Must ja valge koer

Meie esimene tööpäev Lichtenau kohalikus aia- ja maastikuehitusettevõttes algas nii vara öösel, et tõusev päike ei ulatunud veel oma kiirtega laaduri kopa sisse jäädki sulatama. Mäest rattaga alla tuhisedes tahtis külm kõrvad võtta, töökindad olime õnneks taibanud juba kohe maja ees kätte tõmmata. Kell 6.45 ootasime silmade särades-ninade tilkudes ettevõtte hoovil ja hallootasime viisakalt kõiki saabujaid ja nende koeri. Mõne aja pärast saabus ka meie juhendaja Jan ning alustasime ettevõtet tutvustavat ringkäiku. Vaatasime üle massinad, mis-kus asub, rääkisime nii ajaloost kui ka töösolevatest plaanidest. Siis selgus aga, et rendiveoki järele minemiseni jäi pisut aega, mille saime meeldiv-kasulikult veeta koertega palli mängides ning olulist kõrvatagantsügamise tööd tehes. Seejärel kutsuti kutsad offisisse, kuhu nad jäid terveks päevaks kannatlikult oma peremeeste tagasitulekut ootama. 

Kui olime rendifirmast veoki kätte saanud, suundusime esimese ülesande täitmiseks taimehotelli. Seal ootas meid ees 17 suurt konteinerpotitaime (palmid-rodod-bambused), mida külmakartlikkuse pärast üle talve soojas kasvuhoones nö. hotellis hoiti. Meie pidime need ilusad potitäied võimalikult tervetena veokile-treilerile saama ja siis hiljem sihtkohas, ühe hotelli väliterrassil need ka samamoodi maha laadima. Alustuseks oli see täitsa paras pähkel närida, sest potid ja nende sisu olid õrnakesed, aga kuradima rasked. Hea vähemalt, et neil pisukesed rattad all olid, kuigi .. oleks võinud olla vähe suuremad või vähemalt mitte nii maadligi. Üks puuke oli talvega ära surnud ja selle potist välja kangutamiseks kulus hea jupp aega ja jõudu; teisel konteineril aga oli üks ratas alt ära - jällegi lisatakistus. Jändasime viie inimesega tund aega neid peale tõstes ja pärast neljakesi pisut kauemgi maha laadides. 

Märkamatult oli aeg jõudnud lõunani ning sõidu pealt otsustati teha kiire peatus ühe poe pagariletis. Kiire amps kaasa ja tagasi ettevõtte halli, kus komplekteerisime autod ümber ja sõitsime järgmisele objektile, Dalheimi kloostrisse.  See on üks väääga tähtis ja kiireloomuline töö, sest et juba sel reedel tuleb sinna vandenõuteooria-teemalist näitust avama Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier isiklikult! Kui tavapäraselt on terve kloostri kompleksi hooldamas üksainumas inimene, siis enne nii tähtsaid ninu aetakse haljastajaid-betoneerijaid-niitjaid kohale hulgim. Saime meiegi endale rohimiseks ühe roosipeenrakese, et kui herr Präsident ballisaali aknast purskkaevu imetleda tahab, siis võiks ta seda julgelt teha ja mitte ükski põldpiimohakasepojuke ei sega tema silmade puhkamist.

Kell pool neli paluti meil põlved puhtaks kloppida, vesiheinaämber Schubkarresse tühjaks kallata ning otsida mõni sõiduks, millega tagasi halli saada :P Nali naljaks, hetkeks tundus tõepoolest, et Jan ei olnud arvestanud meid kloostrisse jättes, et teised autod olid ju ka tulles inimesi täis. Kolleegid arutasid ja sebisid natuke, said proffidena logistika paika ja kõik töötajad mahtusid autodesse kenasti ära.

Enne ja pärast ja väike osa aiast

Tähelepanelikud lugejad mäletavad, kuidas tänane postitus algas - tuhinal mäest alla, jah? Nii. See tähendab ju, et kodu asub mäe otsas. Empaatilised lugejad tunnetavad nüüd, kuidas on pärast 9-tunnist tööpäeva rattaga ülesmäkke sõtkuda. Piimhape jalgades, hing paelaga kaelas, eks? Jaa.. just nii see oli. Ja on homme jälle, tschüss!

Seiklus, alga!

