uniuniuniuniuniuniuni

Laupäev oli üsna samasugune kui reede - vara kooli, hilja koju. Itaalia keele tunnis oli mul mõttes ainult lasciatemi dormire! (laske mul magada!). Siis jälle burks ja antiikmuusikasse. Seekord oli tunnis ka minu armastatu Acis, kelle ees mul oli üsna piinlik. Olin küll harjutanud neid sõna otseses mõttes lugematuid kuueteistkümnendike jookse, aga ikka kõigile pihta ei saanud! Mis teha, vabandasin nii hästi, kui oskasin ja lubasin end parandada. Acis e Monika on pärit Ungarist, räägib vabalt itaalia ja minuga ka saksa keelt. Siin olles on mul miskipärast tohutud raskused deutsche sprachiga ja seetõttu läksin tihti poole lause pealt itaaliale tagasi üle. Jabur, olen mõnikord isegi tabanud end mõtlemas itaalia keeles! Noh, muidugi nii palju, kui see mu olematu sõnavara juures võimalik on.

Metroosse jõudes üritasin välja mõelda, millist teed kolmest võimalikust koju ja poodi jõudmiseks valida. Väsimus oli niiii suur, et ka sisetunne ei aidanud otsustada. Läksin siis nr 3 trammi peale, mis minu üllatuseks isegi kohe tuli. Sain istuma ja silmad vajusid laks! kinni. Kusagil poolel teel jäi aga tramm seisma, valjuhäälditest tuli miski arusaamatu müha ja rahvas mu ümber väljus üksmeelselt. Kes olin mina, et sinna edasi tukkuma jääda... Tõusin torisedes ja avastasin end, no päris täpselt ei teadnudki, kuskohast. Tavaliselt mulle meeldivad sellised tunne-oma-kodulinna hetked ja retked, kuid nüüd olin ma sedavõrd tüdinud, et isegi päikesepatareidega suur reklaamtahvel ei suutnud panna mind seljakotist fotokat otsima. Siinkohal kasutage palun oma ettekujutusvõimet!

Ettejuhtuvast poekesest ostsin turgutuseks küpsiseid ja tänu neile jõudsin järgmisse trammipeatusesse. Minu suureks rõõmuks oli Penny veel lahti ja sain oma varusid täiendada. Loomulikult oli see, mille pärast mul üldse poodi oli vaja minna, otsas. Nohh jahh. Vedasin end koju (tuba oli õnneks tühi), panin klassikaraadio mängima ja keerasin magama. Minu suureks üllatuseks algas parajasti saade Händeli kantaatidest ehk siis sellest, mida ma koolis just laulsin. Ühendasin meeldiva kasulikuga - samal ajal kui ma magasin, töötas alateadvus edasi :)

Kolm tundi ja mitu põnevat unenägu hiljem, olin värske kui kevadine kannike ning läksin alla süüa tegema. Sel õhtul sain vahelduseks magama minna teadmisega, et ei peagi utoopilisel kellaajal tõusma ja unigi oli selle võrra parem. Täna ärkasin küll enne ühtteist, aga kuna väljas oli märja-põrandapesulapi-moodi ilm, siis magasin edasi ja pidasin oma lubadust terve päeva jooksul mitte midagi kasulikku teha. Homme aga jälle kümneks kooli - ehk õnnestub lõpuks kohtuda viimase salapärase õpetajaga? Aeg annab arutust.

Hõkvein

Neljapäeval olin ma toas täiesti üksi - ei olnud poisse, ei olnud Manuelat. Mis siis ikka, nautisin uhket üksindust. Umbes kella ühe paiku öösel, kui ma järgmiseks hommikuks liede õppisin (no enam viimasele minutile vist jätta ei saaks!), tuli järsku säherdune lauluisu peale, et keerasin Youtube'il volüümi põhja, lõin aknad lahti ja laulsin täiest rinnast Montserrat'ga võidu! Muidugi oktav madalamalt. Nagu alati. Ei minust sopranit saa...
Kella kahe paiku arvasin, et on juba aeg magama minna, kuid Matit ei paistnud kusagilt. Mõtlesin veel korra kuulata, mida head Klassikaraadio Nokturn laseb. Viga. Kõlas Mozarti Reekviemi Dies Irae. Mu niigi ergas meel sai veel vunki juurde ja liitusin kooriga. Kui siis selgus, et nad mitte ühe osaga ei piirdu, pidin ma loomulikult Lacrimosa ära ootama. Minu õnneks oli Sanctus niiiiii megaaeglases tempos, et esimese viie taktiga tuli uni, sain arvuti kinni panna ja magama heita.

