Daytona beach ja Peipsi polder

Eilse koolipäeva lõpuks olin ma nii väsinud ja energiast tühi, et võttis üksjagu aega enne kui jaksasin üldse õhtust süüa. Blogikirjutamine ei tulnud kõne allagi ja seetõttu teengi sissekande kolmapäeva kohta alles täna. Iseenesest ei jäänud te millestki põnevast ilma, sest veetsime pool päeva jälle kasvuhoones kive mustrisse-kaldesse ladudes. Hommikupoolikul enne seda kavandasime väikeaia kujundamises haljastusplaani ja ArchiCadi tunnis pusisime terrassijoonise kallal.

Tänast päeva alustasime hoopiski Florida taimede ja eluolu tundma õppimisega, sest guru oli äsja saabunud reisilt ja tahtis oma põnevaid elamusi ja saadud tarkuseteri meiega jagada. Saime teada mis on soolaudu (tekib ookeanil ja on taimedele kahjulik) ja et sõnajalaõis on täiesti olemas ning see näeb välja nagu käbi. Kui teil tuleb ameerikamaal tahtmine peenar kahe labidalehe sügavuselt  puhtaks kaevata, siis ehituspoodi minnes ei pruugi te sealt tavalist labidat üldse leidagi. Metsõunapuude asemel on seal aga metsistunud hapud apelsinipuud ning tsitruselisi ei maksaks enne päevitamist väga laia lõuaga süüa. Sarasotas on väga äge ja populaarne botaanikaaed, kus leiduvad sellised ägedused nagu Eucalyptus deglupta (värvikas tüüp) ja viigipuud, mis suudavad 'kõndida' (banyan). Palju muid ilusaid ja põnevaid taimi muidugi ka. Kui koroona üle elame ja reisimine jälle soovitavaks muutub, siis tasuks sinnakanti sõit ette võtta küll.

Väikeaia rajamises rääkisime valgustitest, milliseid valida ja kuhu neid kuidas panna, et neist ka ilu ja /või kasu oleks. Masinate tunnis rääkisime ohutusest, mõõtsime müra- ja valgustaset ning kordasime üle, mida kõike meil eri objektidel vaja võib minna. Arvutasime, kui palju turbakotte võiksime erinevate kärudega ära vedada ja mitu korda peab ühe terrassi jaoks materjale vedades edasi-tagasi sõitma. 

Selline see sess saigi, võibolla väheke lahjem kui eelmised, aga ega rohkemaks mul vist ei oleks jõudu jätkunud kah. Homme on veel plaanis õppida taimede hankimiseks vajalikke teadmisi, korrata ArchiCadi ja minna edasi haljastusplaaniga. Järgmisel korral ehk saame juba õue rõõmsalt mängima, nagu kitseke, kes mu auto nina eest täna läbi kalpsas. Seniks jätan teile paar ilupilti õhtusest loojangust Räpina sadamas.

Mis küll on selle meistri mõttes, kes selliseid looduskivimüüre laob..

Sessi esimese päeva veetsin ma oma pisikesi kuivetund ajurakke ragistades, püüdes meenutada, misasi see täpselt oli, mida ma siin õppimas käin. Tunniplaanis seisis: väikeaia kujundamine, müüride ehitamine ja sillutiste paigaldamine. No.. hästi. Kui te nii ütlete.

Hommikul jõllitasin klassiseintel rippuvaid haljastusplaane ja üritasin kurdude vahelt välja kangutada eelmistes tundides (väidetavalt) omandatud teadmisi. Seekordseks teemaks oli plaani vormistamine. Kirjanurk. Sellest lähtub plaani raamjoon. Tingmärgid. Rohi ei tohi olla helesinine. Maja peale võid kirjutada maja, aga kaevu tähista ringiga, milles K täht. Nagu Kaubamaja. Lipuvarras tähista maduussiga (pealtvaates, noh). Elektrikaablit ära ilujoonisele märgi - on maastikuehitajal elu põnevam ja natuke särtsu ergutab teda järgmisel korral kommunikatsioonide jooniseid küsima. Taimmaterjali nimekirja võid järjestada alfabeetiliselt või numbriliselt (ja plaanil kellaosuti liikumise suunas). Siis oli veel midagi. Ja midagi rääkisime põhja suunast (Eestis märgitakse üles) ja mõõtkava asetusest. Ja oluline oli, et plaani pealkiri oleks neutraalne, et elukaaslased lahku ei läheks, kui neil ei ole ühine perenimi ja/või omand. Kokkuvõttes oli seda kõike niiiiii palju, et isegi nutikamad ja usinamad meist ohkasid, kuidas me selle imelise haljastusplaani küll mai lõpuks välja võlume.

