kohe tutvuma - üks oli Stefan ja Münchenist, teine vist Clemens ja .. ää.. krt, seda teab kustkohast. Ma arvan, et te mõistate, mis põhjused peituvad minu valikulise mälu taga. Jusst. Ettetõtates, ülaloleval pildil EI ole kumbki neist poistest.

Sakslane oli pikka kasvu, tugevate näojoontega ja kutsus mind kohe pärast viisakuste vahetamist ooperisse. Mis sa veel tahad?!

Kõik, kes te mu nurgakest loete ja mind vähegi tunnete, olete kursis minu liialdava dramatismiga. Mõelge selle üle ja lugege mu eelnevat lõiku uuesti. Nendele, kes läbi minu roosade prillide hästi lugeda ei näinud, kirjutan uuesti ja väheke.. faktipõhisemalt.

Keskkooli muusikaõpetajaks õppiv Stefan E., pärit Münchenist, õpib Milanos Erasmuse-raames klaverit. Koos oma kaas-erasmuslastega oli varasemalt kokkuleppinud kohtumise Leonardo-kuju juures, et minna hulgakesi õhtuse ooperietenduse piletisappa. Viisaka inimesena (mitte nagu see.. Clemens?) andis selle informatsiooni edasi ka kuupealt kukkund kurgimüüjale (loe: allakirjutanu) ja sisustas nii enda kui vestluspartneri aja koosoleku alguseni maast-ilmast juttu tehes.

Kellele meeldis teine versioon sündmustest rohkem, võib endale lugemiseks uue blogi otsida!

Nii, kuhu me jäimegi? Ahjaa. Koosolekul istusin loomulikult oma uue tuttava kõrvapeale. Sain teada, et tal on väga nakkav naer, selline.. Helga-Jaah! ja ta kasutab seda päris tihti :) Sain tuttavaks ka kahe saksofoni-mängijaga ja ühe toreda tüdrukuga Riiast, oleme ühe õpetaja juures.
Tema tõstatas küsimuse, kus siin koolis muusikat saab kuulata, raamatukogus? Meie coordinator Robert (väga tore ja suurepärase inglise-keele oskusega mees) tegi sellepeale ää... Põhimõtteliselt küll, aga siis te peate võtma oma õpetajalt selle konkreetse loo kohta, mida te õpite ja kuulata tahate, paberi. See võttis pehmelt öeldes tummaks. Kui kõnevõime naases, pärisime, et kuhu me siis minema peaksime, kui oma muusikavarud ammendatud? Siin lähedal on linna raamatukogu suurepärase muusikaosakonnaga! On veel küsimusi? Ei? Siin on teile väikene küsitlus, et kuidas te kooli, personali ja teenustega rahul olete. Lehe tagaküljel on veel tühi kastike - sinna kirjutage palun 80-100 sõna omapoolseid ettepanekuid. Ei suutnud mina oma keelt hammaste taga hoida, et see kastike jääb küll tillukeseks.. Alles ma kiitlesin kursaõele, et mul on aina üks suur õnn näos - olen vist oma sarkasmivarud ammendand. Aga näe, oli ikka üks piisakene veel tõrrepõhja jäänud...

Õekesele mõeldes katsun lühidamalt: edasi rääkisin Robertoga oma õppeainete valikust (mis ei saagi vist enne jõule korda) ja tormasin kontsaklõbinal Leonardo juurde. Konservatooriumist jõuab La Scalasse 15 minutiga. Sabatasime kolmveerand tundi kõrvu kohaliku maskoti-piletimüüja koeraga ja siis kutsus Stefan mu lõunale. (ok, faktiliselt ütles ta, kes tahab lõunale tulla ja ma olin ainus, kel hommikusöögi vahelejäämise tõttu korinaregister täiega töötas ja aega-tahtmist oli minna). Fakt: tal on pikad jalad ja kontsadeta jalanõud. Kapates üle munakivide ja trammirööbaste tudengite Mensasse (söökla) lõid mu tallad tuld välja, aga näol oli naeratus. Või valugrimass, ma pole kindel... Teepeal jutustades selgus, et meile mõlemale meeldib linnas kolada ja jalgrattaga sõita ja et kohalikud tudengid mässavad kõrghariduse reformimisplaanide pärast. /Homme peaks miski suurem meeleavaldus toimuma/. Sööklas selgus, et toit on rasvane ja et Stefani seiklused elukoha leidmisel kestsid minu kahe päeva asemel kaks nädalat lahenedes samade inimeste kaudu.
Kõht täis, juhatas ta mu õige trammi peale ja rohkem ma teda näinud ei ole. Kuna mu eriala-tund algas täpselt siis, kui piletisaamise teine etapp, jäi mul ka teisel katsel Don Carlo nägemata. Kolm on kohtuseadus?

Tagasi kooli jõudes otsisin üles oma kammerlaulu õpetaja, kes minuga üllatuslikul kombel kohe tundi alustas. Järgmine on juba homme hommikul kell 10 ja mul ei ole veel ühtegi neist nootidest, mida ta mul käskis õppida. Ja selles on puhtalt süüdi ilusad unenäod kella 9-12 täna hommikul!

