Niidukiralli ja labidaliigutamise maraton

Netti antakse, nii et saan teile jälle natuke tänasest päevast kirjutada.

Kaks esimest tundi süvenesime veelgi põhjalikumalt niidumasinate hingeellu. Alustuseks vaatasime Mait Malmsteni mahehäälselt dubleeritud reklaamfilmi ilusast oranžist raiderist. Kõik lubatu tundus liigagi hea, et tõsi olla. Läksime kõrvalruumi masinaid oma silmaga üle vaatama ja näpuga katsuma, neid oli seal teist värvi kah. Pärast vahetundi lubati meid juba õue ja raiderite-traktorite rooli. Sain kohe essana tolle reklaamitud raideri sõsarat proovida. Assaraks - oligi nii hea, kui Mait rääkis! Roheline oli ka päris vahva, muidugi juba suurem ja traktor, aga kollase ja punasega (viimane hoopiski kangidega juhitav), ei andnud võrreldagi. Harjutasime slaalomit ja tagurpidi boksi ja kangidega asjandusega ka karusselli, kuna sellega ainsana sai kohapeal ringi pöörata. Täitsa põnev oli see proovimine, kuigi see kõik toimus kiviparketil. Eks see oli ka mõistlik, kuna murul toimetades oleksime selle ikka korralikult tuksi keeranud. 

Haaran härjal sarvist

Ülejäänud päeva, kella 11-18 (v.a. lõunapaus), veetsime aiamaal. Hooldasime juba rajatud peenart ja tegime vanast ümber täiesti uue. See tähendab: rohisime, kõplasime, kaevasime, tassisime, kujundasime, planeerisime, istutasime, kastsime. 

Paberil ja peenras

Vahepeal käisime õunaraksus. Ja siis, kui olime töövahendid juba kokku pakkinud ja asutasime end mõttes minekule, saime ülesandeks istutada mängult hekk. Pottides põõsad ja maa oli päris, nii et tuli taas võtta kätte labidas ja hakata kaevama. Tiimiga koos läks see kõik muidugi ruttu ja oli täitsa vahva, aga ikkagi oli suur rõõm, kui päriselt õhtale sai. Või noh, mis õhtale - kasisin end ühikas puhtaks, võtsin kilekoti ja oksakäärid ühes ning läksin mõisaparki vargile. Nimekiri puuduolevatest herbaariumitaimedest oli oi-oi kui pikk, aga kella kaheksaks hakkas lootus kõik kokku saada siiski taastuma. Nüüd istub hunnik oksi ajalehtede vahel kohvri all ja ootab homset kojujõudmist, et end korralikult välja sirutada. Mina ise saan seda juba õnneks kohe praegu teha, sest kaevamisest kange ja kõver selg juba kisendab puhkuse järele. Head ööd!

Sunnitöölised. PS: Aitäh kursakaaslastele piltide eest!

Post-posti-posti

Alanud on uus õppeaasta ja minu maastikuehitaja konarliku teekonna teise kursuse esimene sess. Suvejärgne sisseelamine on võtnud oma aja ning esinenud on ka netitõrkeid, mistõttu jõuab sügise esimene POSTitus teile alles Räpina-nädala neljanda päeva õhtul.

1. septembril alustasin sõitu kooli poole juba üheteist paiku et teha oma traditsiooniline ringreis mööda lõunaosariikide avastamata teid ja nurgataguseid. Seekord otsustasin lõpuks ometi olla tõeline eestlane ja põigata korraks ka Lätti (khm-khm). Teel sinna ja tagasi jäid mulle ette Rõuge, Paganamaa, Vale-Vargamäe, Ape, Aluksne, Viitina, Vastseliina ja väga lähedalt möödusin ka POSTIst. Lõunanaabritelt ostsin kergesti süttivaid vedelikke, lugesin möödakäijate varbaid ja kirusin lipp-lipi-peal maanteed (A2 / E77). 


Ühikasse saabudes oli kummaline olla - justkui poleks suve vahel olnudki ja algamas lihtsalt järjekordne sess. Toanaabrid olid samad, tubagi sama kui viimati ja pühapäeva õhtune linnake ikka sama väljasurnud, nagu ta seda alati on olnud. 


