Puud olid

Kuigi öö läbi sadas ja müristas, oli hommikuks ilm jälle kuiv ja vaid kergelt udune. Loomulikult ei saanud ma tuppa vedelema jääda, vaid võtsin ette oma reisuplaani ja läksin Rügeni saart avastama. Väljamanööverdamine sujus kardetust lihtsamini ja sõita oli pilvise ilmaga vahelduseks meeldivalt jahe.

1. sihtkoht, Prora - oli see alles üks pikk ringmäng! Just selline, nagu onu Adolf kunagi ammu ettekujutas, et kui teha kuuekordne majamüür pikkusega 500m, siis ümber selle randa ja tagasi vantsides tervis muudkui tuleb :D Tegelikult olid tema plaanid loomulikult veel suurejoonelisemad ja neid majablokke pidi tulema 8 tükki, et 20 000 puhkajat korraga ära mahuksid. Päris nii mitut ta valmis ei jõudnud, aga 2,5 km jagu peaks neid 4,5st plaanitust tänaseni alles olema. Mina jalutasin ümber kahe bloki ja päris õõvastav tunne tuli peale - osa majast on renoveeritud lukskorteritega, elanikud rõdul peesitamas ja sellesama korteri hirmkalli seina taga haigutavad tühjad müürid, nagu sõda oleks äsja lõppenud.

Ei osanudki kindlat seisukohta võtta: ajalugu muuta ei saa ja samas on ju hea, kui paljude inimeste suure vaevaga tehtud tööd ei lasta niisama ära laguneda. Njah. See ei tähenda, et ma Pagari tänava uhket elamut heaks kiidaksin.

2. sihtkoht, mille pakkus välja hotelli sõbralik adminn - Baumwipfelpfad, head keeleväänamist!  https://www.nezr.de/nezr-en/ueberblick/aussichtsturm/

Vaatlustornid mulle meeldivad; toreda üllatusena ei olnud sellel üldse treppe, vaid hoopis väga maheda tõusuga lai laudtee, nii et ronimine ei väsitanud üldse. Puudeladvus oli lahe jalutada ja kõige kõrgemale tasandile jõudes oli vaade tõesti vägev.

3. sihtkoht, Königsstuhl. Rügeni saar on tuntud oma kriidikaljude poolest, mille on jäädvustanud ka maalikunstnik Caspar David Friedrichi oma maalil "Kriidikaljud Rügenil". Kui sügavmõtteline lause tuli, nagu otse 9. klassi kunstiajaloo esseest :D Vabandust. No aga nii on. Selleks, et sinna kuulsa maali kuulsa kaljuni jõuda, pidin ma teetööde tõttu sõitma ringiga ja õige ümbersõidu leidmisel tuli jälle jumalik juhatus appi. Pikemal teel on muidugi oma eelis, saab näha palju ilusaid iidvanu külakesi ja lõputuid kollaseid rapsipõlde. 

Jasmundi looduspargi parklast on kaljuni jõudmiseks kaks varianti: jalutades u 40 mintsa või bussiga u 8. Kuna puu otsa ronimine oli täitnud kõigest 40% inimese päevasest käimisnormist (neil olid sellekohased reklaamtahvlid lausa väljas), siis suundusin ülejäänud 60% järele. 

Parkmets ise oli süngelt kihvt, hiiglaslikud puud kõrgusid uhkelt pea kohal ja nende varasuviselt värske rohelus mässis kõik  endasse.

Vaateplatvormile jõudes avanes vägev pilt Kuningatroonist - kriitvalge kaljusein puude rohelise ja mere sinise taustal, tõesti kaunis ja meeliülendav! Ühtlasi suurepärane aeg ja koht väikeseks piknikuks, õnneks olin ettenägelikult haaranud kaasa karbi maasikaid ja see oli küll lausa kuninglik vahepala.

Pärast einet lasin end bussil sama luksuslikult autoni sõidutada. Ees ootas päeva viimane sihtpunkt, nr 5 - Binz.