Siis erialasse, kus mu järjekorras kolmas õpetaja jäljendas eelmist kahte, vaatas pikalt otsa ja ütles, et ta ikka ei tea, kas ma olen metso või sopran. Oeh. Tõsi, seekord oli mu alumine register eriti mõnusalt lahti ja ülemine (tehnikale vaatamata, ütles õp) oli ikkagi probleemne. Siis palus ta mul laulda kodust ülesannet - Amelia aariat Verdi 'Maskiballist' - Morro, ma prima in grazia, mis lõpukadentsis tuleb 3. oktavi do-bemollist alla väikse oktavi la-bekaari... Ütles, ära karda ja pärast ühe teise tüdruku sama aaria esitust käskis mul veel korra laulda! ARGHH!!!! Mis võistulaulmine see on?!?!? Loomulikult ma kardan! Aga samas oli lahe kaa :) Eks see turismireis siin ongi ju selleks ette võetud, et oma hirmudest üle saada...

Koolist väljusin millalgi pärast seitset ja üheksa paiku sain asuda oma armsa pasta kallale. Pika päeva lõpuks nautisin värsket House'i ja uinusin tilkuva räästa häälte saatel.

Mul oli tõsine plaan ka tänasest päevast pajatada, aga tudu ootab. Kes tahab teada saada mu prillikaksiku identiteeti, peab mu kirjaplokki ka homme sirvima!

Ameerika jõulupõder vs Euroopa oma

Eile öösel ühe paiku tuli soe vesi tagasi. Ta oli ära olnud ligi kolm päeva. (Kui nüüd küte KA torudesse naaseks, võiks jälle poodi jäätist ostma minna :) Kibekähku otsisin välja juba tolmuse seebi, kapinurgast musta pesu koti ja enne Une-Mati tulekut rippusid puhtad särgid mu voodi all kuivamas. Selleks ajaks, kui Mati lõpuks mu voodisse jõudis, oleksin ma suutnud terve meie korruse pesud ära pesta! Lubage taaskord kirjeldada oma mõttelendu: ma usun, et ma olen oma eluga siin nii ära harjunud ja tunnen end üsna koduselt. Ilmselt seetõttu veedangi enamiku oma uneajast, täpselt nagu kodus, voodis vurrina keereldes ja plisseerriiet valmistades! Pool kuus hommikul ilmus õnneks siiski ka Mati tööle ja enne äratust sain tubli neli tundi magada. Sest.

Reedesel kohtingul palus mu Erasmus-coordinator mõelda sügavalt elu ja õpingute üle järele ja talle võimalikult ruttu teada anda, mida ma siin õppida tahan. Küsisin, millal ma tulla võin? Kasvõi kohe esmaspäeval, kui mõeldud saad. Huvitav, mõtlesin ma - kas siin ei pidanud mitte kohe-kohe mingisugused pühad tulema? Aga kui mees ütles esmaspäeval, siis esmaspäeval - ma ei hakanud üle küsima. Pühapäeva hilisõhtul (ja mitte hetkegi varem) hakkasin Asjaga tegelema ja esmaspäeva varahommikuks oligi mõeldud. Tehtud.

Ärkasin, käisin mõnusa kuuma (sic!) duši all - mu juuksed jäid vist esimest korda siinoldud aja jooksul kenasti lokki - hea algus tervele päevale. Jõudsin isegi öösärgi pestud, emaga sõnumeeritud ja hommikusöögi söödud. Rongijaama selle eest küll plaanitust 15 minutit hiljem, kuid nagu ikka töötab universum oma salapärasel viisil - eelmine rong oli läinud 20 minutit varem :) Hommik oli ilus, päike siras taivas ja metroos oli mul selle linna esimene vallatu hetk. Läksin seekord tagumisse vagunisse, mis oli märksa tühjem. Üks suht kena miis tõusis püsti, et väljuda. Astub mulle üsna lähedale, vaatab pikalt ja sügavalt silma. Katsun muiet suunurgas mitte liiga laiaks lasta ja vaatan vastu. Kõnnib ukseni, pöörab ümber ja vaatab jälle! Vaatab ja vaatab ja.. läinud ta ongi! Saad sa siis aru... aga kas ongi vaja alati aru saada? Tuju läks igatahes veelgi paremaks ;)

Natuke enne minu kooli on üks teine kool. Selle väravad olid lukus ja mul oli kuri kahtlus, et ümber nurga keerates näen ka oma kooli suletud olevat. Ja juba siis teadsin ma, et sellest polekski midagi, sest hoolimata vähesest unest ja asjatust sõidust oli mul terve ilus päev ees. Nii läkski. Jalutasin, nautisin ilma ja inimesi. Leidsin toreda pargi Porta Venezia lähedal, kus peeti jõululaata - seal oli liuväli, karussell ja palju lastega peresid ja mul oli niitore-niitore-niitore ja hea olla! Thank God for Immaculate Conception :P

Nagu mu kallis vanaema Lia, üritan ma jalutades ikka endale mingi eesmärgi seada, tavaliselt otsin uusi kohti ja käimata teid. Väga sageli avastan kohale jõudes, et olin olnud varem väga lähedal. Nii ka seekord. Oma üllatuseks leidsin aga tuttavale tänavale keerates, et ka seal on nüüd turg! Mis toimub?!? Kodus Eestis ma üldiselt väldin turge, aga siin ei pääse ma neist mitu päeva järjest...ohhjahh. Igatahes. Mustade võltskoti-ärikate vahel märkasin järsku lillemüüjat terve letitäie erivärviliste kannudega (lugeda palataliseeritult ja teises vältes, eriti sina, õeke)! Milaanos on väga paljudel rõdudel ja butiikide ees suured alpikannipotid - muudkui käin ja imetlen neid. Ühe korra suutsin ma neist vääääga aeglaselt mööda jalutada, teisel korral oli see lett juba mu lõppsihtmärk.

Nüüd ongi mu laual Iiahi saba kõrval sügavroosad õied :)

PS: Varajane linnuke napsab sooja vee - jääkülm on tagasi...