Ringtreening

Juba hommikul oli aru saada, et tuleb palav päev. Alustasime tundidega küll klassiruumis, aga keskpäevaks siirdusime lõõskava päikese alla maakivimüüri laduma. Töö ei edenenud pooltki nii hästi kui tööst viilimine. Kivist vabakujulised 3D pusletükid ei tahtnud mitte oma õiget kohta leida, nii et müürist kujunes lõpuks lihtsalt üks suur hunnik. Õnneks oli õpetaja mõistlik ja lasi peast soojad õpilased sutsuke varem jahedasse tuppa lõunale. Etteruttavalt võib öelda, et ohtrast 'enne- ja pärast-päikest' kreemitamisest hoolimata lõi mul päikseallergia täna siiski välja; talvenahk hakkas ninalt kooruma juba eile.

Õnnetusehunnik

Pärastlõunaks oli meile üles seatud omamoodi ringtreening: esimeses punktis freesid kändu, teises puurid maasse augu ja betoneerid aiaposti ning kolmandas kaevad kopaga veetrassile kanali. Kuigi freesida saime ka eelmisel aastal, oli tänavune massin hulga suurem ja võimsam. Ja palju kasutajasõbralikum ning efektiivsem. Lausa hüpnotiseeriv oli vaadata, kuidas puu muster tera all muutub:

Kännuõgard

Posti betoneerimist sooritasime näitlik-teoreetiliselt ja kiiresti, augu puurimine seevastu võttis märksa rohkem aega. Alles neljas koht oli sobilik ehk piisavalt kivivaba - sihuke väike peidus pisiasi võib tööde teostamisel päris palju jama tekitada ja lisaaega kulutada. Pulli pärast lasime abiõpetajal-profil endal ette näidata, kui nobedasti vilunud mees meetrise augu kaevab. Vähem kui minut! Meie nökerdasime kümme korda kauem..

Jõhker kruvi.. vabandust, puur.

Kolmas ja viimane treeningpunkt, kraavikaevamine, läks üsna ladusalt. Seda olime samuti eelmisel aastal juba proovida saanud, nüüd oli vaja vaid meelde tuletada. Õnneks püsisid seekord mu puusad paremini paigal ja ühtki kangi mööda minnes ei riivanud - kopa nokk jäi ilusti õhku ja minu tagumik kabiinis turvaliselt maapeale.

Kokkuvõtteks oli kõige keerulisem, aga samas lihtsa harjutamisega omandatav just sujuvuse saavutamine masinate käsitlemisel. Tunnetuse küsimus, ei muud.

Pärast mürisevat päeva tundsin suurt vajadust vaikuse järele. Eile õhtul oli teine grupp käinud Meenikunno rabas ja kuna ma sinna ei olnud veel kunagi jõudnud, siis tegin võiku kaasa ja istusin autosse. Kaks korda punase foori taga seismist ja jupike teetöid hiljem, jõudsin metsa ja ronisin vaatetorni otsa. 

Vaade tornist

Rajale seekord ei läinud, vaid tundsin hoopis rõõmu ümbritsevast ilusast metsast ja siis läksin järveäärset einekohta otsima. Teel järveni jäi ette viit 'Ootsipalu hiiglased, 2,5km', mistõttu lükkasin õhtusöögi veidi edasi. Metsatee oli kena ja võrdlemisi lai, kuid õigesse kohta jõudes ei olnud kusagil teetaskut. Sõitsin edasi, kuni sain nina ümber pööratud ja tagasitulles jätsin auto võimalikult tee serva kahe kurvi vahele. Hiiglased ei olnud õnneks kaugel - Eestimaa kõrgeim kuusk, 48.6 m ja maailma kõrgeim harilik mänd, 46.6m. All orus oli juba üsna hämar ja sääski palju, nii et hääd pilti sealt ei saanud. Tagasi auto juurde suundudes kuulsin kurvi tagant tulemas ühe väga suure auto kiiresti lähenevat häält. Napilt jõudsin sisse istuda, käivitada ja veel rohkem tee serva võtta, kui juba oli suur punane reka valges tolmupilves kurvist väljas ja kihutas minust hetkeksi aeglustamata mööda, ülinõme ja ohtlik! Niipalju siis rahust ja vaikusest metsas..