Oh jummel juula küll, kui kena seal oli! Kuidagi nii harmooniline, rahustav ja kaunis keskkond. Osati ikka vanasti elada ja maju ehitada ja elu nautida. Tänapäevaste klaaskuutide linnades ei ole siis imestada, et inimese hing on katki. Ei midagi silmale ja ilumeelele, kõik aina metall või mustaks võõbatud ühesugused kastid. Istusin muulil ja kuulasin silmad kinni kajakate nääklusi lainete loksumise taustal. Rahu.

5. päeva statistika:

Kilometraaž - 102 km autoga, 24 200 sammu jalgadega
Senine rekordarv tasulisi parklaid - 4, mündid on otsas :P

Statistika on ka otsas, tänaseks vähemalt.

Rongi oodates

Täna on olnud pisisekeldusi, selliseid jumaliku juhatuse moodi eksitusi. Sobib nii hästi tänase püha päevaga, mil Kristus taeva läks. Selle tuletas mulle meelde üks kohalik armas papi, kellelt küsisin teed oma selja taga (sic!) asuvasse TÜV-kontorisse. Mis oli arusaadavatel põhjustel suletud. Homme ka päev ja pealegi veel tööpäev :)

Aga sissepõige Greifswaldi ei olnud sugugi asjatu, sest sattusin 'kogemata' sellisele tänavale ja sain mööduvaid koerajalutajaid rõõmustada - oi, sealt oled pärit? Vaat kui õnnelik leid!

Siis veetsin tunnikese Stralsundi vanalinnas juustukoogi ja värske jäätee seltsis ning seejärel suundusin mööda väheseid, aga see-eest munakivitatud alleesid oma järgmisse peatuspaika Rügeni poolsaarel Göhrenis.

Kui ma eile virisesin Gdanskist väljamanööverdamise üle, siis täna sain proovikivi edasijõudnutele sissemanööverdamises, vt allolevad pildid, kus panoraami tõttu tundub rohkem ruumi olevat kui päriselt on.

Punastest tellistest (jälle sic!) väravapostide vahelt, kus mees seisab, täisnurga all sisse ja autodest mööda ja täisnurk paremale. Mhmh. Aga hakkama sain! Natuke rohkemate manööver-šedöövritega kui eile, aga sain. Väljasaamine on jälle iseasi, ma juba kaalun homseks alternatiivseid sõiduvahendeid nagu rong ja laev. Ülehomse ees mul pääsu pole ikkagi ja miskipärast tuli meelde laulujupp ...kõik väravapostid ma pikali aan.. :D

Olles pagasi oma neljanda korruse katusekambrisse vinnanud..aga ei, sest mingi ime läbi on siin iidses majas lift - ja lifti ülanurgas TÜV-kleeps - pühendasin pool tundi pesupesemisele. Õnnelik juhus u nr 8 (nt ka lahke autorehvikontrollija-papi ja lahke parkimismaja-privaatvetsu-lubaja-tädi) oli pesunööri ja paljude konksude avastamine vannitoast. Kasulik nipp reisisellidele: kui on pilte hotellitoast, kiigake ka vetsu. Eelpool nimetatute ja ka nt käsiduši olemasolu on hea; minusugustele suurelukatele meeldivad lahtised dušinurgad, et ei pea end kabiinides ära lööma, kui nt ainult pead v jalgu pesta tahad.