Nii kirjutasin tänahommikuses FB check-inis Tallinna Lennujaamas äralendu oodates. Olin just esimest korda kohtunud oma seikluskaaslasega Katriga, kes oli oma reisi lõunaosariikidest pealinna poole alustanud juba öösel kell üks! Mul hakkas oma kella neljase äratuse pärast otsekohe piinlik - tegin ettepaneku jätta meie tutvumisvestlus kuhugi hilisemasse aega ning läksin kohvi otsima, et ta veel natuke rahus tukkuda saaks. 

Lennud Kopenhaagenisse ja sealt edasi Düsseldorfi möödusid uniselt ja ruttu. Pisukese ekslemise järel leidsime ka rongijaama üles ja ostsime piletid oma lõppsihtpunkti Paderborni. Hetkeks tundus juba, et nii igava algusega reisist ei tulegi mingit seiklust kui juba ta paistma hakkaski. Esiteks jäi rong hiljaks. Saksamaal! Kus vanasti võis oma ajanäitajaid rongi saabumise järgi õigeks keerata, unglaublich! Teiseks ilmus tabloole meie rongi kohta mingi lisatekst, millest me läbi närisime, et esimene osa rongist sõidab ainult poole maast. Ok.. kust kohast küll see piir võiks joosta, mõtlesime. Kolmandaks, rongi saabudes oli sellel isegi kirjas, mis jupp kuhuni kulgeb ja saime õigesse vagunisse. Küll aga tuli mõne aja pärast piletikontrolör, kes teatas, et ka ülejäänud rong ei sõida erandkorras Paderbornini välja! Oeh.. 

Pool tundi loksusime teadmatuses edasi ja siis tuli armas kontrolör tagasi, et meile selges ingliššis öelda, kuhu me Hammi (Jon Hammi, vabandust, aga see muudkui kummitas mind terve sõidu ajal)  peatuses minema peame. Õnneks vaid otse perrooni vastasküljele teise rongi, mis meid Joni peatuses kenasti ootaski. Pool tundi hiljem olime juba Paderbornis, kus pidime kohtuma kooli esindaja Klausiga. Kus või milline ta välja võiks näha, polnud meil õrna aimugi, sest kusagil poolel teel selgus, et tema telefoninumber oli meil vale. Kui ta ei oleks Eesti kontaktisikuga ise ühendust (ja tema omakorda meiega) võtnud, poleks me üldse teada saanud, et see vale on. Igatahes, kokku me siiski saime ja suundusime kooli poole. Kõigepealt pidime aga ennast pakkima Klausi autosse, mis ei olnud üldsegi nii lihtne ülesanne kui et pagasiluuk lahti, kaks kohvrit sisse, pagasiluuk kinni ja minek. See käis rohkem nii, et luuk lahti, kaks kohvrit peaaegu sisse, luuk kinni ei lähe. Luuk lahti, üks kohver välja, tagaistmelt lapsetool välja, kohver asemele, teine kohver pagassist välja, lapsetool asemele, kohver peale, luuk kinni ei lähe. Siis veel kohvrite vahetus ja kui see ka ei aidanud, siis jäi lõpuks pagassi ainult lapsetool, mina tõmbasin eesistmel põlved lõua alla ja kaks suurt kohvrit suruti tagaistmele. Loo moraal, väikese Renault linnaautoga ei maksa eestlastele jaama vastu tulla ja kui tuledki, jäta lapsetool koju. Taksojuhtidel see-eest oli nalja kui palju.

Klaus ise oli muidugi väga tore ja sõbralik ning koolis ootas meid ees terve vastuvõtukomisjon direktoriga eesotsas. Kohal oli ka meie praktikafirma esindaja Jan, kes tutvustas meile eesootavat tööplaani. Mis see täpselt on, sellest räägin homme edasi, sest mul on juba hirmus uni ja ma ei ole veel jõudnud isegi mitte meie majutuskohani! Seda osalt ka sellepärast, et see ei asu üldsegi mitte Paderbornis vaid 17 km eemal väikses armsas vanas külakeses nimega Lichtenau, kus iga nurga taga ootab mõni ilus üllatus nagu hobused või kitsed või ojakene või surnuaed kesk eramurajooni.