Järvevaatega võikusöömisest ei tulnud ka miskit välja, sest teisipäeva õhtust hoolimata oli metsas päris palju rahvast ja iga puhkekoha juures oli mingi seltskond juba ees. Mis siin nädalavahetuseti toimub, ma ei kujuta ette.

Lahkusin Meenikunnost ja hakkasin ringiga tagasi sõitma, sest ei viitsinud jälle keset põldu mitme foori taga passida. Avastasin veel ühe toreda väikse külakese Värska lahe ääres, mille nimi kõlas ka armsasti - Tonja. Ümbritsev loodus oli samuti väga armas, noored kased, värske roheline rohi, sinine vesi ja ringi kalpsavad jänesed-rebased-kassid. Kuigi popi rabaga läks nagu läks, siis see väike vana külake päästis õhtu. Tasub ikka sõita suurelt teelt ja tuntud kohtadest kõrvale!

Aianduskoolis on ka Ferrarid rohelised

Esimene öö läks, nii nagu alati, aklimatiseerimise nahka. Õnneks kulges kogu järgnev päev mõõdukas tempos, nii et tublist saagimisest hoolimata olid õhtuks kõik mu 20 pisijäset oma endise koha peal ja terved. Esimese tunni õpetaja oleks oma varbluttidest küll võinud ilma jääda, sest tema demonsteeritaval mullafreesil oli kogemata üks miljonist olulisest kangist valesse asendisse jäänud. Mispeale rääkis ta hoiatava 'õnneliku õnnetuse' loo kaugõppijast, kes asus muruniidukit puhastama nii, et toetas käepideme koos piduriga mugavalt värava alla kuid ei taibanud enne küünlajuhet lahti ühendada - niipea, kui ta puhastamiseks  tera liigutas, niiduk käivitus ja kaugõppija sai kreepsu. 

Rohelised freesi-Ferrarid

Mina sain pisikese eelkreepsu juba kõikide nende kangide peale, sest lähipäevil tuleb meil kõigil freesil sarvist haarata ja põllale suunduda. Ilma naljata: mõlema käepideme küljes on vähemalt viis vigurit, pluss terade kang, pluss juhtraua pööramise kang, pluss õhuklapp ja mingi muu klapp ja käivitusklapp? ja kolm käiku ja kolm! neutraali ja raudselt oli veel kuskil selle kaadervärgi sees mõni oluline nupp, mida ilmtingimata peab/ ei tohi teatud opereerimishetkel puutuda. Küllap te saate sellestki ettevõtmisest hiljem lugeda, isegi kui seda viimase allesjäänud keskmise sõrmega sõnadesse toksima pean (ptui-ptui-ptui üle vasaku õla). Miks küll keegi nii keerulise ja ohtliku masina välja on mõelnud, seda teavad ainult itaallased.. 

Teine tutvustatav masin oli palju loogilisem loom - Husqvarna muruõhutaja. Akutoitel, vaikne ja kerge ning hekseldas sammalt nii, et lausa lust vaadata (kuigi mulle iseenesest meeldib sammal). Ainult kogumiskast oli täiesti mõttetu, sest sai juba 10m peal täis. Ja mis kõige olulisem: ei ühtegi kangi! Rootslastel võivad küll mingid omad kummalised kiiksud olla, aga suures plaanis on minu jaoks neil itaallaste ees siiski paaripunktine edumaa. Põhjamaine loogika ja lihtsus võidab ka aiatööriistade maailmas.

Nunnu väike ässitaja

Ülejäänud päev möödus puutööde seltsis. Kuna õpetaja suureks üllatuseks olime juba piisavalt palju terrasse kokku klopsind, nõustus ta plaanimuudatusega ja võtsime ette nikerdada pergola. Ilm oli ilus ja soe ning isegi kaugelt ähvardav vihmapilv ei tulnud meid lõpuks ikkagi segama. Kilpkonna tempos mõõtsime ja keerasime ja puurisime ja saagisime ja tagusime terve mõnusa päeva, kuniks ta valmis saigi. Mõnikord, muide, tuleb parima tulemuse saamiseks just niisama hängida :P

just hangin' (kursaõe pilt)

Küll saeks, kui saaks

Et sellises suures seltskonnas toimetamine on siiski veel harjumatu, võtsin õhtul aja iseendale ja jalutasin  läbi vaikselt suikuva aedlinna järve äärde. Imeline soe õhtu, nii oodatud pärast pikka ja lõppematuna tunduvat sügis-talv-sügis-talv-kevad-talve. Vesi oli peegelsile, aegajalt lõi vaid kalake sulpsu ja päike veeres aeglaselt-aeglaselt metsa taha - tundus, nagu siia ei jõuaks küll kunagi mitte ükski suure maailma mure.

