Kuidas ma peaaegu laaduriga kummuli käisin

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama päris algusest. Täna oli nimelt üks hirmus tegus õuemängude päev, mis algas külmas paduvihmas peenra taastamistööga. Kell 8.30 pakkisime kobestid-labidad-ämbrid kaasa, tõmbasime kõige soojemad ja veekindlamad ürbid selga, mis meil oli ja kõndisime maailmatuma suure, viis aastat hooldamata peenra juurde. Sinna oli kooli eelmise juubeli auks istutatud igasugu iludusi iiristest ja floksidest põldpiimohakateni välja. Käsk anti  harvendus- ja rohimistööga peenra otsast minema hakata ja jätkata seni kuni lõunaaeg kätte jõuab. Nii me siis neli tundi jutti kummardasime ja kükitasime ja kobestasime ja kastsime. Kolm tundi hiljem lõppes ülakorruse papil õnneks vihmavesi otsa ja viimase töötunni saime isegi päikesepaistet nautida ning õige pisut ära kuivada.

12.30 jõudis kätte õnnis lõunapaus, mille jooksul jõudsin end ühikas nii suuremast porist puhtaks kasida kui ka eileõhtuste makaronidega natuke laadida. Magustoiduks komm põske ja tagasi õue. Suureks rõõmuks selgus, et ka täna saab suurte masinatega mängida - nüüd juba ka kruusakastis kopaga möllata, pisikese universaal-abilise Avantiga euroalustest torne kokku laduda ja kõige suurema laaduriga tohutu turbakoormaga 'pimesi' manööverdada. Kuna viimase masinaga ma eile sõita ei jõudnud, läksin esimesena just selle kõige raskema ülesande kallale. Üldiselt läks sujus mul manööverdamine kenasti, kuni saabus u-pööre ja kõrvalseisjate ohtratest õpetustest pisut segadusse aetuna keerasin ma rooli naaaatukene liiga palju ja masinat veidi liiiiga kõverasse ja järsku hakkasid needsamad kõrvalseisjad koledasti ja kõrgesti kisama. Keerasin rooli ruttu vastassuunas ja sain kõik rattad turvaliselt maha tagasi, ka turbakoorem vajus kõikudes otseks ning kummuli me koos laaduriga seekord siiski ei käinud :D 

Järgmised ülesanded möödusid märksa rahulikumalt ning järjekorras ootamise vahelduseks sai meelde tuletada ka lasernivelliiriga töötamist. Vigursõidutunnid läbi, suundusime kasvuhoonesse sisse telliste ja mördiga mängima. Päeva lõpuni oli kaks tundi aega ja selle jooksul pidime ülesehitama kahest müürist esimese, Fibo-ploki osa. Rühm jagunes orgaaniliselt kohe kaheks - mehed asusid asja kallale ja tegutsema, naised jäid plaani äärde arutama. Jupp aega hiljem, kui meestel nöörid-märgid maas, jõudsid ka naised arvutustega lõpule ja kaks rühma reorganiseerusid viieks paariks. Seda müüri-mördi osa õpingutest olen ma pikkade silmadega oodanud, kahjuks aga olin selleks hetkeks päeva elamustest juba nii väsinud, et ei jaksanud suurt rõõmustadagi. Hea ju siis, et homne päev algab uuesti sealtmaalt, kus tänane pooleli jäi. Ma olen 99,9 % kindel, et näen öösel uneski kellut ja vaaderpassi :)

Talve kokkuvõtt

Kuigi uus aasta on kestnud juba neli kuud ja alanud on selle aasta kolmas sessinädal, jõuab teieni 2019. a esimene blogipostitus alles nüüd. Põhjuseks ei miski muu kui KIIRE! Tööl on kiire, koolis on kiire, trennis on kiire, kodus on kiire ja kuna elu tundus juba nagu juudi ja rabi anekdoodis (selles, kus juudile tundus kodus kole vähe ruumi olevat ja rabi seepeale soovitas veel posu sugulasi ja pudulojuseid enda juurde elama võtta), siis nii igaks petteks otsustasin veel kiiresti ka jälle laulma hakata. Kes teeb, see jõuab, nagu öeldakse. Nutab, aga jõuab :D

Praegu aga on korraks käes see kaunis hetk, kus rabi nõul sai kõik lähimast pereringist väljasolevad elukad tagasi oma koju saadetud ja tundub, et ruumi ja aega on oi-kui-palju! Tegin just pooleteisttunnise jalutuskäigu Räpinas, toetasin mõisapargis selja vastu iidset puud ning kuulasin linnulaulu ja kajakate kisa. Ommzenn kuubis! 