Kui ma 2. septembri hommikul koolimajja jõudsin, oli proua president juba lahkunud ja pidulikud kõned peetud. Tänavatel oli siiski näha väikesi koolijütse, kes lilled käes-rõõm näos valgete põlvikute välkudes aktusele tõttasid. Meie esimese tunni algus viibis samuti pisut, sest jällenägemisetuhin ja suvemuljed vajasid välja elamist. Õnneks oli õpetaja nii armas, et meile seda ka võimaldas. Kahjuks järgnesid sellele kohe kolejutud eelmise kursuse lõpueksamitest, portfooliost ja tuhat näpunäidet selle kohta, kuidas võiks ja kuidas kindlasti ei peaks oma praktikat ja pädevusi üles kirjutama. Järelejäänud aasta hakkas järsku vääääga lühikesena tunduma ja pea kohale kuhjusid mustad murepilved.. 


Nende hajutamiseks aitab tavaliselt ikka töö-töö-töö ja nii läksimegi õue, kus siras septembri kohta tavatult kuum päike, nii umbes +25 kraadi. Ülesandeks saime ehitada iseseisvalt üks aiaPOST. Tellised ja mört on küll mu lemmikud, aga seekord ei tundnud ma neist mingit rõõmu ja peaaegu, et viskasin kellu põõsasse - juba esimene kiht punnis vastu ja nii ei saanud järgnevadki õigesti paika. Mis teha, päevad pole vennad. Hea seegi, et järv oli kiviviske kaugusel ja sain end sügisese suplusega maha jahutada.

Aiaposti-laadne toode

Septembrikuumus

3. septembri hommik oli hoopis teist nägu, vihmane ja jahe, keldrikorrusel asuvasse masinaõpetuse tunni jaoks pidin lausa jaki järele jooksma. Tutvusime tund aega erinevate niitmismeetodite ja niidukitega ning ma tänasin õnne, et ma elus nii vähe olen saanud (valesti) muru niita - olen kui puhas leht, millele õiged niidujoonised tõmmata. Taktilöömise osas pean muidugi eelnevas elus omandatud teadmised tahaplaanile lükkama ja 3/4 hoopiski ära unustama - mootorite puhul käib töö ikka kas kahe või nelja peale.

Rootorite ja silindrite juurest keldrist kolisime õue vundamendiPOSTIde juurde. Neid me nimelt nüüd usinasti uurima ja maasse uuristama hakkasimegi. Vihma tuli ühtlaselt tasase sabinaga krae vahele, kursavend käis vahepeal õunaraksus ja jagas nosimist. Vedasime nööri, tagusime vaiu, keerasime traati ja lõikasime armatuuri. Põristasime mutile avaraid uusi käike. Segasime betooni, päriselt ja mängult. Õhtu lõpuks istusime ühika elutuppa maha, et tähistada kursaõe elu järjekordset verstaPOSTI, lobiseda kõigest tobedast, mis pähe tuli ja tunda rõõmu väikestest asjadest. 

Loodetavasti kursaõe Kadri tehtud video mängib. Kui ei mängi, siis pm ma lihtsalt suristan natuke puuriga.

Täna hommikul veetsime kaks tundi arvutiklassis ArchiCADi programmi algtõdede seltsis. Tundub, et võimalused on sel programmil tõesti suured, aga esialgu osutus kõige lihtsam joonekegi parajaks pähkliks. Seejärel naasesime virtuaalmaailmast pärisilma, et tuletada meelde kaldenurga arvutamine, killupadja koostis ning proovida kätt kiviraidurina. Pisut hirmutav oli kivisae ja relakaga elus esimest korda toimetada, aga hakkama sain ja sõrmed-varbad jäid kah alles.

Kursavend Mati tehtud pilt. Tolmutan relakaga.

Njah. Justkui midagi erilist juhtunud polegi, samas ühtteist nagu uut ikka teada olen saanud kah.  Veidi liimist lahti olek on, aga vaatame, kuidas asjad edenevad. Juhul, kui homme õhtul netti jälle netu, siis luban, et enne oktoobrikuu tegemisi jagan teiega veel ühe loo herbaariumiloomise võlust ja valust. Noh. Tegelikult ikka rohkem valust. Ja et neist kahest 'lõika ja kleebi' kodutööst ikka kindlasti väheks ei jääks, anti nüüd meile kolmas veel nikerdada. Heintaimedest. Oehhhh...

Terrassi-error-reede

Et mul meelest ära ei läheks, teen tagantjärele targutamisena ühe lühikese postituse viimase sessinädala viimase päeva kohta.