Võrtsjärv, võrtsjärv meid üüühendaaab, talle laule ma püüühendaaan*

Nädal pärast meie märtsikuist sessi kuulutati Eestis välja eriolukord ja iga roju aeti oma koju. See tähendas, et aprillikuu sess lükati juuni lõppu ja maikuinegi paistis väga kahtlane. Ometi juhtus väikene ime ja piiranguid leevendati parasjagu õigeks ajaks, et meie saaks taas kooli tulla, juhhuu! 

Suurest elevusest ärkasin täna juba kell kolm-neli-viis hahetava päikesetõusu peale. Tegin uniste silmadega ilusast triibulisest taevast ja uut päeva tervitavast Fretsust paar klõpsu, misjärel kobisime mõlemad mõistlikul kombel magama tagasi.

Varahommikused triibulised

Kaksitornid ja kaksikõrvad

Teistkordne ärkamine oli muidugi märksa raskem, aga lõpuks ikkagi õnnestus. Mäletasin isegi veel, kuidas kohvri pakkimine käis ja peaaegu kõik vajalik (pluss mõned üleliigsed riidetükid) sai autosse taritud. Emme kook koos memme musiga loomulikult kah. Pärast tankimist ja rehvide kontrolli oli aga peas tühjus - kustkaudu ma välja sõidan?

Kuna Tartu mnt oli kõige lähem, siis nii läks. Tavaliselt ma väldin seda trassi kui tuld, aga kuna ma ei kavatsenud sellele liiga kauaks jääda, siis oli hea kiiresti linnast ära saada. Pärast Koset keerasin ma hopsti paremale Kuimetsa peale ja see oli hää valik - silmad said puhata õitsvatel rapsipõldudel, mis vaheldusid kollaste võililleväludega, millel nosisid jumala rahus ja õndsuses imeilusad hobused. 

Tegelikult oli mul üks mõttepoeg kah, miks ma sinnapoole suundusin. Nädal tagasi oli uudistes lõik Kirna mõisa tulbiväljadest, kus öeldi, et nii nädala pärast peaks olema suurim õite iluaeg. Kuna Mapsi järgi läks Kirnasse lisaks Tartu mntle ka üks teine tee, siis loomulikult valisin ma selle. Kruusatee. Keset mittemidagit. Sood ja rabad ja uhvod. Noh. Suuremat ajakadu sel rabadevahelisel teel hoomasin ka mina, aga mul on kuri kahtlus, et selle põhjuseks oli tüütu krusakas. 

Kirnasse ma igatahes lõpuks jõudsin, nagu ka paljud teised. Tulbid olid ilusad küll ja neid oli päris palju. Kuna ka rahvast muudkui lisandus, siis jäi mu peatus lühikeseks ja otsustasin parem edasi sõita.