Võibolla ma kusagil varem juba mainisin, et tulime siia täies teadmatuses, mis meid täpselt ees ootab - kus töötame, kus elame. Ise arvasin, et küllap ühikas ja oleks, oh oleks, et kui ka oleme samas toas, siis on toanaaber normaalne tegelane ja elame need kolm nädalat kuidagi ikka üle. Noh. Toanaaber-reisikaaslane on väga tore noor tüdruk, kellele ma võiks vanuse poolest ema olla. Ühikas aga ei ela me mitte. Elu oskab üllatada ja sattusime hoopiski kodumajutusse! Saime eraldi toad, mõlemad küll läbikäidavad ja temale kui noorema ja tugevama seljaga inimesele jäi lahtikäiv diivan, aga pisut privaatsem ikka kui ühes väikses toas. Meile eraldati ka jalgrattad, mida pidi esiteks väheke kohendama ja kõvasti pumpama, aga töökorda nad said. Homme hommikul kell seitse (sic!) peame olema juba paari kilomeetri kaugusel soojast voodist (tuba ise on suht jahe juba) ning valmis tööks ja tegudeks. Ma ütleks, et seiklus hakkab juba kenasti tuure üles võtma :) 

Lõpetuseks, mis oleks kodumajutus ilma kodukassita? Kenasti kollane ja kurjakuulutava kõnnakuga, et ma ära ei unustaks, kes mind naastes ootab :D

Mutionu pidu

Minu viimane päev sellel sessil kujunes pikaks nagu lohemadu. Esimesed kolm tundi kuulasime kahe Tarmo loengut suure puu istutamise teemal. See on üks kole keerukas ettevõtmine, seda ma teile nüüd ütlen. Mitte ainult sellepärast, et puu ise on suur ja kaevata on raske, vaid kõik need mustmiljon asja, mida sa eelnevalt läbimõtlema ja ettevalmistama pead. Pluss aeg. Pluss hilisem hooldus. Pluss see, et kui sa ka kõik need miljonid õigesti sooritanud oled, siis pruugib vaid ehitusmeestel su äsjaistutatud puuke kuldse nektari sihtmärgiks seada ja mäng ongi läbi. 

Teooria järel suundus minu grupipool Maarja külla kogu seda tarkust praktikasse valama. Mina aga liitusin vastasvõistkonnaga (einoh, tegelt oleme ju ikka ühise asja eest väljas) ja läksime õue nööride ja kividega mängima. Pantaloonel oli tuline õigus, kui tõdes, et mis sest kivist tassida - kivi raske! Aga no ei usu ju enne, kui peab ikka oma seljal kõik läbi proovima. 

Alustuseks muidugi pidime platsi ette valmistama ja veel enne seda pidime meelde tuletama esimest sessi - misasi on 3-4-5, millist osa mõõdulatist ikkagi nivelliirides liigutama peab ja kuidas languse protsenti arvutada. Kui see ja mõõtmistöö tehtud sai, lõime labidad maasse, kärutasime liiva tolmates taldvibradega platsid tasaseks ja siis - mitu tundi hiljem - jõudsime alles kivimustri ladumiseni. Ikka punast ja halli, halli ja punast, ilusti keskelt kolmnurgast väljapoole liikudes ('hambaid' ei tekkinud üldse :P) ja valmis me ruuduke saigi. Iluplaat keskele ja grupipilt. Tekkis juba väike lootus õigel ajal koju saada, aga no millal enne õpilase elu nii lihtsaks tehakse. Kivikirved (õiget nime juba enam ei mäleta) pihku ja mustri servadesse kaks rida täringukivi, läks! Väsinud päkapikud võtsid ohates põlvematid alla, kirved pihku ja asusid toksides kive paika sättima. Ei olnud see mitte lihtne töö - looduskivi on ju igast küljest isesugune ja katsu siis leida kaks-pool-meetrit ühtlasi tükke rivisse. Ja siis sinna otsa veel üks rivi. Kella poole kaheksaks õhtul oli igasugune tööisu läinud ja hambad ristis surusime need viimased kuidagigi paika, et lõpupildile ikka valmis töö jääks.

Kuidas kutsud karjast tulevad? Vuta-vuta-vutt-vutt-vutt! Kiiresti loopisin kivid konteinerisse ja sillutisekivid alustele tagasi, ühikas lobistasin suurema mustuse maha ja asjad autosse ning kappasin oma raudsel ruunal loojuvasse päikesesse.

