Fünfundzwanzig

Eile oli sõbra Ruthi 25. sünnipäev. Mul oli kurikaval plaan talle tort küpsetada, aga mitte üheski meie tutvusringkonna koduses majapidamises ei leidunud mikserit, mis töötaks. Seega läks käiku tagavaraplaan: osta kohalik supermarket magusast tühjaks :) Haarasime ühes ka kimbu kollaseid freesiaid ja pudeli Lia-nimelist vahuveini ning sõitsime pidusse.

Kohale jõudes ootas meid ees ülirõõmus sünnipäevalaps, kes pani meid kohe salatit hakkima (õnneks siiski mitte seda kartuli oma), et lasanje valmimiseni aega veeta. Ta ise segas kokku ülimaitsva salatikastme, mida ma oleks isegi ilma salatita nõus olnud sööma - ma ei ole tavaliselt suurem õli-äädikakastmete fänn, aga see viis küll keele alla!

Õhtusöök oli luksuslik ja meeleolu pärast eritellimusel esitatud eestikeelset toosti erakordselt ülev, aga siis tuli korteriperenaine ning ütles, et võtke vaiksemaks. Kell oli äsja kümme saanud, meil ei mänginud isegi mitte muusika - kui palju lärmi saavad kolm tüdrukut ikka teha? Võtsime koogikarbid ühes ja läksime Ruthi tuppa. Misjärel kolis korteriperenaine oma imeliku meessõbraga (parajalt paks mees oma parimais aastais) kööki ja hakkas temaga valjuhäälselt tülitsema! Oma tuba, oma luba...

Istusime siis vaikselt ümber laua, kuulasime tasa-tasa muusikat ning mugisime lohutuseks tiramisud ja cannolisid. Ühel hetkel läks uks lahti, Imelik Meessõber tormas tuppa, karjus Dolci!, haaras labidaga kooki ja pistis selle endale suhu; seejärel pudistas läbi tordi ülemeeliku Ciao bella! ja läinud ta oligi. Eee.. okeeei? Või siis mitte.

Mul on tunne, et ma vist pingutasin kookidega üle. Lubage kirjeldada oma mõttelendu. Kuna meil ei olnud piisavalt toole, pidi Ruth istuma ühel väga antiikse välimusega lauakesel. Veidi pärast südaööd (ja kolme erinevat kooki) avastas sünnipäevalaps end aga põrandalt - lauakese üks jalgadest oli murdunud! Mitte just kõige toredam kingitus... Toetasime katkise mööblitüki vastu teist, tervemat tükki ja varjasime murdunud jala prügikorvi ning viiulikastiga. [Järgmisel päeval pidi toimuma lavastus: kuidas ma (Ruth) panin läpaka lauale ja see kokku kukkus. Kuuldavasti oli etendus edukas ning korteriperenaine polnud üldse üllatunud - need lauajalad on ennegi murdunud! Ma kujutan suurepäraselt ette pilti, kuidas tohutu rändrahn valju mürinaga Ruthi südamelt maha langeb].

Kella ühe paiku saabus aeg seada sammud läbi sumeda sooja suveöö kodu poole. Hea meelega oleks hommikuni jalutanud...

*25
*tõsta-mind-üles
*sitsiilia kohupiimatäidisega vahvlitorukesed
*maiused!
*nägens, kaunitar!

La vita è bella!

Näe, nii tihedaks on tegemistega läinud, et ei ole enam jaksu öösiti üleval istuda ja teile kirjutamiseks inspiratsiooni oodata! Kuna ma ei ole ikka veel end korralikult välja puhanud, siis alustan lühikokkuvõttest ja vaatame, mis edasised päevad toovad.