Vahetunnis saabus meie juurde ülirõõmus juhtõpetaja, et anda meile teada meie kooli lõpetamise vorm ja aeg. Selle üle oli kaua vaieldud ja lahinguid peetud, aga nüüd siis oli otsus vastu võetud: augustis-septembris töövaatlus, vajadusel intervjuu ja talveks portfoolio. Praegu on märts. Pool aastat ja ma peaksin olema valmis tööks ja kodumaa kaitseks. Ja oskama teisi juhendada, kuidas töötada-kaitsta. Päriselt?

Müüriehituses võtsime esiteks läbi looduskiviga ehitamise teooria ja seejärel siirdusime kasvuhoonesse seda ka kohe praktiseerima (loe: liivakasti mängima). Joonis, arvutamine, töövahendid, mahamärkimine, NÖÖRI SÕLME TEGEMINE JA KINNITUS - AARGHHH!!!, kivipusletükkide sorteerimine ja monteerimine, loodimine. Koristamine. 

Sillutises oli teemaks looduskivi. Ülesandeks tekitada täringukivist kaldega plats. Joonis, arvutamine, puuduva mõõdu leidmine!, töövahendid, mahamärkimine, NÖÖRI SÕLME TEGEMINE JA KINNITUS..., kivipusletükkide sorteerimine ja monteerimine, loodimine. Koristamine. 

Pärast kahte kuud mittemidagi tegemist andis see päev otsa kivide tassimist õhtuks ikka tunda. Ja mis aitab paremini hea trenni järel valusate lihaste taastumisele kui mitte uus trenn! Seda me terve teisipäeva tegimegi. Või noh, peaaegu terve teise päeva. Äratuseks kuulasime kaks tundi uinutavat juttu pergolatest, mis tunni alguses tundus olevat lihtsalt üks mõttetu tara, aga nagu tunni lõpuks selgus, on hoopiski kogu ehituse alus. Paned kaks posti püsti, tala ja põikitalad peale - pergola. Paned seda kõike topelt, saad suitsunurga. Paned põikitalasid kohe eriti tihedalt, saad varjualuse. Paned postidele külgedeks lauad, saad kuuri. Teed laudadesse augud, saad maja - lihtsalt imeline!

Siis aga läksime ikkagi jälle kasvuhoonesse kiva tassima. Tänane ülesanne oli vähe krehvtisem,  esmapilgul ei saanud tahvlile kribatust arugi. Õnneks olid seekord kõik vajalikud mõõdud olemas ja nutikad kursavennad võtsid ohjad enda kätte. Vaja oli ehitada kallakule kahes eri tasapinnas L-kujulised istutuskasti-müürijupid. Joonis, arvutamine, töövah... noh, teate juba isegi. Seda kohta ka, mis vanduma võttis :P 

Veidi pärast ühteteist hakkasime pihta ja veidi pärast viite saabus lõputa õuduse õnnelik lõpp. Ilus on see looduskivi ja veel ilusam sellest tehtud ehitis, aga jumalauta kui raske on neid pusletükke kokku sobitada! Kõik need vanad paekivist laudad ja aiad ja rinnatised ja müürid ja.. kuidas nad küll viitsisid???

PS: Teate ju seda lugu pimedast kanast ja terast? Eile liivas kaevates leidsin tillukese kammimoodi asja, vaevalt sõrmeküüne suurune. Äkki mingi oluline elektroonikavidina osa, mõtlesin, tõstsin posti äärele ja kaevasin edasi. Täna, kui hakkasime oma müürikest led-tuledega kaunistama, selgus, et üks väike aga oluline vahejupp on puudu. Läksin ja võtsin ta siis sealt, kuhu eile panin - ja valgus sai!

