75+28+9= 7+2+1

Suure pingutuse, nädal aega kestnud topeltvahetuste ja armsate kursakaaslaste abiga sündis väikene ime: kõik kolm herbaariumi saidki kaante vahele ja reede hommikuks ära antud, juhuu! Takistusi ilmnes jooksvalt päris mitu alates puuduolevatest ja valesti määratud okstest kuni viimasel minutil liimi lõppemiseni, aga eestlase jonn ja hääd inimesed aitasid neid ületada. Puittaimi kogunes 75, looduslikke rohttaimi 28 ja murutaimi 9 tükki. Selle viimase kausta olen juba hindega '5' tagasi saanud, mis on täitsa paljulubav algus. 

Püha Kolmainsus

Igaõhtune kella 19-02 kestnud herbaariumi-öötöö oli ka põhjus, miks ma üldse postitanud pole. Püüan nüüd tagantjärele sügise teise sessi kokku võtta. 

• Esmaspäev möödus sünnipäevameeleolus, komm põses külmas ja märjas poris püherdades ning kiviktaimlat rajades. Esialgu oli ilm kena ja päikseline. Otsisime mullast osjajuuri ja teisaldasime kangidega kive. Siis aga läks taevas tumedaks, päike kadus ja vihma hakkas tibutama. Töötasime edasi. Kui vihmast sai lörts, saime aru, et paremaks asi ei lähe. Kiirelt istutasime (loe: uputasime) taimepoisid poriloikudesse ja põgenesime klassi teooriat kuulama. Õhtul tehti mulle vahva üllatusena burks välja ja pärast kogunesime puhketuppa väikse soojendava sortsuga kontidest külma välja ajama. 
• Teisipäeval kuulasime üüüülipikka loengut terrassidest, mis oli niigi väsinud minule säärane uinuti, et otsustasin ärkvelpüsimiseks tunni ajaga pähe tuupida loodustaimede 35 ladinakeelset nime+taime ja minna testile mütsiga lööma. Endalegi üllatuseks suutsin kõigi 15 küsitud taime kohta midagi kirjutada ja loodetavasti läheb piisavalt palju pihta, et test sooritatuks lugeda. 
• Kolmapäeval aeti meid jälle paaridesse ja kästi õhtuks ehitada hindele kivisillutis+terrassivundament+müür. Vaim ja liha olid magamatusest totaalselt nõdrad, nii et töö kulges aeglaselt ja jõudsime oma tööga viimastena valmis. Hindeks pandi meile ''5', küll väga pika miinusega, aga ikkagi!
• Paaril päeval tuletasime mõned tunnid meelde ArchiCADi programmis joonte tõmbamist ja õppisime juurde, kuidas virtuaaltellistele värvi ja -puidule süüd anda. 
• Neljapäeva hommikul saime proovida kännufreesi ja lehepuhurit. Esimene oli üsna keeruline massin, mida hallata, sest ta oli raske, toetuspunkti kehale polnud ja vaade terale oli null. Jõudsime ühiselt samale tootearendus-järeldusele, et vaja oleks peeglit enda ette või siis auto tagurdamiskaamera-analoogi tera kohale + ekraani käepidemele. Lehepuhuritest ei ole ma seni kuigi hästi arvanud, sest a) nad tekitavad müra ja b) nad tekitavad müra varahommikuti, kui ma magada tahan. (Koolis õppisime, et c) nad puhuvad üles mikrotolmu, mis on inimestele kahjulik). Küll aga pean ma ütlema, et kui selle lennumootori endale selga ja hiigeltoru kätte sain, siis oli hiigla tore nõnda Karlssoni-moodi kollaste vahtralehtede sees ringi tuhiseda :D Päeva põhitegevuseks sai grupiga kahetasandilise terrassi ehitamine kruvi-vundamendipostidele. Talade arvutused, materjalide tassimine, mahamärkimine, postide kruvimine maasse, terrassilaudade kruvimine taladele. Kõik see rõõm vahelduvas hoovihmas. 
• Reedeks lubati imeilusat (loe: kuiva) ilma kuni õhtuni. Kell kümme hommikul, kui olime parasjagu põllul kaevamas ja tassimas, lasi Papi kraanid valla ja töömaast sai korralik mudamülgas. Suurema sahmaka ajal olime putkas varjul ja jõime teed, aga kuna vihm ei mõelnudki järele jääda ja mustikapeenar ootas rajamist, siis läksime tööle tagasi. Kopaga oli täitsa tore kaevata ja ka turba kohalevedimine oleks olnud mõnus, kui see savine maa NII lögane ja libe poleks. FYI: laiad puusad+vihmakeep+paksud tööriided on kopa kabiinis ohtlik kombo - sain kursakatele väikse ehmatuse teha, kui kabiinis end ringi keerates kangi vastu haakusin ja kogemata 'nokka tõstsin'. 