Kirna mõisa tulbid

Järgmiseks sisestasin gepsu Kabala. Nimi on erilisem, kui koht. Sõitsin edasi. Järgmine sihtmärk Oiu. Pilistvere-Esku-Võisiku-Kolga-Jaani-Kaavere kaudu. Kummalised kohad kõik. Oiu lähedal oli koht nimega Lorupi ja varsti näitas viit Meleski klaasivabriku peale. Otsustasin selle jätte järgmiseks korraks, sest nüüd tahtsin ma juba vett näha ja varbaid kasta. Kahjuks pidin sellega veel ootama, sest esimesed paljulubavad puhkealad Võrtsu ääres - Ulge ja Vaibla - ei olnud üldse mitte nii kutsuvad, et oleksin sisse läinud. Aga arvan, et kuulsin kõret, asi seegi. Sõitsin edasi, sain üle Emajõe. Võrtsjärve külastuskeskusesse ei tahtnud minna, Jõesuu torni ka ei viitsinud ronida. Kõht oli juba üsna tühi ja (ka pissi)pausi aeg ammu käes, aga mõnusat kohta ei kusagil. Järsku oli tee ääres silt Tamme paljand, 3km ja keerasin kähku teelt kõrvale. Põlluvahetee, mõnna. Aga. Paljand lubab teatavasti kõrgemat kohta ja see tundus põnev. Kohalejõudes paistis veel põnevam ja kribinal-krabinal panin kallakust alla. Matkaraja algus oli täitsa ok,  ilus punakas, sätendavate-helkivate osakestega liivakivisein ei olnud üldse kaugel. Järve poole oli muidugi vastik võsa, rada läks järjest märjemaks ja infotahvlil lubatud treppi tagasi üles ei paistnud kusagil. Minu raskete, plätudes varvaste eest põgenesid lirtsuvad konnad ja ma lootsin südamest, et ka potensiaalsed maduussid. Jupp aega hiljem oli keegi armas inimene mäekülje sisse ühe raja niitnud ja kitsena turnides panin tagasi üles tee peale. (Kui see trepp ka kuskil vahepeal oli, siis ma ilmselt lihtsalt ei näinud seda, sest muretsesin madude ja konnade pärast). Seal ootas mind uus nuhtlus - mutantsääsed. Või midagi. Ma olen ikkagi linnalaps, mitte mingi entomoloog! Igatahes olid nad suured ja näljased ja hõljusid õõvastavalt parvedena vastu mind. Põõsapeatus ei tulnud kõne alla. Kätega vehkides tegin tempokat kõndi ja sain  nii turvalisse autosalongi tagasi. Ma vist ikkagi ei koli maale...?

Tamme paljand

Kivisse raiutud. Nüüd jääb vaid üle leida Peeter.

Suurelt teelt otsisin veel võimalusi vee äärde saamiseks, aga viimane ilus paik, Trepimäe puhkeala, oli võetud kolme ossi poolt, kes hakkasid seal just jooma-sööma, nii et andsin loobumisvõidu. Edasi tuli juba appi jumpsu, kes ülalt pilve pealt vaadates hakkas vist kartma, et kas mul lõhkeb põis ja/või läheb näljast pilt eest ning juhatas mu Rõngusse, kus teatavasti toodetakse nii mahla kui ka pagaritooteid. Ja juhtumisi on Rõngu lossimäe all ka kemps - juhhhuuu! Linnuse varemed ja park on aga kaunis ja vaikne koht, kus tasub kindlasti ära käia.

Väärikad vanad

Rõngu linnuse varemed

Pärast poekülastust võtsin suuna ilusa nimega Hellenurme, kus mulle korraldati suurepärane einehetk  uhkes üksinduses Elva jõe kaldal vaatega toredale punastest tellistest majakesele. See oli üks väga hea ja rahustav hetk sooja tomatisaia ja võiga, mõnus :)

Kaunis hetk Hellenurmes

Aeg läheb teel kiiresti ja seetõttu pidin nüüd ikkagi võtma suuna Räpinale. Õnneks mahtus sellele teele palju lõbusaid 'kelgumägesid' ja kurve, nii et lõbu ja lusti sai päeva lõpuks ka ja mõned neist teedest olid mulle üllatuseks varasemalt täiesti käimata. Ühikas lasin endal vabatahtlikult temperatuuri mõõta, mis kuumas autos oli päevapeale tõusnud täiesti ontliku 36.6 kraadini. Kolisin sisse ja seejärel suundusin parki uudistama, kas ja mis juba õitseb. Aga nüüd, head ööd, sest kõik teised juba magavad ammuuu!