Pesu rippumas, vastasmaja katusel pesitsevast kajakast pilt tehtud, panin end peenelt riidesse, maani seelik ja puha, ja suundusin pljaažile. Meri oli endiselt külm, aga rahvast oli suht palju, käis rannajalkamatš, muusika tümpsus ja elu kees. Avasin promillõlle ja nautisin päikest ja inimesi. Järsku tuli meelde, et siin on ju susla! Ja sellega saab kõrvallinna Sellinisse uhke muuli juurde! Tõttasin rongijaama ja segasin piletimüüja võileivamugimist. Palun, kas Sellinisse saab täna ja tagasi ka ja kaua see aega võtab ja missee maksab? Saab ja saab ja 15 min ots ja 4.50. Jah, palun. Rong läheb 50 minti pärast. Krt. Minu randmeloleva kella Eesti aja järgi oleks läinud 5 minti pärast.. väike vihje, et rongi polnud ees, jäi mul nagu märkamata :D

Istusin siis päikese kätte pingile rongi ootama ja kasutasin aega kasulikult. Arvutamiseks ja kirjutamiseks, nii läks ta rutem tõesti. Kui siis rong juba ees oli, avastasin jaamahoonest ka suveniiripoe... Õnneks ikkagi sain õigel ajal sealt tulema ja sõit tossupilves läbi metsade sai hoo sisse. Võtsin rongiplaani välja, et vaadata tagasisõiduaeg ja et mitu peatust sihtkohani, vaatasin oma piletit ja..krt. Sellin Ost. Muul asub peatuses Sellin West. Raudselt piletimüüja tegi einestamise segamise pärast tagasi, sest no ma ei oleks võinud rohkem turist olla ja kuhu mujale ma ikka oleksin suundunud kui põhivaatamisväärsuse juurde! Ok. Kuna ma kahest võimalikust rongist viimase peale ei tahtnud lootma jääda, siis valisin eelviimase. Palju mul aega jääb ja mis on vahemaa? Läbi metsa lõigates 1,5 km üks ots ja 50 mintsa - tehtav küll. Tulin siis imearmsas Sellin Ost peatuses maha, geps sisse ja jalgadele tuld. Geps suunas mind metsarajale, mis suundus mäkke. Õige jah, topograafilist infot ta ei anna. Mis siis ikka, teine käik sisse, seelikusaba pihku ja üles! Puud oli suured ja natuke hämar ja hirmus oli ka, aga palju seda metsa ikka 500 m peale mahub. Panin edasi, möödudes kohalikust rattalükkajast tädist, kes mulle naerdes pika jutu maha ähkis, ilmselt tõusu raskusest - naersin vastu ja uhasin tast mööda. Saigi tõus läbi ja saabus see, mis ikka iga mäevallutusega kaasneb: üllatused ja vaade! Esimene oli pea võssakasvanud kirik ja teine oli muul :O

Imetlesin ja pildistasin ja suundusin siis mööda peatänavat alla tagasi raudteejaama Sellin Ost poole. Oeh.. need valged puitpitsilised suvitusvillad... mõned klõpsud ikkagi tegin ja rongile jõudsin ka. Isegi varuga, nii et sain teda perroonil oodata.

Tagasi Göhrenis ootas mind veel üks üllatus - funikulöör! Oma reisu planeerides olin üsna kurb, et selline madalate maade tripp tuleb ja köisraudteid ega ka funikulööre ette ei tule, kui ehk Kölni oma välja arvata. Aga näed, siin ta siis ongi: maksad 1 euro ja ta tõstab sind taevasse :)

4. pv stats:

KM - 150 autoga, 18500 sammu jala
Autohooldus - 1. jahutusvedeliku lisamine; kaasavõetud 5l klaasipuhastit sai otsa
Muule - 2, aga kummalegi ei jõudnud kõndima
Ville - 2, kõndisin mõlematel

PS: vanapagan on asunud silku sööma

Das Leben liebt Sie! *

Ega vähem ei saakski tänase päeva kohta öelda - oli väga ilus ja sujus üllatavalt hästi. 

Minu esimene mure oli hotelliparklast välja saamine. See nimelt asus u 30° (andku mu mataõpsid mulle andeks kui valetan) kallakul ja parkima pidi nõlvaga risti. Eramaja hoovile mahtus 6 autot ja kõik kohad olid ka hõivatud. Olin küll parkides ilusti nina väljasõidu poole jätnud, aga too väravaauk asus täisnurga all ja suubus otse tänavale. Mitte just kõige lihtsam ülesanne ühe kolaka linnamaasturi algaja juhi jaoks aga hakkama sain kõrvalise abita ja ainult ühe lisamanöövriga! 