Reede hommikul kell kaheksa vajutasin ma muidugi äratuse kinni ja magasin veel kolmveerand tundi. Siis helises mu sisemine kell ja kiirreageerimisrühm asus tööle. Viis enne kümmet olin kenasti koolis. Viis minutit pärast kümmet öeldi mulle, et sinu tunni aeg on tegelikult ühe korea tüdruku oma, kes nüüd jälle siin on. Oota tund aega! --- Tiksusin siis klassis: kuulasin teda, püüdsin nooti jälgida (meil sama reps) ja kuulsin, kuidas klaverisaatja näeb silmade lahtihoidmise (loe: klahvide tabamisega) samuti kurja vaeva. Kui saabus minu kord laulda, juhtus midagi õige toredat - mu suust tuli natuke rohkem kui sooja õhku ja see ka kõlas üsna talutavalt! Peab vist tihemini öösiti lahti laulma hakkama :)

Järgmiseks võtsin julguse kokku ja läksin kooli raamatukokku. Seekord oldi minuga tiba lahkemad, mulle isegi ulatati ingliskeelne (sic!) raamatukogu kasutusjuhend aastast 1985. Sain teada, et mulle vajalik noot on täiesti olemas, aga laenutada saab seda ainult üheks päevaks. Eee.. mina ei ole nii andekas, et suudaks kooli koridoris, kus pole kohta istuda ega asju toetada, ligi nelisada lk ooperit läbi töötada! Raamatukogu on avatud kella 9-18, harjutamiseks antakse klasse kella kaheksast õhtul, teoreetiliselt ka enne tundide algust kell kaheksa hommikul. Nad nagu ei tahaks, et me õpiks! Eestis võid raamatu/noodi laenutada kolmeks kuuks ja veel pikendada, kui ajast puudu jääb; itaalia keele õpik käis minuga Ameerikaski ära - siin ei usaldata sind üheks öökski (mulle nii meeldib eesti keel :).

Kiire lõunaburks (kiireim, odavaim ja maitsvaim kõhutäide) ja kella kaheks erialasse. Seal ma istusin ja ootasin kella poole neljani, sest pidevalt tuli keegi olulisem vahele. ( Ega ma otseselt ei kurda, sest tegelikult peaks ma saama ainult ühe laulutunni nädalas.. ).Vähemalt sain ilusat laulu kuulata ja itaalia/vene keelt harjutada. Esimest korda proovisin koos ametliku klaverisaatjaga: E. on väike kuivetunud vanamees, enamasti rahulik ja väga nõudlik. Ma ikka pabistasin, et vales kohas sisse ei astuks, noote üle ei peaks ja tekst oleks arusaadav. Saime lugudega ühelepoole, vaatab mind, ütleb õpetajale: jaa, väga huvitav hääl, musikaalne. Temperamentne! Ossa. Einoh, mul oli ainuüksi selle üle hea meel, et mind ebamusikaalseks tõhuks ei tituleeritud, aga seda, et itaallane eestlast temperamentseks peab, ei juhtu ka iga päev! Siis hakkasid nad kahekesi nuputama, mida ma laulda võiks. Been there, done that - siia ma jään, mõtlesin... aga juba kirjutas E. mulle lugusid paberile, laulis mulle sügavale silma vaadates pooled neist ette ja lubas kodust noote tuua. Super! Olin koleväsinud, aga õnnelik. Kui nüüd ainult koju ja magama saaks...