Viimase kümne päeva jooksul olen käinud:

• Tropicana-klubis salsatantsijaid imetlemas
• kunstizalis disaininäitusel
• kahel paraadil (II MS lõpu ja 1. mai auks)
• neljas pargis (ühes neist avastasin jalatäie maad mõtte ja südame tarvis, mis meenutas kallist Eestimaad)
  
• jalad villi (5 tk)
• itaalia keele kursaga aperitivol
• paduvihmas 5 tundi järjest giidina Milaano vaatamisväärsusi näitamas (siinkohal tervitan Maritit Bolognast!)
• proovimas, kuidas maitseb Kreeka kiirtoit
• skulptuuride kalmistul
• teist korda La Scalas, vaatamas G. Rossini ooperit 'Teekond Reimsi'.. noh.. vähemalt esimest kahte tundi sellest
  

Lisaks kõigele sellele pistsin rinda itaalia bürokraatiaga ja panin end koolis kirja kahele laulueksamile, võõrustasin Ruthi (õhtusöök+film+öömaja) ning kuulasin Prati reisimuljeid. Nägin kolme valget hobust, ühte valget parti ja (kellegi tagahoovis) kahtteistkümmet roosat flamingot. Ühel õhtul kell poolkaksteist kööki minnes kutsusid mu korterinaabrid mind ka lauda ehtsat pasta-al-dentet maitsma ja pärast seda eksprompt öisele jalutuskäigule baari ja tagasi. See oli eriti tore, sest tegelikult olid nad koos oma kursakaaslastega magistri-päevilt - nii nägin-kuulsin ka kohalike eluolu. Täna alustasin aga oma päeva kell kaheksa piletisabatades; seejärel võtsime Ruthiga istet ühes äsja avatud pagaritöökoja õuekohvikus, jõime cappuccinot-sõime just ahjust tulnud, ikka veel auravaid sarvesaiu ning peletasime kahe käega tuve ja varblasi eemale :)

Ja kahel päeval kümnest ei pääsenud ma rohelisest taevast kallava äikesevihma tõttu üldse toast välja! Tegus mutt, mis?

*elu on ilus
*pasta hambale (mitte segamini ajada hambapastaga; tähendab, et pastat tuleb keeta hamba alla sobiva pehmuseni)

Jüripäevaks rinnuni on rohi..

..aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :P

Eile õhtul käisime Ruthiga kohalikus Kinomajas filmiklassikat vaatamas: näidati Fritz Langi 1926. aasta suurteost 'Metropolis.' Õnneks avastasime filmi pikkuse alles saalis istudes, muidu olekski vist vaatamata jäänud - 147 minutit (originaalis veel tund aega pikem) tummfilmi ei ole just ninaga nuusata, isegi kui vahetekstid on su emakeeles. Mul oli muidugi topeltraskem, kuna pidin lühikese aja jooksul ekraanilt lugema nii saksa- kui ka itaaliakeelseid subtiitreid, et kahe kehvakese võõrkeele peale kokku natukenegi midagi aru saada. Sain kah!

Film ise oli muidugi võimas elamus igas mõttes - tohutud mastaabid ja massistseenid, ülidramaatiline näitlemisstiil. Eraldi tahan välja tuua originaal-taustamuusika, mille kaks väga vaprat neidu nelja käe klaveriseades ette kandsid - mängida ligi kaks ja pool tundi järjest tinaraskeid noote, see ei ole sugugi lihtne ülesanne. Nad said ka väärilise aplausi osaliseks.

Pärast filmi lõppu küsisin Ruthilt, kas ta on endiselt mu sõber. Ta naeris ja ütles, et on ikka - tegemist oli ju siiski SAKSA filmiga; elu jooksul tuleks see tõesti üks kord ära vaadata, aga mitte ka rohkem. Olen nõus, et kohati olid stseenid liiiiiiiiga pikad, aga noh - 90ndatel üleskasvanud põlvkonna keskendumisvõime on ju ka teadupärast olematu. Mind pani mõtlema seegi, et 'Metropolis' valmis vaid kaks aastat enne Suurt Depressiooni - kaheksakümne aasta jooksul pole inimkond mitte essugi õppinud ning me komistame muudkui ühe ja selle sama kapitalismuse-nimelise reha otsa.