Ka hommikune ummik oli väiksem kui olin kartnud ja poole tunni pärast olin Opera Lesna suletud värava taga. Lootsin küll legendaarsete Jaagu ja Anne võidu-lavalaudu näha, aga seekord sain vaid pildi sildist. Eurvisioon on küll hetkel aktuaalsem ja elasin minagi eile õhtul Elinale kaasa, aga Sopotil on oluline osa eesti pop-muusikaloos.

Muuli väravataha aga ma ei jäänud! Maksin oma 8 kohalikku raha ära ja sain jalutada
Euroopa pikimale puumuulile - 515.5 meetrit merre ja samapalju tagasi. Ilusal soojal hommikul lihtsalt täiuslik elamus!!!

Sopoti imelistel tänavatel võib fotoka rahumeeli kotti jätta - kõiki nunnusid maju ei jõua üles pildistada. Ja see oli alles nunnude kuurortlinnade algus!

Edasi võtsin suuna Saksamaale. Jätan 350 km poola teid sel korral kirjeldamata ja rõõmustan järgmise ideaalse õnnestumise üle ehk õige praami leidmine Swinoujscie linnas ja õigel suunal sõitmise õnn. Ma olin järtus kolmas, maha sõites oli vastaspoolele tahtjate saba sadu meetreid pikk :O

Ja u 15 km hiljem jõudsingi juba Saksamaa esimesse peatuspaika, reisu kõige uhkemasse hotelli Heringsdorfis. Nunnumeeter põhjas! Enamik majadest pakuvad mingisugust majutusteenust ja oleks nagu muinasjuttu sattunud. Ja meri! Mühiseb, marutab ja möllab! Siin on ka muul, aga teistmoodi ja uuem. Rannas on armsad korvtoolikesed, armsalt raudvõretatud - maksa ja saad istuda :P

Vesi on külm, tuul ka. Uudistan oma uudistamised ära ja lähen hotelli tagasi, kristalllühtrit ja eraterassi nautima. Aga enne tuppa jõudmist on elul veel üks üllatus varuks: MAGNOOOOOLIAD!!!! Ja veel punase tellismaja taustal! No mida veel üks hing võiks ihata, ah?

*Elu armastab sind - mu tänase öömaja moto.

3. päeva statistika:

Kilometraaž - 373 km autoga, 15 000 sammu jala

Teetöid - oli

Ohtlikke olukordi - ei olnud

Ootamatud kulud - oli, päikesevari aknale

Lõikehaavad - 2. Sobrasin kotist juukseklambrit ja näpud leidsid hoopis raseerija

Torkehaavad - peaaegu 1. Peatusin hetkeks, pistsin nina sügavale sirelipõõsasse ja tõmbasin sõõmu, nagu gurud ikka õpetavad. Alles pärast nägin, et otse mesimummu pehmesse tagumikku.

Õnn ja rõõm - ülevoolavalt palju. Pole hullu, eestlased, homsest lubas vihma :D

Pagana pikad Poola puiesteed

Üldiselt mulle väga meeldivad alleed - need on kuidagi läbimõeldud ja pidulikud ja viivad enamasti ilusate majade juurde. Seetõttu olin ma natuke hämmingus, kui tripi jaoks eeltööd tehes leidsin teiste reisusellide kogemustest ohtralt vandesõnu puiesteede aadressil. Ja sellest hoolimata planeerisin neid päris mitu tükki oma marsruuti sisse.

Loll ei õpi teistegi vigadest, eksole...