Selline ta oligi - palju emotsioone ja pori, vähe und. Järgmine kord on alles jaanuaris, aga ehk leian midagi muud head, millest vahepeal kirjutada.

Herbaariumipostitus, see kauaoodatud

EI TAHAAAAA!!!

Kell on 00.38. Istun ühikatoas ja kirjutan teile sellest, et ma ei uskunud, et ma teile SELLEST üldse veel kirjutan. Õigem oleks vist öelda Nendest. HERBAARIUMID. Puittaimed, looduslikud rohttaimed, murutaimed - Püha Kolmainsus (Trifolium sanctum :P). Suur ja raske banaanikastitäis suvetööd, mida oli muide ülimõnus kuuendalt korruselt alla vedida, sest otse loomulikult läheb lift katki siis, kui sul on vaja pool elamist viieks päevaks ajutiselt mujale kolida. 

Suvetöö.. mmm...  Oksake siit, kõrreke sealt, kraapisin enam-vähem kogu nõutud taimmaterjali sügiseks ikkagi lõpuks kokku. Vahetasin peaaegu ettenähtud tihedusega, 2x pv x 1 nädal + 1x pv x 2 nädalat, lehtedel lehti ja suutsin suurema enamuse neist ka Fretsu näljaste lõugade ja krabavate käppade vahelt ära päästa. See kogumise ja poputamise töö on olnud küll keeruline ja tüütu, aga on olnud ka põnevaid hetki. Näiteks käisin ühel varahommikul pangahoone eest hõbepärnaoksakest varastamas ja teisel hilisõhtul taskulambiga (ja ebakaines olekus) oma vana alma materi eest pooppuud pätsamas. On mida meenutada! Kui palju neid kõiki täpselt kokku sai, ei oska ma teile veel öelda, sest vormistamine on pooleli ja see on ka põhjus, miks ma juba mitmendat ööd üleval istun. Väga loodan, et selle sessi lõpuks saan vaevast lahti ja kõik kolm koletist õpetajatele üle antud.

Lõika ja kleebi

Hetkeseis on selline, et taimed on omnivoori vastu muru surunud, aga lootus veel siiski püsib. Suvi läbi oksakääridega umbropsu vehkimine on kaasa toonud hunniku suuresti anonüümset materjali, mida ma nüüd meeleheitlikult määrata püüan. Sugukond, ladinakeelne nimi, eestikeelne nimi.. aga kust krt ma selle tüki võtsin? Kui kõrge too puu võis olla - 10, 15, 20 meetrit?!? Sest ega ma ju ometi nii nutikas ei olnud, et kohe kõik ilusti tüki juurde kirja oleks pannud, oh ei! Märkmed on nõrkadele, vinged mäletavad 100+ taksoni saamislugu peast! 

Nii ma siin siis olen. Seitsmenda oktoobri öösel kell pool kaks, hunnik õnnetust keset hunnikut õnnetust. Kes tegi, ise tegi. Kohvri all kuivavad täna Väinjärvelt kaasa haartud harilik haab (sest NII tavalise puu oksa ma ju ometi võtsin kohe alguses!) ja kaks tundi tagasi parklast näpistatud läbimärg raberemmelgas (mille ma unustasin eelmisel korral Räpinast tulles pagassi). Noh. Midagi ehk ikka mapi vahele saab. 

Babüloonia remmelgas 'Ural 2' ja teised 

Niidukiralli ja labidaliigutamise maraton

Netti antakse, nii et saan teile jälle natuke tänasest päevast kirjutada.

Kaks esimest tundi süvenesime veelgi põhjalikumalt niidumasinate hingeellu. Alustuseks vaatasime Mait Malmsteni mahehäälselt dubleeritud reklaamfilmi ilusast oranžist raiderist. Kõik lubatu tundus liigagi hea, et tõsi olla. Läksime kõrvalruumi masinaid oma silmaga üle vaatama ja näpuga katsuma, neid oli seal teist värvi kah. Pärast vahetundi lubati meid juba õue ja raiderite-traktorite rooli. Sain kohe essana tolle reklaamitud raideri sõsarat proovida. Assaraks - oligi nii hea, kui Mait rääkis! Roheline oli ka päris vahva, muidugi juba suurem ja traktor, aga kollase ja punasega (viimane hoopiski kangidega juhitav), ei andnud võrreldagi. Harjutasime slaalomit ja tagurpidi boksi ja kangidega asjandusega ka karusselli, kuna sellega ainsana sai kohapeal ringi pöörata. Täitsa põnev oli see proovimine, kuigi see kõik toimus kiviparketil. Eks see oli ka mõistlik, kuna murul toimetades oleksime selle ikka korralikult tuksi keeranud. 