Räpinas

*Tuleb taaskord tunnistada, et koosveedetud aeg annab toanaabrite vahel tunda ka pärast mitut lahusveedetud kuud. Olles jõudnud oma järjekordse Eesti-ringmänguga taas õhtuks Räpinasse, selgus et temagi alustas tänast kooliteed Kirna mõisa juurest ja tuli tiiruga ümber Võrtsjärve - ainult et teiselt poolt :D

Vaade Võrtsjärvele

Daytona beach ja Peipsi polder

Eilse koolipäeva lõpuks olin ma nii väsinud ja energiast tühi, et võttis üksjagu aega enne kui jaksasin üldse õhtust süüa. Blogikirjutamine ei tulnud kõne allagi ja seetõttu teengi sissekande kolmapäeva kohta alles täna. Iseenesest ei jäänud te millestki põnevast ilma, sest veetsime pool päeva jälle kasvuhoones kive mustrisse-kaldesse ladudes. Hommikupoolikul enne seda kavandasime väikeaia kujundamises haljastusplaani ja ArchiCadi tunnis pusisime terrassijoonise kallal.

Tänast päeva alustasime hoopiski Florida taimede ja eluolu tundma õppimisega, sest guru oli äsja saabunud reisilt ja tahtis oma põnevaid elamusi ja saadud tarkuseteri meiega jagada. Saime teada mis on soolaudu (tekib ookeanil ja on taimedele kahjulik) ja et sõnajalaõis on täiesti olemas ning see näeb välja nagu käbi. Kui teil tuleb ameerikamaal tahtmine peenar kahe labidalehe sügavuselt  puhtaks kaevata, siis ehituspoodi minnes ei pruugi te sealt tavalist labidat üldse leidagi. Metsõunapuude asemel on seal aga metsistunud hapud apelsinipuud ning tsitruselisi ei maksaks enne päevitamist väga laia lõuaga süüa. Sarasotas on väga äge ja populaarne botaanikaaed, kus leiduvad sellised ägedused nagu Eucalyptus deglupta (värvikas tüüp) ja viigipuud, mis suudavad 'kõndida' (banyan). Palju muid ilusaid ja põnevaid taimi muidugi ka. Kui koroona üle elame ja reisimine jälle soovitavaks muutub, siis tasuks sinnakanti sõit ette võtta küll.

Väikeaia rajamises rääkisime valgustitest, milliseid valida ja kuhu neid kuidas panna, et neist ka ilu ja /või kasu oleks. Masinate tunnis rääkisime ohutusest, mõõtsime müra- ja valgustaset ning kordasime üle, mida kõike meil eri objektidel vaja võib minna. Arvutasime, kui palju turbakotte võiksime erinevate kärudega ära vedada ja mitu korda peab ühe terrassi jaoks materjale vedades edasi-tagasi sõitma. 

Selline see sess saigi, võibolla väheke lahjem kui eelmised, aga ega rohkemaks mul vist ei oleks jõudu jätkunud kah. Homme on veel plaanis õppida taimede hankimiseks vajalikke teadmisi, korrata ArchiCadi ja minna edasi haljastusplaaniga. Järgmisel korral ehk saame juba õue rõõmsalt mängima, nagu kitseke, kes mu auto nina eest täna läbi kalpsas. Seniks jätan teile paar ilupilti õhtusest loojangust Räpina sadamas.

Mis küll on selle meistri mõttes, kes selliseid looduskivimüüre laob..

Sessi esimese päeva veetsin ma oma pisikesi kuivetund ajurakke ragistades, püüdes meenutada, misasi see täpselt oli, mida ma siin õppimas käin. Tunniplaanis seisis: väikeaia kujundamine, müüride ehitamine ja sillutiste paigaldamine. No.. hästi. Kui te nii ütlete.

Hommikul jõllitasin klassiseintel rippuvaid haljastusplaane ja üritasin kurdude vahelt välja kangutada eelmistes tundides (väidetavalt) omandatud teadmisi. Seekordseks teemaks oli plaani vormistamine. Kirjanurk. Sellest lähtub plaani raamjoon. Tingmärgid. Rohi ei tohi olla helesinine. Maja peale võid kirjutada maja, aga kaevu tähista ringiga, milles K täht. Nagu Kaubamaja. Lipuvarras tähista maduussiga (pealtvaates, noh). Elektrikaablit ära ilujoonisele märgi - on maastikuehitajal elu põnevam ja natuke särtsu ergutab teda järgmisel korral kommunikatsioonide jooniseid küsima. Taimmaterjali nimekirja võid järjestada alfabeetiliselt või numbriliselt (ja plaanil kellaosuti liikumise suunas). Siis oli veel midagi. Ja midagi rääkisime põhja suunast (Eestis märgitakse üles) ja mõõtkava asetusest. Ja oluline oli, et plaani pealkiri oleks neutraalne, et elukaaslased lahku ei läheks, kui neil ei ole ühine perenimi ja/või omand. Kokkuvõttes oli seda kõike niiiiii palju, et isegi nutikamad ja usinamad meist ohkasid, kuidas me selle imelise haljastusplaani küll mai lõpuks välja võlume.