Toauksest sisseastudes leidsin põrandalt kolm kena noormeest. Kusagilt nende vahelt ilmus Manu ja tutvustas mind Sebastianile, Rodrigot ja Carlost ma juba tundsin. Kui sajab, siis kallab! Puhkamisest ei tulnud loomulikult miskit välja. Sõin, passisin netis, õppisin järgmiseks päevaks lugusid. Ühel hetkel kadusid Manu ja Sebastian alla kööki, Carlos-Rodrigo jäid mu kõrvale netti. Mõne aja pärast tundsin häid lõhnu ja kuna tümakas tappis kogu Händeli, otsustasin vastupanust loobuda ja enamusega liituda. Sakslane Sebastian keetis hõõgveini, alumise korruse poisid pidasid rulakooli. Võtsin pakutud veini ja heidetud kinda ning tõestasin uskmatutele, et ka villaste sokkide ja plätadega saab rulatada!
Uus poiss oli igati armas, ilusate silmade ja lahke jutuga. Kahjuks läks esimesel korrusel suuremaks peoks ja ta kadus sinna ära, mina pidin aga veel õppima ja ega unigi kusagile kadunud polnud. Kella kahe paiku viskasin pikali, aga mürts ei lasknud uinuda. Vedelesin niisama ja püüdsin ära arvata, millega oma toa poisid mööbeldavad. Hommikul selgus, et nad olid tõstnud Manu voodist madratsi alla ja tudisid kahe kapi vahel. Ennetades irvhambaid - jah, vähemalt üks neist on kapist ka välja tulnud ;)

Kuu aega koduni!

50 päeva on möödas sellest, kui ma viimati Eestimaad nägin. Mitte just eile. Näpus oli mul üheotsapilet ning tagasitulek oli kusagil kaugel järgmise aastanumbri sees. Nüüdseks on kaheksast saanud öhöksa ja kui kõik läheb nii, nagu ta minema peab, saan iseseisvuspäeva tähistada kodus Eestis. Oma voodis äratust kinni vajutades, sest 07.32 on laulmiseks ilmselgelt liiga varajane kellaeg. Paraadi alguseks on keegi kindlasti juba teleka lahti teinud ja .. ossa issake küll - kus me vahvad sõdurpoisid üldse sel aastal trvst, hr. Prsdnt! karjuda saavad, kui meie kallil Vabaduse väljakul ikka veel aareteotsimist mängitakse? Ega ometi mitte Pirita teel jäise meretuule käes? Suvevihmaski oli kahju vaadata vaeseid kodutütrekesi värisemas.. Oot, aga nüüd ma kaldusin teemast küll kõrvale. (teadjamad - kirjutage mulle siiski palun, kuhu eesti väed 24. veebruari hommikul koonduvad).

Õppimine käib mul nüüd nii suure tuhinaga, et isegi laupäeviti istun koolis poole kaheteistkümnest kella kolmeni. Pärast tunde on siis mõnus läbi linnasüdame rongijaama jalutada ja vaadata enda ümber nädalalõppu nautivaid inimesi.

Täna kooli minnes avastasin, et lumi on kuhugi kadunud! Esmaspäeval oli veel üsna lige maa, eilne +10 aga võttis jalutades selja märjaks ja tundub, et viis ka lume. Või siis oli see hoolsate kojameeste töö.

Imesid siiski juhtub - meie maja ümber ei ole enam tellinguid! Kõigest pool aastat pärast esialgset tähtaega... Kui küsisime, millal kuuma vett 24/7 olema hakkab, lubati paari nädala jooksul suuremat veepaaki ja päikesepatareisid seda kütma. Hmm, ma millegipärast arvan, et enne läheb Como järve vesi soojaks kui selle maja oma.

Mis siis veel, täna toodi terveks päevaks ilus mees meie tuppa silma rõõmustama. Muidugi, ta oleks võinud tulla eile, kui mul tunde ei olnud! Õhtul lahkudes uksevahelt hõigatud A domani! annab homseks siiski natuke lootust :)

Kuidas tort päästis päeva

Neljapäeva öösel lebasin voodis, ootasin kummitust ja mõlgutasin (no on sõna!) mõtteid nagu ikka enne uinumist. Hilisel tunnil tulevad miskipärast ikka kõikse paremad ideed; sellega on natuke nagu eestlastega - algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama - mõnikord kestab see tulemine varahommikuni.. Igatahes, lasin peast läbi oma järgmise päeva tööd-tegemised: kool, pood, Küche, (Kinder, Kirche), plaat piltidega Kaie-Mariale, kui ta tuligi - tort! Olin ammmmmu tahtnud biskviiti küpsetada ja nüüd oli selleks hea põhjus olemas. Ajasin end veel korraks voodist välja, et Pavlov lõualt maha pesta. Toaukse all maas märkasin kirjakest - K-M palus, et tõlgiksin talle mõned laused eesti keelde, mida ta saaks oma poisile öelda! Sellega oli asi otsustatud.