Kui ma Räpinas käima hakkasin, siis muretsesin pisut pikkade õhtuste kojusõitude pärast. Kuigi mu juhtimisõigus saab tänavu sügisel täisealiseks ja eelmise aasta roadtripil kogusin tuhandeid sõidukilomeetreid lisaks, oli mu kokkupuude loomadega teel olnud seni praktiliselt olematu (ptui-ptui-ptui üle vasaku õla). Teeolusid on nüüd sessidel käies olnud seinast-seina ja ka üsna ebameeldivaid, metsloomi aga praktiliselt null. Meenub vaid üks rebane ja seegi jooksis mu auto eest läbi alles Lasnamäe kanali alguses.

Nüüd aga on saabunud kevad ja sellist mutionu pidu pole mu silmad veel näinud. Pühapäevasel Räpina suunal ümbritsesid meid tavapärastele kassidele-kurgedele lisaks haigrud, kullid, jänes, rebane, kits ja üks hästisöönud hundilaadne tegelinski, kelle kohta ma ei julge 100% väita, et see ikka koer oli.

Eilsel Tallinna suunal läks asi veel hullemaks, sest pea kõik need eelpool nimetatud loomad otsustasid kevadet teepeoga tähistada. Linnud sooritasid auto nina eest napikaid madallende, kassid sõelusid üle tee, reinuvader harrastas teepervel sörkjooksu. Metskitsed olid puhta napakad: esimene jooksis teelt maha, aga keeras siis otsa ümber, veidi maad edasi võtsid teised kaks rahulikult aega teel kurameerimiseks ja näitasid mulle ülbelt oma kaunist valget tagumikku. Ausalt, mul oli selline tunne, et kohe tuleb joostes väle põder ja lükkab mu koos autoga lihtsalt külili! Aegviidu kandis meenus mulle kohalik matkasellist karuott ja lootsin väga, et ta mõnest järjekordsest jalutuskäigust väsinuna  juba põõsa all und näha nohiseb. Õnn oli seekord minuga ja viimane takistus mu kannatuste rajal olid armuvalus konnakesed, keda oli piisavalt vähe, et neist rahumeeli üle (mitte laiaks!) sõita.

Kui kell kaksteist öösel lõpuks surmväsinuna koju jõudsin, ootas mind ees viimane piduline - Frets nurrus ja hõõrus end vastu mu jalgu, nagu poleks sada aastat näinud. Vaesekene ei aimagi veel, KUI korraks ta soe küljealune koju tuli. Arvata võib, et Erasmuse-järgne vastuvõtt pole pooltki nii hell...

Just another brick in the wall

Säärane naljakas lugu juhtus, et ma ei näinud unes ei kellut ega kellukaid. Kolmandat ööd järjest seiklesin hoopiski 'eelmise elu' radadel ja seekordses unes vestlesin auväärt Tiia-Ester Loitmega. Ta teatas, et tema rohkem vehkida ei viitsi ja kolib Saksamaale sugulaste juurde. Noh, ütlesin mina, see on ju imeline kokkusattumus - sinna lähen kohe mina ka, ehk tulen teile seal külla!

Sellise kreisi unenäo peale (ühtteist põnevat juhtus seal muidugi veel, aga kõike ei saa ju ka jagada) oli mul loomulikult uni juba kell pool kuus öösel läinud, seega otsustasin tekkinud vaba hetke ära kasutada ja pesin pea puhtaks. Siinkohal vabandused minu toa- ja boksinaabritele, keda vali veevulin võis häirida; samas jäi nii teistele natuke rohkem aega oma kella seitsmesi toimetusi teha. Neli naisterahvast vannitoa peale, papist seintest rääkimata - ega see ühikaelu täiskasvanuna ei ole nii kerge midagi. Aga saame hakkama :) 

Võtsime kellu täna kätte sealt, kus eile pooleli jäi. Pisut pidi ümber tegema kah, ikkagi elu esimene savimördiga müüriladumine ju. Niksitamist ja loodimist oli tublisti, sättisime telliseid nii ja naapidi (üks jäi täitsa valepidi), aga oma müürijupid saime lõpuks ikkagi üles laotud - rõõmu kui palju! Meeste ja segapaaride müürid olid küll kaks korda naispaaride omadest kõrgemad, vuugidki oli ühtlasemad ja puhtamad, kuid neil ka ju varasemalt kogemusi - ma arvan, et tegime algajatena täitsa okei tulemuse. 