Haaran härjal sarvist

Ülejäänud päeva, kella 11-18 (v.a. lõunapaus), veetsime aiamaal. Hooldasime juba rajatud peenart ja tegime vanast ümber täiesti uue. See tähendab: rohisime, kõplasime, kaevasime, tassisime, kujundasime, planeerisime, istutasime, kastsime. 

Paberil ja peenras

Vahepeal käisime õunaraksus. Ja siis, kui olime töövahendid juba kokku pakkinud ja asutasime end mõttes minekule, saime ülesandeks istutada mängult hekk. Pottides põõsad ja maa oli päris, nii et tuli taas võtta kätte labidas ja hakata kaevama. Tiimiga koos läks see kõik muidugi ruttu ja oli täitsa vahva, aga ikkagi oli suur rõõm, kui päriselt õhtale sai. Või noh, mis õhtale - kasisin end ühikas puhtaks, võtsin kilekoti ja oksakäärid ühes ning läksin mõisaparki vargile. Nimekiri puuduolevatest herbaariumitaimedest oli oi-oi kui pikk, aga kella kaheksaks hakkas lootus kõik kokku saada siiski taastuma. Nüüd istub hunnik oksi ajalehtede vahel kohvri all ja ootab homset kojujõudmist, et end korralikult välja sirutada. Mina ise saan seda juba õnneks kohe praegu teha, sest kaevamisest kange ja kõver selg juba kisendab puhkuse järele. Head ööd!

Sunnitöölised. PS: Aitäh kursakaaslastele piltide eest!

Post-posti-posti

Alanud on uus õppeaasta ja minu maastikuehitaja konarliku teekonna teise kursuse esimene sess. Suvejärgne sisseelamine on võtnud oma aja ning esinenud on ka netitõrkeid, mistõttu jõuab sügise esimene POSTitus teile alles Räpina-nädala neljanda päeva õhtul.

1. septembril alustasin sõitu kooli poole juba üheteist paiku et teha oma traditsiooniline ringreis mööda lõunaosariikide avastamata teid ja nurgataguseid. Seekord otsustasin lõpuks ometi olla tõeline eestlane ja põigata korraks ka Lätti (khm-khm). Teel sinna ja tagasi jäid mulle ette Rõuge, Paganamaa, Vale-Vargamäe, Ape, Aluksne, Viitina, Vastseliina ja väga lähedalt möödusin ka POSTIst. Lõunanaabritelt ostsin kergesti süttivaid vedelikke, lugesin möödakäijate varbaid ja kirusin lipp-lipi-peal maanteed (A2 / E77). 


Ühikasse saabudes oli kummaline olla - justkui poleks suve vahel olnudki ja algamas lihtsalt järjekordne sess. Toanaabrid olid samad, tubagi sama kui viimati ja pühapäeva õhtune linnake ikka sama väljasurnud, nagu ta seda alati on olnud. 


Kui ma 2. septembri hommikul koolimajja jõudsin, oli proua president juba lahkunud ja pidulikud kõned peetud. Tänavatel oli siiski näha väikesi koolijütse, kes lilled käes-rõõm näos valgete põlvikute välkudes aktusele tõttasid. Meie esimese tunni algus viibis samuti pisut, sest jällenägemisetuhin ja suvemuljed vajasid välja elamist. Õnneks oli õpetaja nii armas, et meile seda ka võimaldas. Kahjuks järgnesid sellele kohe kolejutud eelmise kursuse lõpueksamitest, portfooliost ja tuhat näpunäidet selle kohta, kuidas võiks ja kuidas kindlasti ei peaks oma praktikat ja pädevusi üles kirjutama. Järelejäänud aasta hakkas järsku vääääga lühikesena tunduma ja pea kohale kuhjusid mustad murepilved.. 


Nende hajutamiseks aitab tavaliselt ikka töö-töö-töö ja nii läksimegi õue, kus siras septembri kohta tavatult kuum päike, nii umbes +25 kraadi. Ülesandeks saime ehitada iseseisvalt üks aiaPOST. Tellised ja mört on küll mu lemmikud, aga seekord ei tundnud ma neist mingit rõõmu ja peaaegu, et viskasin kellu põõsasse - juba esimene kiht punnis vastu ja nii ei saanud järgnevadki õigesti paika. Mis teha, päevad pole vennad. Hea seegi, et järv oli kiviviske kaugusel ja sain end sügisese suplusega maha jahutada.