 Tol hommikul oli mingi totaalne error õhus. Ülesandeks oli ehitada puidust terrass, mis jääb olemasoleva kiviterrassiga tasa. Kogenud mees ja kolm vähemkogenud naist nuputasid, mis nad nuputasid -  arvutasid, mis nad arvutasid, aga tasa see pind ei saanud. Tulid appi võistlevate tiimide targad kolleegid, vaatasid siit, katsusid sealt - ei miskit. Õpetajagi kontrollis üle mõõteriistad ja arvutuskäigud: kõik justkui oleks õige, aga päriselus jäi puidust osa ikka kivist kõrgemale! Kui kõigil juba närvid mustemad kui öö, riisusime kokku järelejäänud talupojatarkuse kübemed ja heitsime mõõdud-arvutused kõrvale. Tegime jõuga nii, et oleks tasa ja nii see õnnetu terrass lõpuks ka valmis sai.

Ülitüdinud kaaslased

Palju kära (peaaegu) ei millestki

Kui hommikul ühikast välja astusime, kostis kaugusest ähvardavat kõminat. Jõudsime vaevu kasvuhoonesse, kui juba langesid esimesed piisad, kohe ka teised ja varsti mühises taevane kosk täies jõus ja ilus voolata. Meil oli soe ja mõnus sillutist laduda, välja arvatud need mõned kohad, kus katus läbi laskis :D Tulevik paistis aga sama tume kui pilved me peade kohal, sest järgmine aine oli teisel grupipoolel pargiekskursioon ja meiegi pidime õue minema, põllult taimi tooma. 

Enne veel, kui me oma looduskivist šedöövritega valmis jõudsime, läksid ootamatult lahti kasvuhoone uksed ja algas suurem rahvast liikumine. Küllap otsivad vihma eest varju, oli esimene mõte. Õpilasi-õpetajaid tuli aga muudkui juurde ja selgus, et koolimajas on tulekahju! Erinevaid teooriaid põlengu põhjuse kohta ringles juba mitu, päriselt juhtus aga see, et 3. korruse vetsus süttis kätekuivatusmasin. Ta olevat juba pärast eilset äikest seinal särisend ja porisend, nüüd siis võttis tuld. Päästeautodel läks kohalejõudmisega küll veidi aega, aga arvestades mitu päeva kestnud äikesetormi, on see täiesti mõistetav. Õnneks piirdus kogu äkšon ühe mustaks põlenud seina ja tuulutamist vajavate koridoridega.

Uudishimu-pilt tehtud, naasesin oma grupi juurde kasvuhoonesse, kus me vihma vaibumist oodates õppisime puuokstest lilletugesid punuma:

Lõpuks jäi sadu järgi, panime igaksjuhuks keebid-kiled selga ja suundusime põllale. Et mitte rikkuda Murphy seadust, hakkas metsik padukas uuesti pihta justament sel hetkel, kui labidad maasse lõime. Haarasime nobedasti iirised ning lidusime tagasi varju alla, sest kaitseriietusest polnud sellele veehulgale vastast. Kasvuhoone suures liivakastis mängisime läbi iiriste jagamist-istutamist ja  seejärel kinnistasime nädala alguses õpitud pikeerimisoskusi.

Päeva teine pool oli pisut igavam, nokkisime ninad arvutis äriplaani-, majandus- ja Exceli-ülesandeid teha ja nagu te juba arvate võite, paistis terve selle aja akna taga rõõmus päike. 

Botaanika-paanika

Üldiselt on koolis tore: asukoht on kena, inimesed on toredad ja õppida huvitav. Mõnikord aga kerkib pea kohale ähvardav murepilv ja mõtlen, et kuhu krt ma ennast mässinud olen. Miskipärast juhtub seda enamasti taimedega seotud ainetes ja eriti siis, kui neid on vaja massiliselt peast tunda. Ja-jaa, eks ma saan aru küll, et maastikuehituse erialal on nende tundmine hädavajalik, aga see ei ole just mu tugevaim külg. 

Täna oli just selline päev. Hommik oli veel täitsa ok, paljundasime kasvuhoones võsunditest ajuga reptiile ja naistenõgest. Lõunaooteks tuletasime esmaabi tunnis meelde kolmnurkrätiku kasutusvõimalusi ning vaatasime kolepilte traumadest, kuid see polnud midagi võrreldes õudusega, mis meid pärastlõunal ees ootas. 