Kui olime kogu selle rõõmu ära koristanud ja lõunal käinud, saime veel natuke masinatega mässata. Tutvusime haagiste hingeeluga ja saime laaduritega mullahunnikutes tuhnida. Tuleb tunnistada, et pärast eilset napikat võtsin täna esimesi kurve märksa ettevaatlikumalt. Mis ei tähenda, et Subarik minus oleks kuhugi kadunud :P

Päeva viimased kaks tundi pühendasime majanduse ja ettevõtluse tundma õppimisele. Rääkisime keskmisest palgast, meenutasime heldimusega 2015. aasta bensuhindu (alla euro liiter!) ja püüdsime ära arvata uue majanduslanguse saabumisaega. Jõudsime järeldusele, et kui mitte homme, siis ühel halval päeval ta tuleb kindlasti.

Kell pool kuus oli tunne juba sealmaal, et võiks koolipäevale joone alla tõmmata ja ajusid puhkama minna. Ootamatult selgus aga, et Räpina kõige gurum õpetaja annab oma juhendatavatele tundi ja lubab vabakuulajaid klassiruumi. Seda võimalust ei saanud ju ometi kasutamata jätta! Peaaegu terve me kursus haaras sellest lubadusest naksti kinni ja nii me veetsimegi veel kaks tundi hoolega tarkuseterakesi kõrva taha pannes. Kella kaheksa paiku sai me ajukurrukestel aga jaks otsa ja läksime ühikasse õhtusööki otsima.

Kokkuvõtteks on müüriladumises nüüd käsi (ja turvasaapad) valgeks tehtud. Kui töö Eestis mingil põhjusel ka otsa peaks lõppema, lendan üle lombi Ameerikamaale. Kuuldavasti olla sealsel presidendil üks suuremat sorti ehitusprojekt plaanis - küll minugi väiksed kobakäpad seal rakendust leiaks!

Kuidas ma peaaegu laaduriga kummuli käisin

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama päris algusest. Täna oli nimelt üks hirmus tegus õuemängude päev, mis algas külmas paduvihmas peenra taastamistööga. Kell 8.30 pakkisime kobestid-labidad-ämbrid kaasa, tõmbasime kõige soojemad ja veekindlamad ürbid selga, mis meil oli ja kõndisime maailmatuma suure, viis aastat hooldamata peenra juurde. Sinna oli kooli eelmise juubeli auks istutatud igasugu iludusi iiristest ja floksidest põldpiimohakateni välja. Käsk anti  harvendus- ja rohimistööga peenra otsast minema hakata ja jätkata seni kuni lõunaaeg kätte jõuab. Nii me siis neli tundi jutti kummardasime ja kükitasime ja kobestasime ja kastsime. Kolm tundi hiljem lõppes ülakorruse papil õnneks vihmavesi otsa ja viimase töötunni saime isegi päikesepaistet nautida ning õige pisut ära kuivada.

12.30 jõudis kätte õnnis lõunapaus, mille jooksul jõudsin end ühikas nii suuremast porist puhtaks kasida kui ka eileõhtuste makaronidega natuke laadida. Magustoiduks komm põske ja tagasi õue. Suureks rõõmuks selgus, et ka täna saab suurte masinatega mängida - nüüd juba ka kruusakastis kopaga möllata, pisikese universaal-abilise Avantiga euroalustest torne kokku laduda ja kõige suurema laaduriga tohutu turbakoormaga 'pimesi' manööverdada. Kuna viimase masinaga ma eile sõita ei jõudnud, läksin esimesena just selle kõige raskema ülesande kallale. Üldiselt läks sujus mul manööverdamine kenasti, kuni saabus u-pööre ja kõrvalseisjate ohtratest õpetustest pisut segadusse aetuna keerasin ma rooli naaaatukene liiga palju ja masinat veidi liiiiga kõverasse ja järsku hakkasid needsamad kõrvalseisjad koledasti ja kõrgesti kisama. Keerasin rooli ruttu vastassuunas ja sain kõik rattad turvaliselt maha tagasi, ka turbakoorem vajus kõikudes otseks ning kummuli me koos laaduriga seekord siiski ei käinud :D 