Kaua see rõõm muidugi kesta ei saa. Juba neljapäeva õhtul kihutan pärast pikka koolipäeva tagasi Tallinna poole, et reedel kontoris kõrgete ülemuste külaskäigul igati ontlik ja vastutustundlik tiimijuht välja näha (enne kui ma viieks nädalaks tiimi ja töö täiesti vastutustundetult hülgan :P). Siis kaks päeva pesemist ja pakkimist ja tohuvabohu, et esmaspäeva varahommikul sõita pidulikult Saksamaale Paderborni linnakesse kolmeks nädalaks õpilasvahetusse. Siiamaani ei ole mul õrna aimugi, mida ma seal tegema hakkan ja see annab aimu, et ootamas on järjekordne põnev seiklus à la Vutt. 

Terve talve olen usinasti koolis käinud, õppinud ja hunnikute kaupa häid hindeid saanud ainetes nagu näiteks: istutusalade rajamine ja alused, ladina keel, töökeskkonnaohutus ja -tervishoid, mullaõpetus. Eriti uhke olen suurepäraselt ajastatud ajutiste teadmiste üle puittaimede aines, kus suutsin tuvastada oksa-okka-punga järgi 65 okas- ja 75 lehtpuud, olles nendega eelnevalt vaid korra tunnis ja korra õpirühmas tutvunud. Nimede tuupimisele ja pildimängu-arvamisele kulus muidugi lugematu arve tunde; seda lisaks puittaimedele ka rohttaimede ja ladina keele materjale õppides. 

Praktilise tööga oli meil talvisel ajal veidi kehvasti, siiski ladusin üles ühe kuivmüüri ja saagisin-kruvisin kokku kooli juubelipidustuste tarvis ühe pingi. Viljapuid õppisin lõikama, see oli suur ja huvitav töö. Tundide välisel ajal jõudsin ka pookimisringi, aga nagu esimene vasikas ikka, läks too aia taha. Sõna otseses mõttes - poogitud istik hakkas küll kodus kenasti võrseid välja ajama, aga kahjuks alusest, nii et suvilasse aia äärde see metsik pirnipuu lõpuks oma paiga leidis.

Käesolev sess sai aga eilsest öökülmast ja paduvihmast hoolimata kuuma ja äkilise alguse, sest lõpuks ometi aeti garaažist meie jaoks välja suured masinad! Pärast niplite hoolikat puhastamist-õlitamist, tulede-vilede kontrolli ja ohutusinstruktaaži lubati meid laadurite rooli. Koormaalus kahvlisse ja tagurpidislaalom alga! Oi see oli tore ja sai loomulikult liiga ruttu otsa. Õnneks ülehomme jälle :)

Nigin-nagin, kus on nagi?

Mõni asi tundub nii iseenesest mõistetav, et selle puudumine tuleb suure üllatusena ja tundub jabur. Üks sellistest asjadest on riputusvahend üleriietele, ütleme siis - nagi. Ühikatoas sellist asja ei ole! Eelmisel koolinädalal sai veel kuidagi hakkama, kuna väljas oli nii soe ja õhukesed joped mahtusid kuivana ka kappi ära. Nüüd talvisel ajal, kui vammused (eriti minu omad) on suured ja märjad kui karunahk, siis polnud neid kusagile kuivama riputada. Läksin siis parendusettepanekuga ühika valvuritädi juurde. 

- Kuidas palun, nagi? Milleks? 9 aastat on kõik ilma läbi saanud. 

- Ahsoo.. on või? Nojah, aga see ju ei tähenda, et seda ei võiks lisada? Kuhu inimesed siis oma mustad-märjad riided panevad õuest tulles? 

- Kappi. 

- Ööö.. mul küll need kappi ei mahu ja ei taha panna ka puhaste asjade vastu. 

- Mõni sahtel (neid on kaks!) ikka ju on vaba? Eeei? Issand, siis teil peab küll palju asju olema! 