Poola puiesteed on uhked küll ja nende äärest leiab ka ilusaid maju (punastest tellistest sain ma vist mõneks ajaks isu täis). Maastik on vapustavalt kaunis, orud-mäed ja kurviliselt looklevad teed. Vahvad hobused künkanõlval ja õnnelikud lehmad kõhuli võililli nosimas. Aga mispärast nad on oma ridakülad iga km-paari järel ehitanud, mina ei tea. Autojuhile tähendab see gaas-pidur-sidur-gaas nõiaringi ja kui juhtub mõni suurem ja/või aeglasem massin ette, siis määrab tema tempo - möödasõiduvõimalusi pole just palju.

Muidu oli täitsa kena päev. Kiirvisiidid Trakai ja Malborki losside juurde said tehtud, neist kahest soovitaksin pigem esimest - Vilniusest u 30 km ja hirmus armas, eriti maikuu varahommikul, meenutas mulle Savonlinnat ja Viljandit.

Tänane teine peatuspaik oli väikelinn Augustow (midagi Põltsamaa sarnast vbl?) - keskpargi purskaevus pladistasid põngerjad, pood ja bussijaam olid endiselt 90ndates. Häda sunnil võtsin julguse kokku ja sisenesin bussijaama vetsumajja. Naeratav ja sõbralik memmeke võttis mu 2 zlotti vastu ja istus sõbranna juurde päikese kätte tagasi. Paberit oli kabiinis palju tahtsid ja pehme ka veel, pesuruumis tool ja nagi vammuste jaoks, peegli kõrval isegi kamm olemas! Pärnu kolleegidel oleks siit paljugi õppida.

Vastu tulles lugejate soovile püüan anda ka natuke praktilisi näpunäiteid. Marsruudi- ja vetsuvaliku kohta juba oli, lisan ühe säästu-gepsu kohta. Üldiselt tubli, tahab kangesti suunata mind kõige uuematele ja kiirematele teedele, isegi siis, kui nad veel päris valmis pole.. mida ei saa talle siiski väga pahaks panna, see on ju raske töö - lugeda poolakeelset teetöödeplaani ja samal ajal perfektses british englishis juhiseid edastada. Üks hetk jooksis tal juhe kokku ja ta jäi vakka, siis aitas kaine talupoja mõistus ja jälgisin ajutisi märke. Õnneks kogus ta end kiiresti ja juhatas mu turvaliselt läbi ummikute hotelli.

2. päeva statistika:

Kilometraaž - 643 autoga, 11000 sammu jala

Teetööd - liiga palju, lugemine läks sassi

Poola puiesteed - teetöödest veel rohkem

Gepsu-ekslemisi - 2

Loomakesed - kaks kassi kõndisid rahulikult üle tee

Päeva rõõmukilluke - Bryan Adamsi viimane plaat 20 euri asemel 20 zloti :O

Päeva klaasikilluke - Gdanski ummik, mille tõttu vanalinn teiseks korraks jääb.

Aga homme selgub, kas saan õige praami peale, mis mind koos truu raudruunaga Poolast Saksa viib.

Kinnise suuga laulupidu

Vana koorilauljana olen ikka mõelnud, et tahaks korra elus ära käia meie armsa laululava sohiõe juures - kas tuleb mingi kõhe paralleeluniversumi tunne sisse või mitte. Roadtripiga saabuski sobiv juhus ja just sel põhjusel valisin esimeseks ööbimispaigaks Kaunase asemel Vilniuse. Boonusena saan mängida kosmopoliiti ja nautida hommikusööki Eesti, lõunasööki Läti ja õhtusööki Leedu pealinnas - no kas pole uhke!

Startisin hommikul varakult, et tööleminejatele mitte jalgu jääda (no ei saanud ju torkamata jätta :P). Jõudsin täitsa ruttu üle piiri, jahutasin natuke varbaid Läti merevees ja juba olingi Riias. Imeliselt roheline, hooldatud ja õitsev park oli teravaks kontrastiks lagunevatele juugendmajadele ja no..vabandust..aga nõukaaegset hõngu on siin ikka veel päris palju tunda.