Aiaposti-laadne toode

Septembrikuumus

3. septembri hommik oli hoopis teist nägu, vihmane ja jahe, keldrikorrusel asuvasse masinaõpetuse tunni jaoks pidin lausa jaki järele jooksma. Tutvusime tund aega erinevate niitmismeetodite ja niidukitega ning ma tänasin õnne, et ma elus nii vähe olen saanud (valesti) muru niita - olen kui puhas leht, millele õiged niidujoonised tõmmata. Taktilöömise osas pean muidugi eelnevas elus omandatud teadmised tahaplaanile lükkama ja 3/4 hoopiski ära unustama - mootorite puhul käib töö ikka kas kahe või nelja peale.

Rootorite ja silindrite juurest keldrist kolisime õue vundamendiPOSTIde juurde. Neid me nimelt nüüd usinasti uurima ja maasse uuristama hakkasimegi. Vihma tuli ühtlaselt tasase sabinaga krae vahele, kursavend käis vahepeal õunaraksus ja jagas nosimist. Vedasime nööri, tagusime vaiu, keerasime traati ja lõikasime armatuuri. Põristasime mutile avaraid uusi käike. Segasime betooni, päriselt ja mängult. Õhtu lõpuks istusime ühika elutuppa maha, et tähistada kursaõe elu järjekordset verstaPOSTI, lobiseda kõigest tobedast, mis pähe tuli ja tunda rõõmu väikestest asjadest. 

Loodetavasti kursaõe Kadri tehtud video mängib. Kui ei mängi, siis pm ma lihtsalt suristan natuke puuriga.

Täna hommikul veetsime kaks tundi arvutiklassis ArchiCADi programmi algtõdede seltsis. Tundub, et võimalused on sel programmil tõesti suured, aga esialgu osutus kõige lihtsam joonekegi parajaks pähkliks. Seejärel naasesime virtuaalmaailmast pärisilma, et tuletada meelde kaldenurga arvutamine, killupadja koostis ning proovida kätt kiviraidurina. Pisut hirmutav oli kivisae ja relakaga elus esimest korda toimetada, aga hakkama sain ja sõrmed-varbad jäid kah alles.

Kursavend Mati tehtud pilt. Tolmutan relakaga.

Njah. Justkui midagi erilist juhtunud polegi, samas ühtteist nagu uut ikka teada olen saanud kah.  Veidi liimist lahti olek on, aga vaatame, kuidas asjad edenevad. Juhul, kui homme õhtul netti jälle netu, siis luban, et enne oktoobrikuu tegemisi jagan teiega veel ühe loo herbaariumiloomise võlust ja valust. Noh. Tegelikult ikka rohkem valust. Ja et neist kahest 'lõika ja kleebi' kodutööst ikka kindlasti väheks ei jääks, anti nüüd meile kolmas veel nikerdada. Heintaimedest. Oehhhh...

Terrassi-error-reede

Et mul meelest ära ei läheks, teen tagantjärele targutamisena ühe lühikese postituse viimase sessinädala viimase päeva kohta.

 Tol hommikul oli mingi totaalne error õhus. Ülesandeks oli ehitada puidust terrass, mis jääb olemasoleva kiviterrassiga tasa. Kogenud mees ja kolm vähemkogenud naist nuputasid, mis nad nuputasid -  arvutasid, mis nad arvutasid, aga tasa see pind ei saanud. Tulid appi võistlevate tiimide targad kolleegid, vaatasid siit, katsusid sealt - ei miskit. Õpetajagi kontrollis üle mõõteriistad ja arvutuskäigud: kõik justkui oleks õige, aga päriselus jäi puidust osa ikka kivist kõrgemale! Kui kõigil juba närvid mustemad kui öö, riisusime kokku järelejäänud talupojatarkuse kübemed ja heitsime mõõdud-arvutused kõrvale. Tegime jõuga nii, et oleks tasa ja nii see õnnetu terrass lõpuks ka valmis sai.

Ülitüdinud kaaslased

Palju kära (peaaegu) ei millestki

Kui hommikul ühikast välja astusime, kostis kaugusest ähvardavat kõminat. Jõudsime vaevu kasvuhoonesse, kui juba langesid esimesed piisad, kohe ka teised ja varsti mühises taevane kosk täies jõus ja ilus voolata. Meil oli soe ja mõnus sillutist laduda, välja arvatud need mõned kohad, kus katus läbi laskis :D Tulevik paistis aga sama tume kui pilved me peade kohal, sest järgmine aine oli teisel grupipoolel pargiekskursioon ja meiegi pidime õue minema, põllult taimi tooma. 