Lõpetuseks aga üks ilus mõttetera kinolinalt: „Der Mittler zwischen Hirn und Händen muss das Herz sein“ - Süda peab olema mõistuse ja käte vahemeheks (Vuti kohmakas tõlge)

Hiidnaine Kreonta tegutseb jälle

Mul on kole halb komme oma tegemisi ja kohustusi viimasele minutile jätta. Enamasti pole sellest lugu, sest ikka leidub keegi, kes mind tagant torgib. Mõnikord juhtub aga hoopis nii, et satun koostööd tegema väga hõivatud või minust veelgi laisema inimesega ja see on katastroof! Esimesel juhul ei taha ma, et teine oma väärtuslikku aega minu peale kulutab ja ma jään ootama, kuni tal on aega. Teisel juhul ei näe ma põhjust, miks mina peaksin hullult tõmblema kui me tegelikult kumbki midagi teha ei viitsi. Igatahes..

Mul on koolis Schuberti-kursus, kus kõik peavad eksamiks valmistama ette kolm pala, mida eelnevalt ka tunnis teiste ees õpetajaga vähemalt korra läbi laulma. Tunnid ise on esmaspäeviti, iga paari-kolme nädala tagant, nii et aega peaks nagu proovi tegemiseks olema. Minu klaverisaatja Caterina, väga armas ja abivalmis naine, elab aga kahjuks Šveitsis ja käib Milaanos ainult esmaspäeviti ja reedeti tundides, seega ei olegi meil aega-kohta koos harjutamiseks. Pealegi peab ta saatma kõiki (sic!) lauljaid ja mitte ainult selles aines.. ma ei tea, kuidas ta seda suudab! Loomulikult ei saa ega taha ma temalt eriproove nõuda ning seetõttu olin ma rõõmsalt üllatunud ja kohe nõus, kui ta kutsus mind vaheajal enda koju Luganosse harjutama. Jäin ootama tema kõnet, et päeva täpsustada.

Reede õhtul sain lõpuks sõnumi - kuidas sulle pühapäev sobiks? Ohh, arvates, et ta ei helistagi, olin vahepeal juba lubanud võõrustada sõpra Maritit Bolognast. Mitmeid telefonikõnesid ja hulk närvitsemist hiljem, nõustus Marit tulema järgmisel pühapäeval ja mina võisin koos Ruthiga Šveitsi sõita. Isegi paduvihma-ilmaennustus ei suutnud mu rõõmu rikkuda, et asjad läksid taaskord nagu nad minema pidid.

Pühapäeva hommikul kell kolmveerand kaheksa küsisin Centrale piletikassast enamvähem arusaadavas itaalia keeles kaks edasi-tagasi piletit Luganosse ja istusime rongi. Une täismagamisest ei tulnud midagi välja, sest me jutustasime terve pooleteist-tunnise tee. Mina polnud kunagi varem Šveitsis käinud ja küsisin Ruthilt tema kogemuste kohta. Nooh, seal on kuidagi puhtam ja korralikum kui Itaalias. Ja täpselt nii oligi - piiripunkti kui sellist me ei näinud, passi ka keegi ei küsinud, aga aknast paistev pilt muutus. Arhitektuur oli sama, loodus oli sama, kuid muru oli pöetud, ronitaimed ei olnud kõike endasse neelanud ja majad olid terved ja korras, mitte nagu oleks sõda üle käinud.

Lugano on tüüpiline mägilinnake järve kaldal, seda kõige paremas mõttes, vaade on eestlase jaoks pea igal sammul ahhetamapanev ja kaamera-järele haarav. Ilm oli küll pilves ja jahe, aga mitte hall vihmasein nagu me olime kartnud. Caterina tuli meile vastu ja suundusime üles mäkke tema kodu poole. Mõni ime, et ta on väike ja käbe - iga päev niiviisi üles-alla kõnidida on ikka paras trenn, tunnistas ta naerdes isegi. Ta elab väikses valges ridaelamus, tema toad olid tagasihoidlikult valged, tühjad ja lihtsad ning kuigi madala laega, tekkis meil mõlemal Ruthiga selline kerguse tunne, et kohe tõused õhku hõljuma!