Järgmised ülesanded möödusid märksa rahulikumalt ning järjekorras ootamise vahelduseks sai meelde tuletada ka lasernivelliiriga töötamist. Vigursõidutunnid läbi, suundusime kasvuhoonesse sisse telliste ja mördiga mängima. Päeva lõpuni oli kaks tundi aega ja selle jooksul pidime ülesehitama kahest müürist esimese, Fibo-ploki osa. Rühm jagunes orgaaniliselt kohe kaheks - mehed asusid asja kallale ja tegutsema, naised jäid plaani äärde arutama. Jupp aega hiljem, kui meestel nöörid-märgid maas, jõudsid ka naised arvutustega lõpule ja kaks rühma reorganiseerusid viieks paariks. Seda müüri-mördi osa õpingutest olen ma pikkade silmadega oodanud, kahjuks aga olin selleks hetkeks päeva elamustest juba nii väsinud, et ei jaksanud suurt rõõmustadagi. Hea ju siis, et homne päev algab uuesti sealtmaalt, kus tänane pooleli jäi. Ma olen 99,9 % kindel, et näen öösel uneski kellut ja vaaderpassi :)

Talve kokkuvõtt

Kuigi uus aasta on kestnud juba neli kuud ja alanud on selle aasta kolmas sessinädal, jõuab teieni 2019. a esimene blogipostitus alles nüüd. Põhjuseks ei miski muu kui KIIRE! Tööl on kiire, koolis on kiire, trennis on kiire, kodus on kiire ja kuna elu tundus juba nagu juudi ja rabi anekdoodis (selles, kus juudile tundus kodus kole vähe ruumi olevat ja rabi seepeale soovitas veel posu sugulasi ja pudulojuseid enda juurde elama võtta), siis nii igaks petteks otsustasin veel kiiresti ka jälle laulma hakata. Kes teeb, see jõuab, nagu öeldakse. Nutab, aga jõuab :D

Praegu aga on korraks käes see kaunis hetk, kus rabi nõul sai kõik lähimast pereringist väljasolevad elukad tagasi oma koju saadetud ja tundub, et ruumi ja aega on oi-kui-palju! Tegin just pooleteisttunnise jalutuskäigu Räpinas, toetasin mõisapargis selja vastu iidset puud ning kuulasin linnulaulu ja kajakate kisa. Ommzenn kuubis! 

Kaua see rõõm muidugi kesta ei saa. Juba neljapäeva õhtul kihutan pärast pikka koolipäeva tagasi Tallinna poole, et reedel kontoris kõrgete ülemuste külaskäigul igati ontlik ja vastutustundlik tiimijuht välja näha (enne kui ma viieks nädalaks tiimi ja töö täiesti vastutustundetult hülgan :P). Siis kaks päeva pesemist ja pakkimist ja tohuvabohu, et esmaspäeva varahommikul sõita pidulikult Saksamaale Paderborni linnakesse kolmeks nädalaks õpilasvahetusse. Siiamaani ei ole mul õrna aimugi, mida ma seal tegema hakkan ja see annab aimu, et ootamas on järjekordne põnev seiklus à la Vutt. 

Terve talve olen usinasti koolis käinud, õppinud ja hunnikute kaupa häid hindeid saanud ainetes nagu näiteks: istutusalade rajamine ja alused, ladina keel, töökeskkonnaohutus ja -tervishoid, mullaõpetus. Eriti uhke olen suurepäraselt ajastatud ajutiste teadmiste üle puittaimede aines, kus suutsin tuvastada oksa-okka-punga järgi 65 okas- ja 75 lehtpuud, olles nendega eelnevalt vaid korra tunnis ja korra õpirühmas tutvunud. Nimede tuupimisele ja pildimängu-arvamisele kulus muidugi lugematu arve tunde; seda lisaks puittaimedele ka rohttaimede ja ladina keele materjale õppides. 

Praktilise tööga oli meil talvisel ajal veidi kehvasti, siiski ladusin üles ühe kuivmüüri ja saagisin-kruvisin kokku kooli juubelipidustuste tarvis ühe pingi. Viljapuid õppisin lõikama, see oli suur ja huvitav töö. Tundide välisel ajal jõudsin ka pookimisringi, aga nagu esimene vasikas ikka, läks too aia taha. Sõna otseses mõttes - poogitud istik hakkas küll kodus kenasti võrseid välja ajama, aga kahjuks alusest, nii et suvilasse aia äärde see metsik pirnipuu lõpuks oma paiga leidis.