Sessist sessini - 8 nädalat kodus köhides

Tervist kõigile! Sõna otseses mõttes - TERVIST!!! Nagu pealkirjast võib järeldada, siis koolist vabal ajal ei ole ma midagi muud tarka teinud, kui kodus istunud ja oma sisikonda põrandale köhinud. Mõnel üksikul kenamal päeval, kui kehatemperatuur üle 35 jaksas roomata ja häälepaelad natukenegi minu tahtele allusid, vedisin end isegi laulma - see mõjus hingamisteedele väga hästi ja andis pisut (asjatut) lootustki. Üldises plaanis olid need kaheksa pikka nädalat aga lihtsalt üks jõle aeg, mil pidin esimest korda elus loobuma viimasel minutil kontsertreisist ja ainus positiivne asi oli kvaliteetaeg Fretsuga.  Nohh. Tegelikult oli kassil vist natuke hirm nahas, sest ööd veetis ta igaks juhuks kapi otsas, ohutus kauguses juhuslikult langevatest tatirätipommidest ja hommikuti käis ta tavapärasest märksa kauem ja kõvemini mu ümber kräunumas, sest ma lihtsalt ei tõusnud voodist üles! Loodetavasti on minu kodune režiim kuuma tee, aurutamise ja ohtra küüslauguga selleks sügis-kevad-talv-kevadeks siiski läbi ja ees ootab rõõm päikesepaistest ja pikkadest jalutuskäikudest.

Pika pealesunnitud üksiolemise tõttu oli mul väga hea meel, et laupäeva õhtul helistas mulle kursavend ja palus Räpina-sõiduks küüti. Tavaliselt eelistan ma ju ikka üksi ringi sõita, et keegi mu imelike ringiga-minekute ja äraeksimiste pärast kannatama ei peaks. Kuna tema peale võtmine oligi juba ring nr 1., siis otsustasin head algust jätkata ja hoida rooli esialgu mitte-Tartu suunas. Keilast Varbolasse  sõites sadas mingit jõledat veelörri ja liiklus oli Pärnu maantee 1+1 osas suht ebameeldiv. Suurelt teelt ära Rapla poole keerates aga muutus pilt ja minu armas Subaru sai oma kõigi-ratta-veo korralikult proovile panna. Tema, nagu minagi, oli tükk aega passinud kurvalt ja tegevusetult ühe koha peal ning nautis täiega seda paksu jää- ja lumekihti, sest sahka ei olnud see tee küll näinud. Parimal juhul oli kahe suuna peale kaks sügavamat, peaaegu asfaldini paljast sügavat soont ja kolmas  jälg oli parajalt pudrutükiline lumerada. Õnneks vastutulijaid eriti polnud ja üksainus taganttulija ei kippunud kah miskipärast mööduma. Võibolla ka seepärast, et ma poole ajast vastassuuna vagudes sõitsin :P Viimased kümmekond kilomeetrit oli siiski tee puhas ja sealt edasi läks sõit poole kiiremini.

Einestasime Viljandis, nagu peenematel inimestel viimasel ajal kombeks. Päike siras kõrgel taevas ja edasine teekond ümber Võrtsjärve möödus kevades. Rohelistel põldudel mugisid kitsekesed ja tuletasime kursavennaga Retro FMi saatel noorusaega meelde. Et ilm oli ilus ja loojanguni veel aega, ei tahtnud ma veel sugugi Räpina poole keerata ja seetõttu võtsime suuna hoopiski Lätti. Mina ei mäleta, kas ja millal ma Valgas käinud olen - tuttav see kant igatahes ei tundunud. Põikasime üle piiri, toetasime naabrite majandust ja siis endi oma ja siis üritasime linnast välja saada. See ei olnudki nii lihtne, sest keegi armas inimene oli ringteedel natuke liiklusmärke painutanud ja siis mingi raudtee järsku keset peateed käänanud ja see kõik oli tegelikult väga hää, sest mul ei olnud õrna aimugi, kui palju ilusat arhitektuuri Valgas on! Muidugi, koledat oli kaa, aga naabrite poolel oli rohkem :P

Kell 4.44 saime lõpuks siiski tulema ja panime Waze'i sihtkohaks ühika - 16 minuti pärast avatakse juba uksed ju! Tõsi, meie sõit kestis veidi kauem, sest pidime vaatama üle veel Tsirguliina (mida ma olin unes näinud - jabur!) ja Sangaste lossi ja siis olime juhuslikult sattunud kõige ägedama teelõigu peale Urvaste kiriku tõusul ja see oli tore, sest kursavend oli hommikul miskit ühest kuulsast postiljonist maininud ja nüüd me olimegi siinsamas. Noja siis me olime juba Tamme-Laurist kiviga visata ja loomulikult põikasime ka sealt läbi, sest mu reisikaaslase jaoks oli see uus kant. Päike oli loojumas ja õhk oli karge, väga kena lõpetus meie eksprompt-eksursioonile.