Pärast proovi suundusime linna keskusesse. Caterina viis meid muuseumi, mis oli mulle üllatuseks väga huvitav (andke andeks v pange pahaks, aga mulle ei meeldi oma vähest aega võõras linnas veeta ühes, enamasti akendeta majas). Näitusel oli välja pandud futurismi esindaja, kunstnik Umberto Boccioni tööd. Seejärel kõndisime pilve tagant piiluva päikese saatel järveäärset puiesteed mööda restorani pitsat sööma. Siinkohal tahan tervitada Liinat, sest ka minul õnnestus (lühikese mälu tõttu - no ei õpi teiste vigadest) tellida hiiglasuur calzone-tüüpi pizza ;) Head sööki ja mõnusat seltskonda nautides tundsin, et olen üks hiigla õnnelik inimene - veel viis aastat tagasi poleks ma uskunud, kuhu tänaseks päevaks jõuan... Ja mul on karvane tunne, et see ei ole lõpppeatus!

Kõht head-paremat punnis täis, jalutasime parki. Mul oli väga hea meel, et Ruth ja Caterina omavahel kohe esimesest hetkest hästi läbi said - võisin jätta nad omavahel lobisema ja ise minna rahuliku südamega pilte püüdma. Imekauni päeva lõpetasime linna parimas kohvikus šokolaadikoogi taga ning siis oligi aeg ronida mäkke rongile. Tagasiteel lobisesime taaskord ülipõnevatel teemadel ja enne, kui arugi saime, olime juba jälle vihmahallis Milaanos.


PS: Mu ettelaulmine läks väga hästi ja tänu Ruthile ei tehtud mu saksa keele kohta ühtegi märkust :)

Laupäeval kõndisime Ruthiga mööda linna, õppisime saksa keele käänete järgi itaalia keele rõhuta/ rõhulisi isikulisi asesõnasid, istusime kohvikus ja tegime mitmeid toredaid reisuplaane. Koju minnes möödusime kirikust, mille ees seisis pulmaauto. Ma tahan pruuti näha! Olgu, aga mis me siin ootame - lähme sisse ja vaatame laulatust ka, arvas Ruth. Mõeldud-tehtud. Seisime hiirvaikselt tagumise pingirea taha sammaste varju.

Enamik külalisi oli miskipärast tumedais rõivais. Pisikesed lapsed olid kui riides kui nukud ja tegid vigureid, et meie tähelepanu püüda. Teenistust läbiviiv vaimulik (antagu mulle andeks, et ei tunne katoliku.. hmm .. ausalt öeldes ka mitte luteri kiriku.. ee.. tegelaste ametinimesid... oi kui piinlik on) luges ette vist küll kõigi pühakute nimed, kellelt kogudus palus enda kuuldavõtmist. Ilmselt paluti õnnistust noorpaarile. Bach-Gounod' Ave Maria. Armulaud. Kyrie. Schuberti Ave Maria. Veel palju arusaamatuid sõnu. Pruuti ei olnud võimalik nii kaugelt kuidagi näha. Otsustasime, et ei jää kolmandat Ave Mariat ootama ja tulime tulema.

Koju jõudes ootas mind ees kaks üllatust: Prati, Laura ja Maso (Laura kutt) olid meie koristajalt Ninalt innustust saanud ja köögis suurpuhastuse teinud! Pärast suurt rõõmustamist läksin duši alla, et ise sama puhtaks saada. Keerasin kraani lahti, aga mida sealt ei tulnud, oli soe vesi. Seisin kümmekond minutit imet oodates, kirusin kõike ja kõiki ning astusin siis lõdisedes vannist välja. Ilmselt oli igivana boiler oma loomuliku lõpu leidnud, muud targemat ei osanud me neljakesi välja mõelda.