Vahetunnis saabus meie juurde ülirõõmus juhtõpetaja, et anda meile teada meie kooli lõpetamise vorm ja aeg. Selle üle oli kaua vaieldud ja lahinguid peetud, aga nüüd siis oli otsus vastu võetud: augustis-septembris töövaatlus, vajadusel intervjuu ja talveks portfoolio. Praegu on märts. Pool aastat ja ma peaksin olema valmis tööks ja kodumaa kaitseks. Ja oskama teisi juhendada, kuidas töötada-kaitsta. Päriselt?

Müüriehituses võtsime esiteks läbi looduskiviga ehitamise teooria ja seejärel siirdusime kasvuhoonesse seda ka kohe praktiseerima (loe: liivakasti mängima). Joonis, arvutamine, töövahendid, mahamärkimine, NÖÖRI SÕLME TEGEMINE JA KINNITUS - AARGHHH!!!, kivipusletükkide sorteerimine ja monteerimine, loodimine. Koristamine. 

Sillutises oli teemaks looduskivi. Ülesandeks tekitada täringukivist kaldega plats. Joonis, arvutamine, puuduva mõõdu leidmine!, töövahendid, mahamärkimine, NÖÖRI SÕLME TEGEMINE JA KINNITUS..., kivipusletükkide sorteerimine ja monteerimine, loodimine. Koristamine. 

Pärast kahte kuud mittemidagi tegemist andis see päev otsa kivide tassimist õhtuks ikka tunda. Ja mis aitab paremini hea trenni järel valusate lihaste taastumisele kui mitte uus trenn! Seda me terve teisipäeva tegimegi. Või noh, peaaegu terve teise päeva. Äratuseks kuulasime kaks tundi uinutavat juttu pergolatest, mis tunni alguses tundus olevat lihtsalt üks mõttetu tara, aga nagu tunni lõpuks selgus, on hoopiski kogu ehituse alus. Paned kaks posti püsti, tala ja põikitalad peale - pergola. Paned seda kõike topelt, saad suitsunurga. Paned põikitalasid kohe eriti tihedalt, saad varjualuse. Paned postidele külgedeks lauad, saad kuuri. Teed laudadesse augud, saad maja - lihtsalt imeline!

Siis aga läksime ikkagi jälle kasvuhoonesse kiva tassima. Tänane ülesanne oli vähe krehvtisem,  esmapilgul ei saanud tahvlile kribatust arugi. Õnneks olid seekord kõik vajalikud mõõdud olemas ja nutikad kursavennad võtsid ohjad enda kätte. Vaja oli ehitada kallakule kahes eri tasapinnas L-kujulised istutuskasti-müürijupid. Joonis, arvutamine, töövah... noh, teate juba isegi. Seda kohta ka, mis vanduma võttis :P 

Veidi pärast ühteteist hakkasime pihta ja veidi pärast viite saabus lõputa õuduse õnnelik lõpp. Ilus on see looduskivi ja veel ilusam sellest tehtud ehitis, aga jumalauta kui raske on neid pusletükke kokku sobitada! Kõik need vanad paekivist laudad ja aiad ja rinnatised ja müürid ja.. kuidas nad küll viitsisid???

PS: Teate ju seda lugu pimedast kanast ja terast? Eile liivas kaevates leidsin tillukese kammimoodi asja, vaevalt sõrmeküüne suurune. Äkki mingi oluline elektroonikavidina osa, mõtlesin, tõstsin posti äärele ja kaevasin edasi. Täna, kui hakkasime oma müürikest led-tuledega kaunistama, selgus, et üks väike aga oluline vahejupp on puudu. Läksin ja võtsin ta siis sealt, kuhu eile panin - ja valgus sai!