Käisin koolis, kus selgus, et mul on taaskord (täpsemalt 167 892 kord; Piret - mul on kõik üles kirjutatud!) laul kurku kinni jäänud. Siis sõitsin vahelduse mõttes teise linna otsa Lidli poodi, kus vastik kassapidaja saatis laulule nutu seltsiliseks. Vähemalt see kurk, mille sealt ostsin, oli ilus roheline ja heas vormis :) Tulin koju, otsisin välja ema õpetuse ja läksin alla kööki katsetama. Kõik muomaema retseptid algavad nii:
1) võta hea tuju ja puhas nõu
Kööki jõudes pidin omapoolseid parandusi tegema:
1) loe mõttes kümneni, ava aken ja vaata mööda nädalavanusest bakterilaborist, mille tšiili poisid ja co köögi parimasse kraanikaussi ja selle ümbrusesse on jätnud
2) ürita taastada esialgne enamvähem hea tuju
3) ürita leida puhas nõu
Sealt edasi läks väheke mõnusamaks. Mikseri puudumisel kasvatasin oma parema käe musculus vispelus't ja palvetasin, et jahu lisamisel mu vaevaga ülesklopitud õhumunaloss kokku ei vajuks. Panin plaadi ahju ja hakkasin kõike otsast peale - juhuks, kui esimene untsu läheb. Ei läinud. Eriti. Teine ka mitte. Raske südamega jätsin nad laua peale jahtuma - heade lõhnade peale tuli kohale üks tore rumeenia poiss, kes nii armsasti palus, kas ta võiks ühe neist ära süüa. Ega ma tema pärast muretsenudki, rohkem nende pärast, kes siin majas luba EI küsi..

Läksin tuppa, panin K-M plaadi kokku - Milaano piltidele lisaks ka veidi kaunist eesti loodust, muusikat (autorikaitse silm pigistub selle koha peal kinni, Eesti-Portugali sõprussuhete arendamise nimel) ja tõlked, mis ta palus. Mõtlesin, et kirjapildist jääb ehk väheks - õnneks meenus mulle skype-mikrofon ja arvuti sound recorder - lugesin need laused püüdlikult sisse.

Tordi panin kokku kahest biskviidist, segust ricotta+jogurt (=maitsev kohupiim), kollase ploomi moos, värsked ananassitükid, peale raputasin kaneeli. Oi kui hia tuli! Kui sellega Mariade ukse taha ilmusin, olid mõlemad rõõmsalt üllatunud (kohalikku olin enne hoiatanud, et miskit tuleb, aga ta ei teadnud, mis). Istusime lauda, sõime torti ja jõime rohelist teed. Neil oli olnud väga kehv päev, Kaie-Maria oli just skybis emale selle üle kurtnud ja koos nutnud. Kohe pärast poole tordi kinnipistmist läks ta ema lohutama, et õhtu lõppes siiski hästi. Mul oli niiiiiiiiii hea meel, et kõik õnnestus - neile tõesti maitses!

Kuna neil oli lennujaamas pikk öö oodata, pakkisin teise poole tordist kaasa. Saatsin nad ukseni ja lubasime ühendust pidada - tore, kui sul laias maailmas häid tuttavaid on :)

PS: Arslane ei ole kuigi pühendunud vigurivänt...

The house of a flying boombox

Sadu ei lakanud tänagi - millalgi keskpäeva paiku muutus ta lihtsalt lumest veeks. Mis tähendab seda, et kogu talvine ilu moondub lähipäevil jõletuks poriloiguks nimega Lago di Milano. Mu punased kumpparid, kuidas ma teie järele igatsen!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida, et rongid hilinesid täna mitmeid kümneid minuteid. Ega sellest, et eile tegid omavahel lähedast tutvust üks vana oranž ja üks uus roheline tramm. Isegi mitte sellest, kuidas ma oma elu esimesel itaalia keele testil ei suutnud ühtegi saksakeelset sõna meelde tuletada. Pigem oli mul mõttes rääkida natuke sellest, kuidas mu toakaaslane Manu koos oma kahe sõbraga eile öösel kell kolm Pariisi minema hakkas. Ja sellest, kuidas ta seda täna jälle tegi.