Tamme-Lauri tamm

Seal kaugel ilusal lõunamaal, Valga, Võru ja Põlva maakondade ristumispaiga lähedal, hakkas talv taas end meelde tuletama. Lumi oli maas ja tee oli jääs - küll oleks tahtnud ringi vaadata hämarduvate kuplite vahel, aga libedate kurvide tõttu ei olnud see eriti võimalik. Jõudsime Kanepisse ja ennäe imet - päike loojus teist korda, nüüd juba tuliroosana - imedemaa, see talvine lõunamaa! Võttis mul lausa pea pööritama ja ajas suunataju sassi, nii et ma oleks täitsa teises suunas tahtnud minna, kui targemad massinad ja suunaviidad oma rida ei oleks ajanud. Igatahes kuuletusin neile ja saime turvaliselt ka Soodomast mööda. Põlvast ostsin veel mõned toidukaubad ja ma imestasin jälle, kui kannatlik võib üks kaasreisija olla. Väga võimalik, et see jääb ka viimaseks korraks, kui keegi mulle kaardilugejaks tuleb, sest otse punktist A punkti B ma tõesti ei viitsi sõita, eriti peale kahekuulist 'karantiini'.

Kell oli kuus läbi, kui lõpuks oma armsa Nooruse ühika ette keerasime. Ka siin, viimased meetrid enne finišijoont, oli mu tubli suksu naelkummidest ja võimsast veost abi, sest tee kõik lohud ja mühud olid jää ja vee ja lume all. Kui tavaliselt olen ma esimene, kes kaugelt kohal, siis seekord olid kõik mu toanaabrid juba end sisse jõudnud seada. Esimese õhtu muljetamine oli juba täies hoos ja selgus, et ma ei olnudki ainus, kes pikalt põdes. Nii et saab see näha, kes meist kõige rutem täiesti terveks saab. Igatahes on hea algus tehtud, kodust teki alt välja saadud ja sessile kohale sõidetud! 

Kuidas reguleerida puusapolstrit

Seekordne sess oli aia-guru eri: 8 tundi muru rajamist ja hooldust pluss 8 tundi istutusalade rajamist ja hooldust. Lihtsalt istud ja kuulad ja naudid asjatundja esinemist, seda kõige paremas mõttes. Isegi, kui minu kooliskäimisest ja oma koduaias-unistusest ei tulegi lõpuks miskit välja, siis ma tahan uskuda, et mu silmaring on selle ajaga veninud väheke laiemaks ja sellest on ehk mõnes teises eluvaldkonnas kah kasu. Et kõik see maksumaksja raha ja tööandja poolt kingitud aeg ei ole täiesti raisku läinud. 

Igatahes sain ma täna anda oma väikese panuse oluliste teadmiste talletamisel kaasõpilaste ja tulevaste põlvede heaks, kiirtoksides guru dikteerimisel u 150 taime hoolduskava arvutisse. Kui kolmetunnine nobedate näppude voor oli läbi ja ajud juba kärssasid, siirdusime veel kolmeks tunniks kuulama loengut trimmerist, võsalõikurist ja robotniidukist. Mõned imevigurid olid vist veel. Midagi, mis teeb maa sisse auke. Vist. Ja Belarusi punane traktor oli nurgas, millega kaasõpilased seksika masina postri-pilti tegid. Rohkem ei mäleta. Kurk on endiselt valus ja väss suur ning arvutikaas sulgub nüüd!

Reduktor

Puusapolstri reguleerimine - eriti oluline teada pärast pühadesöömat 

Tuline kolmapäev

Öö oli unetu. Hommik algas kurvastavate välisuudistega ja õhtu lõppes tuliste aruteludega maksudest, poliitikast ning ühiskondlikest muredest. See kõik tuletas mulle väga keskkooli meelde, kus vaidlemist oli palju ja lõpuks olin mina viimane naiivne idealist, kes usub parema tuleviku (teoreetilisse) võimalikkusesse.