Lõuna läbi, võtsin suuna Vilniusele. Ummikuid ja hullumeelseid autojuhte (lisaks minule) oli mõõdukalt, nii et jõudsin plaanitust varem sihtkohta.

Laululava juures oligi imelik olla! Sinna viis tee läbi Pirita rannametsa ja ma muudkui ootasin, millal meri paistma hakkab. Tutkit, hoopis laululava ilmus välja. Kummaline. Ja hotelliaknast paistab teletorn, nii et selline.. kiiksuga kodune tunne on siin Vilniuses. Teeaugud ja tipptunniummikud on ka täiesti olemas ja suuremadki, kui Tallinnas.

Aga homme tuleb pii-iiikkk päev täis kindlusi ja Poola maanteid.

---

1. puhkusereisipäeva statistika:

Kilometraaž - 640 autoga, 8 jala

Teetöölõike - 2

Gepsu puutaha-juhiseid - 2

Šedööver-manöövreid - 4, vt. eelm. punkt

Loomavaatlusi - 1 sokk (õnneks turvaliselt aia taga), 2 ooperikassi, 2 roadkill-siili

Pealinnu - 3

Laululavasid - 2

Seniproovimata kohukesi - 5 (ostsin, ei söönud kõiki korraga ära)

Õllesid - 1 (alkoholivaba)

Tähed näitavad teed

Kas pole mitte tore: ka Telhvi tähetargad on oma ennustused minu tegemistega kooskõlastanud :D

Igatahes pakid on vööris, soojendusvõimlemine tehtud ja neljarattaline sõber on stardivalmis. Nüüd jääb vaid üle neljakäpalise sõbra küüned säärtest lahti kangutada ja ongi käes mu kauaoodatud puhkus.

Õnn & Edu - siit ma tulen!

Roadtrip, baby!

Kõik sai alguse sellest, et ma ei oska puhata. Nii, kui mõni pikem vaba periood on, leian ma endale mingi projekti ja proovid ja kontserdid ning kõige halvemal juhul võtan end tööst ekstra vabaks, et kusagile kooris karjuma sõita. Jõulupuhkus - Messias; suvepuhkus kolm nädalat - iga pühapäev eri kontsert; lihavõtted - Johannese passioon. And the list goes on and on and on.. no kaua võib, eksole?!

Võtsin siis asja kätte ja hakkasin puhkust planeerima. Lauluvaba puhkust, et ei pea muretsema hääle hoidmise pärast või et pool päeva istud ühes proovis ja teise poole teises ja nende kahe vahepeal liigud punktist A punkti B. Töövaba reisi, kus pärast koosolekuid ei torma kohalikku kaubandusse rehitsema. Sellise suure vabadusega ilmnes aga otsekohe hunnik probleeme:

1. Millal puhata?
2. KUS puhata?
3. Milline puhkus: linna-, ranna-, seikluspuhkus?
4. Kellega puhata?
5. Millise / kelle raha eest puhata :P ?

Liiga palju valikuid ühe vaese, kogenematu puhkaja-Kaalude jaoks! Siinkohal olen ma üüratult tänulik oma kallile tiimile, kes minu otsustusvõimetut hala ja valju ümber- ja ümber- ja veelkord ümbermõtlemist pidi kuude kaupa taluma. 

Lõpuks, pärast pikka agooniat hakkas tänu välistele teguritele selginema, et puhkus ikkagi tuleb ja veel milline - enneolematu ja eepiline roadtrip! Kaks kanget kahvatuvad, Ah ja Oh nõrkevad selle teekonna ees! 16. päeva jooksul Eesti-Läti-Leedu-Poola-Saksa-Holland-Belgia-jälle Saksa-Taani-Rootsi-ja laevaga Tallinna tagasi - 5000 km, piu-pau ja põmm!!!! 

.. 

Kas ma juba mainisin, et ma ei oska puhata? Ja et ma sõidan enamiku teest üksinda? Hakkas põnev, mis? No aga jääge kuuldele ;)

Teie hullumeelne,

Ev