Eile õhtul, olles teada saanud nende varahommikustest reisiplaanidest, otsustasin üldse mitte proovidagi magama jääda ja jäin arvuti taha aega viitma. Manu sõber Carlos magas tema voodis aega parajaks, Manuela ise oli koos Arslaniga ülakorrusel (Arslan on see lahe kutt, kes nagu selgus - ei olegi Manu kutt! Ma ikka üldse ei oska inimesi lugeda...). Millalgi kella kahe paiku kostis muidu vaiksest (sic!) trepikojast hirmus tümaki-tümaki koll-koll põnts. Uudishimuliku ja siinsetest kolistamistest üpris tüdinenuna tegin ukse lahti, et näha, kellele mis jälle ette jäi. Koridor oli pime ja tühi, ainult vana boombox vedeles trepimademel, paar tükki temast olid laiali eri astmetel. Kolm sekundit hiljem vaatas mulle ülakorruselt vastu Maria küsimärgiline nägu. Kes siin kollab, küsis üks. Mürin vaibus. Jälle sajaks aastaks pooleli jäi trepil jutt. Eee.. mitte päris.

Täna öösel, kella kahe paiku, magas Carlos jälle aega parajaks, Manu oli taaskord üleval Arslani toas ning mina veetsin aega arvuti taga. (Nad olid oodanud lennujaamas x arv tunde oma pidevalt edasilükatud lendu, kuid lõpuks jäeti see ikkagi ära. Mis halvasti, see uuesti). Nagu eilegi öösel, vappusin ma külmast ega saanud kuidagi sooja - läksin soojendasin kuuma vee all natuke käsi. Vetsust tulles tervitasin alt saabuvaid naabertoa poisse ja tõmbasin ukse enda järel kinni. Et see siis hetk hiljem jälle lahti lükata ja poiste hirrrmsa kolistamise peale paar krõbedamat sõna öelda. Sõnad aga jäid ütlemata, sest poisid olid hämmingus ja varsti ilmus ülakorrusele Arslani ning seejärel Maria hüüumärgiline nägu. Trepimademel lebas taaskord vana boombox...

Pärast viieminutilist põhjalikku ülekuulamist ja mitmeid ausõna-see-polnud-minasid, pani Arslan meid Mariaga ülemises köögis laua taha istuma ja rääkis meile La Villetta kummitustest. Ta ei saanud veel õieti alustadagi, kui juba kostis kõrvaltoast tütarlapse haledaid kaebeid - see oli siiski vaid Kaie-Maria, kes paaniliselt tonte kardab (tõsiselt, juttude lõpuks olid tal silmad hirmust pisarmärjad). Nüüd, natuke lähemalt meie majanaabritest: enamasti neid kuuldakse, mõnikord tuntakse ja paaril juhul on neid isegi nähtud. Üks neist on blondijuukseline neiu valges, teine on aga Joey Tribbiani suurim hirm - väikese tüdruku vaim. Lood olid nii põnevad, et ma ei raatsinud isegi vahepeal teepaki järele minna, vaid rüüpasin paljast keedetud vett :) Kummituste juurest jõudsime jutujärjega sujuvalt 'inimese seitse keha' teemale, sealt amputeeritud jäsemete fantoomvalude ning sealt omakorda miskitpidi diagonaallugemise juurde. Mõnikord lausa tasub mitte teeselda magamist!

Veerand nelja paiku hommikul saatsime rändajad taaskord Pariisi poole teele ja soovisime maja hingekestele, nii praegustele kui endistele, rahulikku und.



PS: Sammaskäiguga pilt on mu kooli siseõuest, teine pilt on Kummitusmajast ning kolmas Arslanist ja Carlosest.

Tallinna lumi Milanos

Täna oli jõuluvaheaja viimane päev. Plaanisin olla tubli ja produktiivne: pesta pesu, koristada tuba, õppida lugusid ja korrata natuke homseks itaalia keele tasemetestiks. Inimene plaanib, jumal juhib. Öösel hakkas sadama laia lund ja hommikuks oli akna taga imeilus talvevõlumaa! Kui Manu mind parki lumesõjale kutsus, ei olnud enam kahtlustki, et tolmukord võib rahumeeli edasi kosuda ja itaalia keelt pean ma hakkama õppima laupäeva varahommikuti esimese taseme rühmas...