Päeval käisime ikka koolis kah, see võttis tagumiku lausa tulitama - istusime ja kuulasime tundide kaupa tarkuseteri väikeaia kujundamise ning heki rajamise kohta. Pärastlõunal meenutasime pisut Archicadiga joonte tõmbamist ja nagu arvata võis, oli enamik eelnevalt õpitust peast pühitud.

Ruudu teema

Et midagi päevast peale (sõna)sõja ikka meelde jääks, panen mõned ivad kirja:

• Hekiks on parimad kuusk (peab tuult, tolmu, müra), mage sõstar (tihe, kasvab igasugustes tingimustes), viirpuu (toitvad marjad ja heidutavad astlad)
• Elupuu 'Brabant' kasvab kuni 15m kõrgeks ja 3m laiaks - seda PEAB pügama
• Teravnurgad on ainult plaanil ilusad, päriselus üks rist ja viletsus rajada ning hooldada - ÄRA  NII TEE!
• Archicadi 22 versioonis tehtud plaane 23ga avada ei saa. 
• Saematerjali toodetakse enamasti 3 - 6m pikkusega, 30cm sammuga (3,0m, 3,3m, 3,6m, 3,9m jne.)

Homme saab olema samasugune pikk p*rsesuretamisepäev nagu tänagi. Teile vast mitte nii põnev lugemine, aga mis sa ära teed selle igavesti kestva novembri ilmaga? Tubane olek kõlab tegelikult praegu päris hästi, sest minu armas kurgike otsustas samuti tulitama hakata. Loodan väga, et see pole üks kolmest Eestimaad laastavast gripiviirusest, vaid põleb väljaütlemata jäänud sõnade pärast. Eks hommikul ole näha...

Tugimüür või kalmukujundus?

Hommikul kell kuus võtsin unekella käelt ja pesin kottpimedas öös pea puhtaks. Juuste kuivamise ajaks pugesin tagasi sooja voodisse pikka ärkamist nautima ja tunnike hiljem oligi juba uus päev käes. Põnevusega äppi uurides selgus, et minu uni oli tõepoolest olnud sügav ja pikk - esimene sats lausa neli tundi jutti - aga kas see nüüd kellast tulenes, ma kahtlen. Pigem oli konks ikkagi eelnevas magamata öös :D

Muru tundub olevat üks mõttetult töömahukas iluasi. Ei ole ma neist überhoolitsetud überigavatest roheväljadest enne suurt pidanud ja ega vist hakka nüüdki pidama. Respekt muidugi muruspetsidele, kes kõigi nende õhutamiste ja liivatamiste ja kastmiste ja väetamistega ja PIDEVA NÜSIMISEGA jännata viitsivad ja oskavad, aga.. See on hein. Rohi. Roheline. Isegi mitte 50 rohelist varjundit, vaid heal juhul umbes viis. Pluss kõrbendkollane. Muidugi on tore, kui sul õuel on talla all ja varba all rohulible, mitte poriloik, aga lolliks ei saa ka minna. Nohh. Igatahes olen ma nüüd selles osas pisut targem ja juhul kui mul tõesti on vaja muruga tegeleda, siis otsin konspektist õige koha üles.

Rohuteooriale järgnes müüripraktika. Saime ülesandeks laduda suurtest kivikolakatest kaks teineteise suunas kaldega tugimüüri, paigaldada geotekstiil ja drenaaž ning täita vahe pinnasega. Kolakad olid õnneks tehasetoodang ja sellist erilisemat sorti, millel sooned ja spetsfiksaatorid, millega saab kivid lihtsa vaevaga ühtlaselt nihkesse ajada. 

Kuna tudeng on teadupärast laisk ja nutikas, siis kühveldasime müürialuse pinnase kohe keskele hunnikuks kokku - milleks üht ja sama liivamassi kaks korda liigutada. Nii tekkis meile pisut õõvastav kalmuküngas, mille külgedel labidamehed hoogsasti kahte hauda kaevasid. Naersime, et natuke ette planeerimist ja oleksime ka valikaine 'kalmukujundus' saanud sooritatud! Aga ei..