Enne veel, kui me oma looduskivist šedöövritega valmis jõudsime, läksid ootamatult lahti kasvuhoone uksed ja algas suurem rahvast liikumine. Küllap otsivad vihma eest varju, oli esimene mõte. Õpilasi-õpetajaid tuli aga muudkui juurde ja selgus, et koolimajas on tulekahju! Erinevaid teooriaid põlengu põhjuse kohta ringles juba mitu, päriselt juhtus aga see, et 3. korruse vetsus süttis kätekuivatusmasin. Ta olevat juba pärast eilset äikest seinal särisend ja porisend, nüüd siis võttis tuld. Päästeautodel läks kohalejõudmisega küll veidi aega, aga arvestades mitu päeva kestnud äikesetormi, on see täiesti mõistetav. Õnneks piirdus kogu äkšon ühe mustaks põlenud seina ja tuulutamist vajavate koridoridega.

Uudishimu-pilt tehtud, naasesin oma grupi juurde kasvuhoonesse, kus me vihma vaibumist oodates õppisime puuokstest lilletugesid punuma:

Lõpuks jäi sadu järgi, panime igaksjuhuks keebid-kiled selga ja suundusime põllale. Et mitte rikkuda Murphy seadust, hakkas metsik padukas uuesti pihta justament sel hetkel, kui labidad maasse lõime. Haarasime nobedasti iirised ning lidusime tagasi varju alla, sest kaitseriietusest polnud sellele veehulgale vastast. Kasvuhoone suures liivakastis mängisime läbi iiriste jagamist-istutamist ja  seejärel kinnistasime nädala alguses õpitud pikeerimisoskusi.

Päeva teine pool oli pisut igavam, nokkisime ninad arvutis äriplaani-, majandus- ja Exceli-ülesandeid teha ja nagu te juba arvate võite, paistis terve selle aja akna taga rõõmus päike. 

Botaanika-paanika

Üldiselt on koolis tore: asukoht on kena, inimesed on toredad ja õppida huvitav. Mõnikord aga kerkib pea kohale ähvardav murepilv ja mõtlen, et kuhu krt ma ennast mässinud olen. Miskipärast juhtub seda enamasti taimedega seotud ainetes ja eriti siis, kui neid on vaja massiliselt peast tunda. Ja-jaa, eks ma saan aru küll, et maastikuehituse erialal on nende tundmine hädavajalik, aga see ei ole just mu tugevaim külg. 

Täna oli just selline päev. Hommik oli veel täitsa ok, paljundasime kasvuhoones võsunditest ajuga reptiile ja naistenõgest. Lõunaooteks tuletasime esmaabi tunnis meelde kolmnurkrätiku kasutusvõimalusi ning vaatasime kolepilte traumadest, kuid see polnud midagi võrreldes õudusega, mis meid pärastlõunal ees ootas. 

Kuivatuspaberite vahetuskordade arvutus

Puittaimede tunnis istet võttes nägime tahvlil hulka korrutustehteid ja lõppsummat 1050. Õpetaja jagas meile kätte paberilehed, millel põhjalik juhis herbaariumi tegemiseks. FK. Kaks herbaariumi sügiseks, saate aru, KAKS! Kui teine õpetaja lepib 25 taimega, siis nüüd peab viie saamiseks valmistama 70 (sic!) herbaaroksa... Korjama-kuivatama-pressima neid õigesti, vahetama pabereid mitu korda päevas mitme nädala jooksul. Kustkohast see aeg küll võetakse? Ja ruum, kus neid õigel temperatuuril ja õhutatuna hoida?? Mission impossible, ma ütlen, Fretsu teeb rohekraamiga üks-null! Õpetaja muidugi probleemi ei näinud, on 2500 õpilast enne meid sellega hakkama saanud, saame meie ka. Üleüldse, prioriteedid peavad paigas olema - töö ja eraelu või kool. Nii armsalt toetav suhtumine täiskasvanud õppuritesse, kas pole?

Maitea, mis valemiga ma selle ülesande tehtud saan, aga seda ma usun, et kui 1050 korda neil oksakestel pamperseid vahetada, siis on nad elu lõpuni selged kah. Eks ma hoian teid kursis, kas mu koolitee jätkub või tuleb jälle suunda muuta.