Kuigi riietusin sõjaks sobivalt ja võtsin vahetuskindad-sokidki ühes, plaanisin rohkem reporteri tasemele jääda.. no võibolla ka natuke lund süüa. Miks mulle küll nii hirrrmsasti planeerida meeldib? Õnneks meenutati mulle õrnasti, kuidas päriselus asjad käivad - lahinguväljal töötõendit ei küsita! Tulised tšiili poisid ei mallanud pargini kannatada ja veel enne rongile jõudmist nõudis armutu Sõda oma esimese tsiviilohvri. Olin sõdivad pooled just kenasti kaadrisse saanud, kui üks neist minu ees kükitas ja teise poole jäine kuul mind otse vasakusse silma tabas! Oleksin siis vähemalt nupule jõudnud vajutada... Terve tee linna olin ma kui Kuningas, kelle üks silm nuttis ja teine naeris :)(

Parco Sempione, minu ajutine Kadriorg, oli tulvil lustivaid inimesi, hangedestuhnivaid koeri ning vastvalminud memmesid. Kui meie sõbralik lumelahing oli loomuliku väsimus-vaherahuni jõudnud, hakkasime lõhkumise asemel jälle looma. Möödakäijad seisatasid, üks fotograaf parkis lausa oma kolmjala meie kõrvale ja ootas kannatlikult, kuni skulptorid töö valmis saavad. Paar tundi hiljem istusid Kolm Kaunist Kuju laterna all pargipingil ja vaatasid, kuidas nende väsinud ent õnnelikud loojad kodu poole jalutavad.

... and world peace!

Eestlased on imelikud: kuu aega enne aastavahetust panevad nad kõigele paukuvale tule otsa, millel nöör taga ja inertsist ei saa nad pidama enne poolt jaanuarit. Itaallased on veel imelikumad: viimastel detsembrikuu päevadel on öös kuulda üksikuid kõmakaid, mida tõenäoliselt ei saa maroko terroristidele süüks panna. Mõni tund enne uue aasta saabumist muutub Milaano südalinn aga sõjatandriks, kus möödalippava nooruki viiibatud rõõmus rahumärk tähendab seda, et ta on sulle äsja nendesamade näppude vahelt pauguti saba alla poetanud! Kõige lahkem ja avatumgi inimene muutub pärast kümneminutilist jalutuskäiku paranoikuks, kel silmad ees, taga ja küljepeal ning igast vastutulijast saab potensiaalne ohuallikas. Ma ei tee nalja - mu stressitase tõusis kõrgustesse, mida ta isegi siis ei saavutaks, kui ma peaks ühel päeval tegema nii klaveri-, Pappeli- kui ka eriala lõpueksami! (Vbl Järgi-eksam oleks midagi sinnapoole, kuulujuttude põhjal oletades..). Tund aega pärast südaööd on aga vaikus nagu ennegi - viimase entusiasti kolm kärgatust on kui unelaul, mis sind mõnusasti argipäeva tagasi viib.

Minu aastavahetus möödus kahe toreda portugali tüdruku seltsis, kel mõlemil nimeks Maria. Pildil vasakpoolne on mu majakaaslane ja parempoolne tema küllatulnud sugulane. (Ta meenutab mulle kangesti Kaie Mihkelsoni ja muide - ka Maria on näitlejanna!). Sõitsime juba poolekümnese rongiga linna, et väärsusi näidata ja lumesadu imetleda. Nautides jõudsime ära näha kõigest pool lumisest Castello Sforzescost, sest selle peasissekäigu ette jõudes avastasime end keset täies lahingutegevuses sõduripataljoni! Plats oli täis noorte tumedanahaliste meeste kampasid, kes üksteise võidu pauguteid loopisid, purskkaevu äärel kõõludes pilte tegid ja üksikutele mööduvatele naisisenditele järgi hõikusid. Meeste ülekaal oli siin sama ilmne kui Tallinna ühistranspordis naiste oma! Hmm, see ei olnud nüüd päris SEE, mida ma mõtlesin... Noh, saite aru küll.

Kiirendasime sammu ja jõudsime jalakäijate tänavale. Mida lähemale Duomole, seda õudsemaks läks - otsustasime teha kõrvalepõike, üle vaadata La Scala ja siis läbi Galleria kirikuni jõuda. Teater oli tore. Leonardo ausammas teatri vastas samuti. Galleria... Ütleme nii, et poolel teel pöörasime otsa ringi ja jooksime tagasivaatamata teist teed otsima. Vaadake, see kuulus ja tavaliselt rahvarohke käik on ristikujuline, keskel on kena kuppel ja üleüldse kajab seal kole hästi - koht kui kärtsutamiseks loodud!