'Kalmu kujundamine'

geotekstiil ja drenaažitoru

Soonega kivid ja fiksaatorimummud

Kui olime müürijupid kokku pannud ja siis ka jälle lahti võtnud, saime individuaalse, arvestusliku ülesande: ehita aiapost. Kõlab tuttavalt? No just. Sest me alles sügisel tegime seda. Nüüd siis tegime uuesti. Kui toona lõõskas päike ja kuivatas segu liiga kiiresti, siis täna olid kivid märjad ja eelnevalt laotud kihid hakkasid vajuma. Kõlab nagu lugu kehvast baleriinist ja munadest? Mõneti küll, aga kuna sama mure oli meil kõigil üheteistkümnel 'baleriinil', siis oli õpetaja hindamisel leebem. Üllatuslikul kombel tuli ka minu post päris hästi välja, oli isegi loodis ja millimeetri pealt võrdsete diagonaalidega. Lootust on!

Minu teine post.

2020

Tuvid ja kirsikesed Räpina jõulupuul

Pikkade jõulupühade sööma seeditud, uue aastakümnega viisakalt klaase kõlistatud, jõudis taas kätte aeg Räpinasse sõita. Sügise viimase ja talve esimese sessi vahe venis lausa 86 päevaseks, nii et kärsitumad lugejad saatsid mulle vahepeal isegi murekirju pärides, mis on juhtunud või õigemini, MIKS ei ole juhtunud? Püüan nüüd sel nädalal seda ränka viga parandada.

Eile hommikul ärgates olid naabermaja katused lumised ja järgnevaks nädalaks lubati isegi mõnda miinuskraadi. Pakkisin kodust kõikse soojemad vatid ja mitu paari sooja aluspesu kaasa, sest lõunas teatavasti on krõbedad talved ja mine tea - ehk otsustavad masinate tunnis meile lumelükkamise õiget tehnikat õpetama hakata. Autosse istudes ütles uudisteonu raadios, et teed on kohati libedad. Tallinnast Jõelähtmeni siras päike, tee oli kuiv ja sirge ning minu jalg suviselt raske. Peterburi mnt-lt Piibele keerates sai iga vuratud kilomeetriga selgemaks, et onul oli õigus. Rohelised põllud olid valge lumepuudrikirjud, teedel jääkrobelised rööpad ja autodest kogunes piirkiirusest aeglaseminigi sõitev rongike. 

Jänedaks oli jää läinud. Rongivagunid veeresid kõrvalteedele laiali ja sain jälle vabalt sõita. Jõgeva kandis veel külmetas, aga ülejäänud teekond läks järjest soojemaks. Kuna päev on siiski veel vaid kukesammu võrra pikem, siis otsustasin seekordse avastusralli etapi vahele jätta, tegin hoopis pikema lõuna Tartus ja jõudsin täpselt pimeduse saabudes Räpinasse. Olin esimene. Puhkasin jalga, vaatasin head, aga natuke kurba, filmi ja siis jõudsid juba ka toanaabrid kohale - rõõmsat elevust kui palju! Eriti selle üle, et selleks korraks ei olnud ühtegi kodutööd vaja esitada. Tegin siis hoopis mõned tunnid päris tööd ja südaöö paiku kobisin voodisse unetult vähkrema - nii nagu mu ühikatraditsioon kord juba ette näeb.

Esimene päev ja esimene tund oli raske, sest aju ei liikunud ja tagasi koolilainele saamine võttis aega. Teemaks oli tugimüürid, aga me ei jaksanud veel vaimustuda. Kogu ülejäänud päeva veetsime vägagi ebatalviselt muru rajamist ja hooldust studeerides, minul pidevalt silme ees Eesti kuulsaim muruteadlane. Ma usun, et Majesteet oleks kinnisilmi kobadeski kõik need libled ära tundnud, aga meil ei jää vist muud üle, kui et suvel ilusa ilmaga mõneks tunniks luubiga kõhuli murule heita, nagu üks kursavend nukralt ohkas. Aga tegelikult see ju ei kõlagi väga halvasti!

Roomav kastehein - triibud on ammu ära mädanend.. kui neid üldse kunagi oligi

Leia kogu selle mudru seest õige lible üles

Homme jätkame muru ja müüride lainel. Toanaaber lubas mulle ööseks oma nutikat kella laenata, et see mu unetud minutid kokku loeks - kas ma päriselt ei maga või näen unes, et ma ei maga :D