- Nuh, eks ongi, aga ma ju ei tea, mida mul siin vaja läheb ja võtan kaasa igaks juhuks erinevaid kihte: siit ma ju ei saa midagi juurde osta kui peaks vaja minema. Aga ikkagi, nagi - ruumi ju on toas või köögis. 

 - EI! Köögis jäävad rasvalõhnad juurde ja toad on meil erinevad, sinna ei mahu.. või kui siis ukse taha. 

- (Eksole...). Hästi, kas siis võiks teha siia alla eraldi garderoobi nagu koolis on?

- Ei, seda küll ei saa. Aga kui teil väga vaja on, siis pesutuppa saate jätta. See on muidugi omal vastutusel. Ja see on meil ainult teatud kellaaegadel lahti - see vist ei sobi teile? 

 - Selge, siis vist ei sobi jah. No, aga aitäh kuulamast! Ahjaa, millal ma saan oma võtme ära anda? Voodipesud-rätikud olid mul enda omad. 

- MISASJA? Kuidas te teisest valvurist küll üle sõitsite - teil ei tohi olla oma pesusid! Need peened voodilinad teil annavad värvi ja rikuvad meie madratsid ära! 

Jäin sõnatuks.. olin just sellepärast omad vanad linad kaasa haaranud, et ma nende madratseid-linu ära EI määriks ja nüüd sain sellise rünnaku osaliseks. Ohjah.. on aga karm kord siin. Ma tõesti ei tea, miks peaks keegi magama selliste linade peal, mis värvi annavad, aga ju siis on tädidel kogemusi ja nüüd on nende põhjal ranged reeglid paigas. 

Aga muidu oli reedene koolipäev väga tore. Omandasime teadmisi erinevatest kinnitusvahenditest ja  tutvusime praktilise aiaplaneerimise võtetega. Ilm oli külm kui kurat ja vali tuul tegi ta veel lõikavamaks. Autos ei olnud seda õnneks väga tunda ja sõit tagasi Tallinnasse möödus rahulikult. Metsloomadki olid vist külma eest oma pesadesse varjunud, alles Lasnamäe kanali alguses lippas üks reinuvader kärmelt üle tee. Kodus aga ootas mind mu oma väike põrsas, kes suurest heameelest tahtis mu surnuks lakkuda ja puges esimesel võimalusel sülle magama :)

10

Avastasin sel nädalal oma suureks üllatuseks, et mul on täna üks ümmargune juubel - sellest on nüüd täpselt kümme aastat, mil ma tegin oma esimese blogipostituse. Õppisin sel ajal hoopis teisel erialal ja olin äsja alustanud kaheksa kuud kestvat Erasmuse-nimelist seiklust Milaanos. Just nii, nagu praegugi, istusin ma ühikatoas ja üritasin võimalikult värvikalt edasi anda kõiki neid mõtteid, tundeid ja läbielamisi, mis mu õpingutega kaasnesid. Räägivad, et elu liigub spiraali mööda ja ajalool on kombeks korduda - hetkel tundub see vägagi tõsi olevat.

Homme on selle koolinädala viimane päev. Minu seina taga ühisruumis on põrand kaetud okaspuuokstega, mille mu usinad kooliõed-vennad õpetaja külmakapist välja nurusid. Nad uurivad luubi-äpiga kadakate soomuseid ja männiokaste õhulõhesid ning üritavad paaniliselt aru saada, milline neist kõikidest okaspuudest on kõige sinakama tooniga. Imetlusväärne, aga minu lühimäluga ei ole mõtet topelttööd teha. Midagi ehk veebruarini püsiks, aga arvestades kõike muud, mida ma oma peakoluga vahepeal meeles pean pidama ja juurde õppima, ei tasu riski.

Selle aasta november on olnud kiire ja huvitav kuu, aga pidev uue info, emotsioonide ja inimeste paljusus on mu üsna ära kurnanud. Vaheldumisi kahe kontori vahet joosta, pea nädalane komandeering, jälle töö ja sellele kõigele lisaks otsa veel koolinädal, on olnud 30  päeva peale päris  tihe andmine. Päevasel ajal pole nagu õue saanudki. Täna aga õnnestus mul näpistada  tundide vahel üks väike hetk ka iseendale ja kasutasin selle kohe ära ümbruskonnas ringi sõitmiseks. Vaatasin üle Piusa koopad ja käisin ära Obinitsas, kus oli üllatavalt tihe veokite liiklus, et lausa imelik hakkas - kust nad tulid ja kuhu nad läksid, mina ei tea. Ilusaim hetk aga oli ühel kõrvalisel külavaheteel, kus põllul nosisid viis kitsekest rahus lõunat süüa.