Sessist sessini - 8 nädalat kodus köhides

Tervist kõigile! Sõna otseses mõttes - TERVIST!!! Nagu pealkirjast võib järeldada, siis koolist vabal ajal ei ole ma midagi muud tarka teinud, kui kodus istunud ja oma sisikonda põrandale köhinud. Mõnel üksikul kenamal päeval, kui kehatemperatuur üle 35 jaksas roomata ja häälepaelad natukenegi minu tahtele allusid, vedisin end isegi laulma - see mõjus hingamisteedele väga hästi ja andis pisut (asjatut) lootustki. Üldises plaanis olid need kaheksa pikka nädalat aga lihtsalt üks jõle aeg, mil pidin esimest korda elus loobuma viimasel minutil kontsertreisist ja ainus positiivne asi oli kvaliteetaeg Fretsuga.  Nohh. Tegelikult oli kassil vist natuke hirm nahas, sest ööd veetis ta igaks juhuks kapi otsas, ohutus kauguses juhuslikult langevatest tatirätipommidest ja hommikuti käis ta tavapärasest märksa kauem ja kõvemini mu ümber kräunumas, sest ma lihtsalt ei tõusnud voodist üles! Loodetavasti on minu kodune režiim kuuma tee, aurutamise ja ohtra küüslauguga selleks sügis-kevad-talv-kevadeks siiski läbi ja ees ootab rõõm päikesepaistest ja pikkadest jalutuskäikudest.

Pika pealesunnitud üksiolemise tõttu oli mul väga hea meel, et laupäeva õhtul helistas mulle kursavend ja palus Räpina-sõiduks küüti. Tavaliselt eelistan ma ju ikka üksi ringi sõita, et keegi mu imelike ringiga-minekute ja äraeksimiste pärast kannatama ei peaks. Kuna tema peale võtmine oligi juba ring nr 1., siis otsustasin head algust jätkata ja hoida rooli esialgu mitte-Tartu suunas. Keilast Varbolasse  sõites sadas mingit jõledat veelörri ja liiklus oli Pärnu maantee 1+1 osas suht ebameeldiv. Suurelt teelt ära Rapla poole keerates aga muutus pilt ja minu armas Subaru sai oma kõigi-ratta-veo korralikult proovile panna. Tema, nagu minagi, oli tükk aega passinud kurvalt ja tegevusetult ühe koha peal ning nautis täiega seda paksu jää- ja lumekihti, sest sahka ei olnud see tee küll näinud. Parimal juhul oli kahe suuna peale kaks sügavamat, peaaegu asfaldini paljast sügavat soont ja kolmas  jälg oli parajalt pudrutükiline lumerada. Õnneks vastutulijaid eriti polnud ja üksainus taganttulija ei kippunud kah miskipärast mööduma. Võibolla ka seepärast, et ma poole ajast vastassuuna vagudes sõitsin :P Viimased kümmekond kilomeetrit oli siiski tee puhas ja sealt edasi läks sõit poole kiiremini.

Einestasime Viljandis, nagu peenematel inimestel viimasel ajal kombeks. Päike siras kõrgel taevas ja edasine teekond ümber Võrtsjärve möödus kevades. Rohelistel põldudel mugisid kitsekesed ja tuletasime kursavennaga Retro FMi saatel noorusaega meelde. Et ilm oli ilus ja loojanguni veel aega, ei tahtnud ma veel sugugi Räpina poole keerata ja seetõttu võtsime suuna hoopiski Lätti. Mina ei mäleta, kas ja millal ma Valgas käinud olen - tuttav see kant igatahes ei tundunud. Põikasime üle piiri, toetasime naabrite majandust ja siis endi oma ja siis üritasime linnast välja saada. See ei olnudki nii lihtne, sest keegi armas inimene oli ringteedel natuke liiklusmärke painutanud ja siis mingi raudtee järsku keset peateed käänanud ja see kõik oli tegelikult väga hää, sest mul ei olnud õrna aimugi, kui palju ilusat arhitektuuri Valgas on! Muidugi, koledat oli kaa, aga naabrite poolel oli rohkem :P