Kuivatuspaberite vahetuskordade arvutus

Puittaimede tunnis istet võttes nägime tahvlil hulka korrutustehteid ja lõppsummat 1050. Õpetaja jagas meile kätte paberilehed, millel põhjalik juhis herbaariumi tegemiseks. FK. Kaks herbaariumi sügiseks, saate aru, KAKS! Kui teine õpetaja lepib 25 taimega, siis nüüd peab viie saamiseks valmistama 70 (sic!) herbaaroksa... Korjama-kuivatama-pressima neid õigesti, vahetama pabereid mitu korda päevas mitme nädala jooksul. Kustkohast see aeg küll võetakse? Ja ruum, kus neid õigel temperatuuril ja õhutatuna hoida?? Mission impossible, ma ütlen, Fretsu teeb rohekraamiga üks-null! Õpetaja muidugi probleemi ei näinud, on 2500 õpilast enne meid sellega hakkama saanud, saame meie ka. Üleüldse, prioriteedid peavad paigas olema - töö ja eraelu või kool. Nii armsalt toetav suhtumine täiskasvanud õppuritesse, kas pole?

Maitea, mis valemiga ma selle ülesande tehtud saan, aga seda ma usun, et kui 1050 korda neil oksakestel pamperseid vahetada, siis on nad elu lõpuni selged kah. Eks ma hoian teid kursis, kas mu koolitee jätkub või tuleb jälle suunda muuta.  

Värskeõhumürgitus

Kuts palist joob ja kägu kukub raal

Vastukaaluks eilsele rahulikule kulgemisele, kujunes tänane päev üsnagi toimekaks. Pool üheksa alustasime suure kivist istutuskasti ehitusega, seejärel jätkasime sõitu eelmisest sessist tuttava laaduriga ning lisaks saime proovida ekskavaatoriga kaevamist. Viimane oli päris tore tegevus, aga jäi kahjuks liiga lühikeseks, et tunnetus natukenegi käppa saada. Pärast lõunaeinet viidi meid bussiga metsa looduslikke taimi õppima. Puhtjuhuslikult leidis me metsapeatus aset kohalike aiasaaduste müügileti kõrval ja nii saime kasuliku ühendada meeldivaga ehk magustoiduks värskeid eesti maasikaid :)

Õhtupoolikul veetsime paar tundi koolimajas äriideid nuputades-koostades ja siis saabus kaua oodatud ekskursioon Guru aeda. Ohhohhoo... sõnadest jääb väheks ja piltidest puudu, et seda elamust vääriliselt kirjeldada - pool hektarit peenraid, kas te kujutate seda üldse ette? Kel aiapisik küljes, otsigu parem mõned kaashuvilised ja sõitku ise kohapeale kogu selle ilu ja raske tööga tutvuma. Ringkäik võttis meil aega kaks tundi ja oleks küllap veelgi kestnud, kui jalad kanda ja aju infot vastu võtta suutnuks. 

Moon 'Patty's plum'

Rampväsinuna jõudsin veerand kümme õhtul tagasi ühikasse. Ilmatuma pika päeva järel peeglisse vaadates jõllitas mulle sealt vastu preili Tomat - pidevast pilvevinest hoolimata olin jälle põhjalikult päikest saanud. Homme ilmselt seda muret ei ole, sest akna taga sähvivad juba välgud ja ladistab vihma - lubatud madalrõhkkond on kohale jõudnud.

Tagasi tulevikku

Suvehommik Lichtenaus

Meie lahkumise hommikul tõusis päike müstilisest uduloorist. Nagu arvata võis, jäi Klaus hiljaks ja saime teda oodates pisut närveldada. Õnneks ei hilinenud ta liiga palju ja oli seekord taibanud suurema auto võtta, kuhu lisaks lastetoolile ka meie hiiglaslikud kohvrid lahedasti ära mahtusid. Kell pool kuus oli maantee praktiliselt tühi ning kiire sõiduga tegime kaotatud aja kergesti tasa. 

Head sõnad ja tervised kaasa antud, jätsime Klausiga jällenägemiseni ja vedisime oma pagasi perroonile. Varsti olemegi juba Eestis, rõõmustasime Katriga valjusti. Mille peale astus meie juurde üks kena blondiin ja küsis: mis, eestlased või? No tuli ära! Kolm nädalat oli Paderborni-nimeline sadam olnud ühegi kaasmaalaseta, aga viimasel hetkel ikkagi jumpsu meid kokku viis :D  Ajasime rongi saabumiseni juttu ja rõõmustasime, et mõni väliseestlane viitsib veel eesti keelt hoida ja oma lastelegi õpetada.