PS: Kui kõik läheb plaanipäraselt (Jumal, ära naera nii kõva häälega midagi!), siis saate järgmisel aastal juba uusi Erasmuse-sarja lugusid nautima hakata. 

Kruvipööre

Oma eelmises elus oleksin sellise pealkirja järel hakanud ilmselt pajatama härra Brittenist ja tema õudsest ooperist, aga täna õhtul pole teil tarvis hirmu-unesid karta. Ei mingeid ülekantud tähendusi ega varjatud tagamaid - asi on täpselt nii, ńagu juuresolevalt pildilt paistab ehk pärastlõuna veetsime meeldiv-kasulikult puutöökojas. Lõpuks ometi! Kui hommikupoolikul piirdusime joonestustunnis hariliku pliiatsi ja kolmnurgaga, siis nüüd saime kätte akutrelli ja lubati proovida nurksaagi! Oi.. minusugusele linnavurlele, kes suurema osa oma täiskasvanueast on üürikorterites veetnud, oli see tõeline lust ja rõõm. Grupi meesõpilased seevastu igavlesid poole ajast, sest neile on säärased masinad igapäevased tööriistad. Ometi olid nad üpris kannatlikud ja väga abivalmid kõigi naisõpilaste suhtes.

Alguses oli ikka päris keeruline kruvi otse hoida ja trellile survet avaldades teda püstiselt sisse saada, ühte kätt või silmapaari oleks nagu lisaks vaja olnud. Õpetaja lohutas, et kui ühe terrassijagu kruvisid  - nii umbes tuhat - on sisse lastud, on nõks käpas. Tunnikontrolliks kästi silma järgi viis kruvi ühtlaste vahedega ritta ajada ja sellega sain enamvähem viisakalt hakkama kah.

Nurksaag tundus esmapilgul üks suur ja ohtlik loom. Meile tehti põhjalik instruktaaž, kuidas selle loomaga ohutult ringi käia ja siis anti igaühele lauajupp pihku - võta jupp maha! Mehed enesekindlalt ees, naised pisut pelglikumalt järel saime sellegagi hakkama. Kohe läksid ülesanded ka keerulisemaks: pidime tegema erineva kraadiga lõike, mõõtma-lõikama millimeetri täpsusega kahte puujuppi (milline professionaalne väljend!) ja siis need jupid täisnurga all omavahel nurgikuga kinni kruvima. Võttis päris palju pusimist, natuke kaasõpilaste nõu ja abi, aga tehtud see sai.

Neli tundi möödus nagu niuhti ja oligi aeg põrand saepurust puhtaks pühkida ning kruvid kokku korjata. Õues oli pime ja mõnusalt karge talveõhtu, ühikasse kõndides krudises töösaabaste all esimene lumi. Koolimajas riputati eile üles pühadekaunistused ja hommikul tervitas saabujaid ehitud kuusk. Jõulud ei ole enam kaugel!

Kodune ülesanne jäi ikka ka: harjutada kruvimist. Jõulukingituseks ostan endale jupikese prussi, peotäie kruvisid ja  istun puhkuse ajal Fretsuga kodus, täristades hommikust õhtuni kruvisid puusse :D

Seltsimehed unetud

Kas oli asi suures elevuses, pikas koolipäevas või kahe silma vahele jäänud koduste ülesannete südaööni vormistamises - kes seda teab. Tõsiasi oli aga see, et eile öösel me toanaabriga und ei saanud, ainult vähkresime küljelt-küljele teineteise võidu. Hommikuks oli olemine üsna loppis, aga turgutasime end kohvi ja superpudruga vähe kobedamaks ning koperdasime koolimajja. 

Alustuseks kuulasime auhindadega pärjatud noore meistri nõuandeid müüriehituse kohta. See oli väga põnev ja ma ei jõua ära oodata, millal telliste ja õppemördiga möllama saab hakata! Seejärel aga oli taaskord aeg tuvastada okaspuid ja nii nagu arvata võis, polnud eilsest kahest tunnist peaaegu midagi meeles. Järgmisel koolinädalal veebruaris tuleb suur test, õpetaja torkab nummerdatud oksi järjest pihku ja meie asi on paberile numbri taha õige nimi kirjutada. Ilma igasuguste abivahenditeta, peast :O Ma tõesti ei tea, kuidas ma selle tehtud saan...