Kell 4.44 saime lõpuks siiski tulema ja panime Waze'i sihtkohaks ühika - 16 minuti pärast avatakse juba uksed ju! Tõsi, meie sõit kestis veidi kauem, sest pidime vaatama üle veel Tsirguliina (mida ma olin unes näinud - jabur!) ja Sangaste lossi ja siis olime juhuslikult sattunud kõige ägedama teelõigu peale Urvaste kiriku tõusul ja see oli tore, sest kursavend oli hommikul miskit ühest kuulsast postiljonist maininud ja nüüd me olimegi siinsamas. Noja siis me olime juba Tamme-Laurist kiviga visata ja loomulikult põikasime ka sealt läbi, sest mu reisikaaslase jaoks oli see uus kant. Päike oli loojumas ja õhk oli karge, väga kena lõpetus meie eksprompt-eksursioonile.

Tamme-Lauri tamm

Seal kaugel ilusal lõunamaal, Valga, Võru ja Põlva maakondade ristumispaiga lähedal, hakkas talv taas end meelde tuletama. Lumi oli maas ja tee oli jääs - küll oleks tahtnud ringi vaadata hämarduvate kuplite vahel, aga libedate kurvide tõttu ei olnud see eriti võimalik. Jõudsime Kanepisse ja ennäe imet - päike loojus teist korda, nüüd juba tuliroosana - imedemaa, see talvine lõunamaa! Võttis mul lausa pea pööritama ja ajas suunataju sassi, nii et ma oleks täitsa teises suunas tahtnud minna, kui targemad massinad ja suunaviidad oma rida ei oleks ajanud. Igatahes kuuletusin neile ja saime turvaliselt ka Soodomast mööda. Põlvast ostsin veel mõned toidukaubad ja ma imestasin jälle, kui kannatlik võib üks kaasreisija olla. Väga võimalik, et see jääb ka viimaseks korraks, kui keegi mulle kaardilugejaks tuleb, sest otse punktist A punkti B ma tõesti ei viitsi sõita, eriti peale kahekuulist 'karantiini'.

Kell oli kuus läbi, kui lõpuks oma armsa Nooruse ühika ette keerasime. Ka siin, viimased meetrid enne finišijoont, oli mu tubli suksu naelkummidest ja võimsast veost abi, sest tee kõik lohud ja mühud olid jää ja vee ja lume all. Kui tavaliselt olen ma esimene, kes kaugelt kohal, siis seekord olid kõik mu toanaabrid juba end sisse jõudnud seada. Esimese õhtu muljetamine oli juba täies hoos ja selgus, et ma ei olnudki ainus, kes pikalt põdes. Nii et saab see näha, kes meist kõige rutem täiesti terveks saab. Igatahes on hea algus tehtud, kodust teki alt välja saadud ja sessile kohale sõidetud! 

Kuidas reguleerida puusapolstrit

Seekordne sess oli aia-guru eri: 8 tundi muru rajamist ja hooldust pluss 8 tundi istutusalade rajamist ja hooldust. Lihtsalt istud ja kuulad ja naudid asjatundja esinemist, seda kõige paremas mõttes. Isegi, kui minu kooliskäimisest ja oma koduaias-unistusest ei tulegi lõpuks miskit välja, siis ma tahan uskuda, et mu silmaring on selle ajaga veninud väheke laiemaks ja sellest on ehk mõnes teises eluvaldkonnas kah kasu. Et kõik see maksumaksja raha ja tööandja poolt kingitud aeg ei ole täiesti raisku läinud. 

Igatahes sain ma täna anda oma väikese panuse oluliste teadmiste talletamisel kaasõpilaste ja tulevaste põlvede heaks, kiirtoksides guru dikteerimisel u 150 taime hoolduskava arvutisse. Kui kolmetunnine nobedate näppude voor oli läbi ja ajud juba kärssasid, siirdusime veel kolmeks tunniks kuulama loengut trimmerist, võsalõikurist ja robotniidukist. Mõned imevigurid olid vist veel. Midagi, mis teeb maa sisse auke. Vist. Ja Belarusi punane traktor oli nurgas, millega kaasõpilased seksika masina postri-pilti tegid. Rohkem ei mäleta. Kurk on endiselt valus ja väss suur ning arvutikaas sulgub nüüd!

Reduktor

Puusapolstri reguleerimine - eriti oluline teada pärast pühadesöömat