Rongisõit Düsseldorfi lennujaama kulges nii sujuvalt, et hakkasime juba lootma, et see nii terveks päevaks jääbki. Heh. Pagasi check-inis juhtus see, mis kunagi varem pole minuga juhtunud, ehk kohver kaalus lubatud 23 kg asemel 26.8! Kohutavalt piinlik lugu.. õnneks oli lauas sõbralik naisterahvas ja palus mul kõigest kahe kilo jagu kraami vähemaks võtta. Tirisin oma rebenemiseni täis topitud punsu lukud lahti, kiskusin töövesti selga ja asusin taskuid mustade riiete ja šokolaaditahvlitega täitma. Ühtteist läks siiski ka prügisse ja kingad hetkeks suurte vabanduste saatel Katri seljakotti. Koormaeesliks riietatuna läksin uuele ringile, kus selgus, et olin saavutanud grammi täpsusega 23 kg ning südamest tulnud juhhuu!-saatel siirdusime turvakontrolli. Mis sa arvad, mis seal juhtus?

Minu seljakotis paistis röntgenis midagi kahtlast olevat ja mind tõmmati kõrvale. Lasin peast kõik võimalikud ja võimatud ohtlikud esemed läbi - mul ei olnud isegi huuleläiget või küünekääre seal! Tädi näitab ekraanile - see 90 siin, säraküünlad jah? Pekki. Vanaema juubel. See oli mul täiesti meelest läinud, et millalgi esimestel päevadel olin särakad ostnud ja koos postkaartidega teiste paberite vahele surand. Võtsin süü omaks ja pidin need kohutavalt ohtlikud vidinad spets kohta viima. Nüüd oli mul Katri ees juba rohkem kui piinlik, nii et kui me lõpuks kontrollist pääsesime, tegin talle eine välja.

Lennud ise läksid siiski kenasti - ei mingit äikest! - ja kiiresti hoolimata sellest, et olid pilgeni täis ning ühenduslennu väravad oli loomulikult erinevates lennujaama otstes. Jõudsime lennule, me pagas jõudis koos meiega Tallinna ja saime lõpuks ometi koju. Erasmus edukalt sooritatud!

----

Nende paari kodus veedetud päevaga ei jõudnud ma kooliülesandeid üldse vaadata. Pesin vaid pesu, nunnutasin Fretsut ja käisin suvilas oma imelist magnoolipõõsast imetlemas, millel üle mitme aasta lõpuks jälle õied külge tulid - lausa 13 tükki!

 Nii juhtuski, et seekord saabusin sessile täiesti ette valmistamata. Viskasin vaid pilgu peale, mis kõik mul tegemata on ja milliseid hindeid olen vahepeal saanud. Huvitaval kombel ilutses päevikus A-de ja 5-te vahel vertikaalplaneerimise aines suur punane 2 ja aru maisaand, kuidas ma selle kõikse esimese ülesande küll NII puusse olin suutnud panna. Noh, ikka juhtub - küll saab parandada.  Istusin pühapäeva hommikul autosse ja sõitsin tavapäraselt, väikese ringiga Eestimaad avastades, Räpinasse. Ühikasse saabudes oli selline imelik tunne nagu poleks vahepeal kusagil kaugel ja kaua teises riigis käinudki - pigem nagu kahe sessi vahel vaid nädalavahetusel Tallinnas. Täitsa kummaline, kuidas mu ajataju ja -tunnetus nii sassis on...

Tänane esimene koolipäev oli justkui üks suur vastutulek mulle, sest peamiselt tegelesime sisseelamise ja kohale jõudmisega. Natuke käisime ka aias ringi ja vaatlesime taimi ning tuletasime vertikaalplaneerimise tunnis meelde, kuidas kõrguste mõõtmine käib. Selle viimase ülesande puhul sain ma üllatuslikult grupi parima ehk täpseima tulemuse! Päevad pole vennad ja tegelikult kaotas õpetaja lihtsalt mu 'kahelise' töö ära - kui ta selle peaks kunagi üles leidma, siis äkki on see isegi kolme väärt :)