Duomoni jõudes saime aru, et olime teinud kaks viga: liiiiiiga vara linna tulnud ja... linna tulnud. Selleks ajaks oli kaunist lumest saanud vihm, Mariadel jalad märjad ja uus aasta polnud isegi mitte Eestis veel kohale jõudnud. Kõndisime vaiksemaid tänavaid otsides keskusest eemale. Üks hetk näen, et meie ees kõndivad tüübid leidsid prügikasti pealt tühja pudeli - kärts põlema, pudelisse ja jooksu. Õnn, et ma seda märkasin - haarasin Mariadel kätest ja tõmbasin nad nurga taha. Järgmisel hetkel käis pauk ja kilde lendas igasse kaarde! Tüdrukutel oli muidugi ehmatus suur, nende tähelepanu oli enne hoopis mujal. Nüüd enam mitte: me kolmekesti tuleme, paranoia maalt... Küsite, kus oli politsei? Nii nagu Eestiski põnevatel aegadel: leidsime kaks patrullautot kõrvuti rahus ja vaikuses pargituna mitu head tänavat actionist eemal...

Ega nüüd see õhtu tervenisti nii kole ja õnnetu ka ei olnud. Näituseks. Ühel kõrvalisel tänaval, kiriku ees hinge tõmmates, nägime ime. Kujutage endale ette tavalisi suuuuuri, kahe poolega kirikuuksi - tammest, rasked ja oma neli meetrit kõrged. Nende ees seisis inimene, tulid veel mõned. Ja siis sõitsid needsamad mitmesaja-kilosed uksed hääletult, sujuvalt kahele poole seina sisse nagu oleks tegu supermarketi klaasustega! Seisime kolmekesi, lõuad rinnal - ei olnud keegi meist sellist asja varem näinud. Ütled salasõna: aamen! ja pühakoda avab end sulle kui võluväel.

Olles natuke julgust kogunud ja kosutand end paari värske ananassitükiga (ega ekskursioonile saa minna tühja seljakotiga!), seadsime sammud tagasi sõjapiirkonda. Õnneks tuli tramm (loe: soomustransportöör) ja saime hullemast osast ruttu mööda. Mariad küsisid veel pelglikult: trammis ei tohi ju pauku teha, ega? Vaadake, Portugalis ei ole neil sääraseid barbaarseid kombeid - südaööl on ilutulestik ja asi ants. Rahustasin neid, et trammis tõepoolest müristada ei või, trammi alla võib aga pauguteid visata küll (noh, umbes nagu patareisid, et kas litsub laiaks). Seda võimalust ei jäetud ka mitte kasutamata... Kuidagimoodi jõudsime Parco Sempione juurde, kus pidi toimuma linna ametlik tulevärk. Park oli armsalt lumine, kõllidest lasti rahvamussi (a la Groundhog Day) ja me muutusime vähe rõõmsamaks. Leidsime summas endale platsi, tõmbasin seljakotist välja Lia-nimelise Spumante ja kolm topsi ning pilgud taivasse pööratet, jäime ootele. Tüdrukud olid hirmus rõõmsad, et ma nii ettenägelikult pudeli kaasa olin võtt ja kurvastasid natuke, et olid rosinad maha unustand. Portugalis pidavat olema kombeks uue aasta saabumise hetkel suhu pista 12 rosinat, iga ampsu juures midagi soovida ja kõige selle ajal ühel jalal kekselda! Ma tean, see kõlab justkui üks Pipi järjekordestest Belgia-Kongo lugudest, aga ega eestlased palju targemad pole - mida ühist on kelgutamisel ja kultuurtaimede kasvatamisel?

Värk oli igatahes võimas! Vaatasime põhiosa ära ja seadsime sammud viimasele rongile. Ei saanud nüüdki ebameeldivusteta - mööduv noortekamp virutas Kaie-Mariale rusikaga täiest jõust vastu reit, lihtsalt heast peast. Õigemini küll, halvast peast..

Mis küll vaevab kõiki neid inimesi, kes ei oska rahus, vaikuses ja headuses elada? Maailm on niigi kurjust täis - milleks seda juurde tekitada? Aru ma ei saa.. loodan, et nad leiavad ükskord endas rahu ja lõpetavad nii enda kui ka teistega sõdimise.