Pärast lõunat ajasin oma tutikad talvised tööriided selga ja läksime õuehalli istutusalasid rajama. Õnneks ei olnudki seal nii väga külm ja paksu jope sai nagisse jätta. Meile anti kätte aianurga kivisillutise plaan, millele märkisime hunniku riste ja ülesandeks oli kõik need ristid päriselt maha märkida. Üsna keeruline, peab ütlema. Nõudis kõvasti arvutamist, mõõtmist ja uuesti mõõtmist (nii paberil kui liivaplatsil) ning seejärel võimalikult täpselt vaiade maa sisse toksimist õigele poole mõõdupunkti. See viimane oli algul ikka päris segane värk, aga lõpuks vist isegi hakkas kohale jõudma. Kõik see väsitas aju päris korralikult nii et rõõm varem õhtale saamisest oli päris suur. 

Täna koolitöid rohkem ei tee. Tööpostkastis polnud ka kuigi pakilisi asju (mitte nagu eile), seega arvuti läheb kohe pärast postituse avaldamist kinni ja kohe varsti teevad sedasama ka minu silmad. Head ööd!

Hhameetsüüparis

Teine koolinädal Räpinas. Siia sõites oli ilm kargelt külm, mööda halli asfalti põgenesid valged lumeterad ummisjalu tuule eest ära ja nendest jooksuradadest moodustusid vahvad mustrid nagu tantsupeol. Päike roosatas helerohelisi taimenääpse põldudel ja see kõik oli väga kaunis ja rahulik ning teretulnud vaheldus viimase aja tööhullumajale.

Esimene tund algas tunnikontrolliga ladina keelsete okaspuude nimetuste peale. Abies ja Picea, Larix ja Taxus - kõik olid suurepäraselt meeles. Pididki olema, pole tükk aega midagi niimoodi pähe tuupinud, kui kõiki neid serbo-omorika torkavaid kuuski ja lamekerajaid kadakaid!

Juniperuse teemal läks koolipäev edasi, sest siirdusime puittaimede tundi, kus ootas meid ees hunnik oksi. 15 minutit võidujoonistasime käsi krampis erinevaid okkaid ja õhulõhesid ja siis käskis õpetaja tehtud märkmete põhjal kõik hunnikus olevad oksad korrektselt tuvastada. Oeh.. minu jaoks olid need üks elupuu kõik! Kamba peale leidsime siiski kõigile oksakestele õiged nimed ja võisime teenitult sööma minna.

"Puuraiduri" pubi on endiselt alles, süüa saab kiiresti ja mõistliku raha eest (v.a coca-cola hind, mis oli suvega võrreldes tõusnud), aga vau-efekti enam ei olnud. Kõht täis, kihutasime tagasi koolimajja, et rääkida töökeskkonnas ohutusest ja karjääriplaneerimisest. Tõsistele teemadele järgnes väikeaiakujundamine, kus saime kuulda põnevat juttu värvidest ja nende mõjust inimesele. Pikk päev sai kauaoodatud punkti looduslike taimede tunniga, milles kappasime läbi tohutu hulga slaide taksonoomiast, kliimast ja millestki veel, mida ma enam ei mäleta, sest mõttetegevus oli lõppenud kollaste lillede juures, mis 'söövad' ära violetsed taimed. 

Selline ta siis oligi. Homme kästi panna selga soojad riided ja aetakse välja istutusalasid rajama, jäälilli siis vist :D

Tänase päeva tarkusetera: Seeder, nagu ütleb laulusalm Eesti avamaal EI kasva - ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal, eksju. Aga mõned eestikeelsed laulusõnad on dendroloogiliselt TÄIESTI ebaõnnestunud, näiteks: ilma okasteta roose pole kandnud ükski pind. See ei ole õige ju! Peaks olema: ilma OGADETA roose! 

PS: Tahtsin teile panna siia pildi mägi-ebaküpressist (Chamaecyparis pisifera), aga internetivalvuri sõnul oli pilt ebatsensuurne ja blokkis selle ära.