Käesolev sess sai aga eilsest öökülmast ja paduvihmast hoolimata kuuma ja äkilise alguse, sest lõpuks ometi aeti garaažist meie jaoks välja suured masinad! Pärast niplite hoolikat puhastamist-õlitamist, tulede-vilede kontrolli ja ohutusinstruktaaži lubati meid laadurite rooli. Koormaalus kahvlisse ja tagurpidislaalom alga! Oi see oli tore ja sai loomulikult liiga ruttu otsa. Õnneks ülehomme jälle :)

Nigin-nagin, kus on nagi?

Mõni asi tundub nii iseenesest mõistetav, et selle puudumine tuleb suure üllatusena ja tundub jabur. Üks sellistest asjadest on riputusvahend üleriietele, ütleme siis - nagi. Ühikatoas sellist asja ei ole! Eelmisel koolinädalal sai veel kuidagi hakkama, kuna väljas oli nii soe ja õhukesed joped mahtusid kuivana ka kappi ära. Nüüd talvisel ajal, kui vammused (eriti minu omad) on suured ja märjad kui karunahk, siis polnud neid kusagile kuivama riputada. Läksin siis parendusettepanekuga ühika valvuritädi juurde. 

- Kuidas palun, nagi? Milleks? 9 aastat on kõik ilma läbi saanud. 

- Ahsoo.. on või? Nojah, aga see ju ei tähenda, et seda ei võiks lisada? Kuhu inimesed siis oma mustad-märjad riided panevad õuest tulles? 

- Kappi. 

- Ööö.. mul küll need kappi ei mahu ja ei taha panna ka puhaste asjade vastu. 

- Mõni sahtel (neid on kaks!) ikka ju on vaba? Eeei? Issand, siis teil peab küll palju asju olema! 

- Nuh, eks ongi, aga ma ju ei tea, mida mul siin vaja läheb ja võtan kaasa igaks juhuks erinevaid kihte: siit ma ju ei saa midagi juurde osta kui peaks vaja minema. Aga ikkagi, nagi - ruumi ju on toas või köögis. 

 - EI! Köögis jäävad rasvalõhnad juurde ja toad on meil erinevad, sinna ei mahu.. või kui siis ukse taha. 

- (Eksole...). Hästi, kas siis võiks teha siia alla eraldi garderoobi nagu koolis on?

- Ei, seda küll ei saa. Aga kui teil väga vaja on, siis pesutuppa saate jätta. See on muidugi omal vastutusel. Ja see on meil ainult teatud kellaaegadel lahti - see vist ei sobi teile? 

 - Selge, siis vist ei sobi jah. No, aga aitäh kuulamast! Ahjaa, millal ma saan oma võtme ära anda? Voodipesud-rätikud olid mul enda omad. 

- MISASJA? Kuidas te teisest valvurist küll üle sõitsite - teil ei tohi olla oma pesusid! Need peened voodilinad teil annavad värvi ja rikuvad meie madratsid ära! 

Jäin sõnatuks.. olin just sellepärast omad vanad linad kaasa haaranud, et ma nende madratseid-linu ära EI määriks ja nüüd sain sellise rünnaku osaliseks. Ohjah.. on aga karm kord siin. Ma tõesti ei tea, miks peaks keegi magama selliste linade peal, mis värvi annavad, aga ju siis on tädidel kogemusi ja nüüd on nende põhjal ranged reeglid paigas. 

Aga muidu oli reedene koolipäev väga tore. Omandasime teadmisi erinevatest kinnitusvahenditest ja  tutvusime praktilise aiaplaneerimise võtetega. Ilm oli külm kui kurat ja vali tuul tegi ta veel lõikavamaks. Autos ei olnud seda õnneks väga tunda ja sõit tagasi Tallinnasse möödus rahulikult. Metsloomadki olid vist külma eest oma pesadesse varjunud, alles Lasnamäe kanali alguses lippas üks reinuvader kärmelt üle tee. Kodus aga ootas mind mu oma väike põrsas, kes suurest heameelest tahtis mu surnuks lakkuda ja puges esimesel võimalusel sülle magama :)