Õhtul keetsin esiemade kombel taaskord potitäie vett, pesin pea puhtamaks ja heitsin voodisse. Prati pesi-triikis-pakkis juba mitmendat päeva Suureks Reisuks ja mul oli tast nii kahju, et pärast sellist mässamist ei saa ta end isegi mitte normaalselt pesta. Uinusin siiski ülisuure naeratusega näol, sest järgmisel hommikul ootas mind ees rongisõit Šveitsi.

Sipelgas

Meie vannitoas elab Sipelgas. Igal öösel (kella nelja paiku, täpsustaks Prati kui ta praegu mulle Indiast elevanti toomas ei oleks) Istet võttes märkan teda vaikselt vastasseina ääres sibamas. Alati samas suunas, alati ühte vuuki mööda. Eile öösel aga juhtus midagi ootamatut ja toredat.

Istusin. Tuli Sipelgas, ühelt poolt. Minuga kohakuti jõudes ronis ta oma vuugivaost välja plaadile ja võttis suuna minule. Arglikult ent järjekindlalt sibas ta üle põranda kuni jõudis mu villaste sokkideni. Vasaku jala suure varbaga tundsin õhkõrna puudutust, mis oli kui imetillukese kutsa jahe ninatonks ning siis kadus ta mu rohe-valge-triibuliste sokkide alla. Püüdsin istuda nii liikumatult kui võimalik, et pisike viga ei saaks. Ühel hetkel pidin siiski tõusma, et tagasi voodisse minna. Tõstsin jala hästi aeglaselt üles, seal ta oli - väike ja väeti ning ilmselt väga kurb, et temalt soe peavari ära võeti. Oleksin võinud vanduda, et kuulsin tasast nukrat ohet, kui ta sammud jälle tagasi seina äärde seadis...

Eesti-India-Saksa sõprusühing

Minu itaalia keele tundi tulid sel semestril kaks neidu-viiulimängijat Saksamaalt - Lisa ja Ruth. Neist esimene elas alguses minu vanas toas La Villettas aga otsustas, et Bovisa pole piisavalt kauge koht ja kolis Saronnosse (30km Milaanost) au-pairiks. Iseenesest tore tüdruk, sportlik, kohusetundlik ja räägib soome keelt - veetis vahetusõpilasena aasta Kuopios.

Ruthiga saime ka kohe ja isegi veel paremini jutule. Ta on hästi heatujuline ja ettevõtlik, oleme koos tema ja Pratiga juba õige mitu mõnusat õhtut veetnud. Nemad olid minuga koos ka siis, kui sain tädiks - see oligi tegelikult meie kolmiku esimene kohting. Seejärel pidime sõitma Bellagiosse, kuid mitmel põhjusel asendus reis india õhtusöögi + eesti šokolaadiga meie köögis. Seegi oli hiigla vahva - me olime tänu Helenile ja Martale ikka veel sünni imest võlutud ning pärast karrit kogunesime läpaka ette vaatama erinevaid viise, kuidas lapsuke ilmale tuleb. Lisaks sellele arutasime oma rahvaste pulmakombeid ja võrdlesime, kelle ehted on suuremad. Kui mu mälu mind ei peta, siis setu sõlg võitis :)

Siis sõitis Ruth pühadeks koju ja meie Pratiga nokkisime terve selle aja nina. No mitte päris - üks päev tegin talle hapukapsaid sealihaga ja ta sattus sellest pöörasesse vaimustusse! Täna helistas mulle Ruth: ma olen nüüd jälle Milaanos, mis teil õhtul plaanis on? Võtsin Pratil näpu ninast ja ütlesin, et me oleme pakkumistele avatud. Lahe, ma tahaks teile saksapärase õhtusöögi pakkuda!

Kell kolmveerand kaheksa haarasime varnast suuuuuuuuuuuure musta vihmavarju ja astusime äiksevihma kätte. Milaano ilm on täiesti ettearvamatu .. mis on ka omamoodi kihvt. Õnneks elab Ruth meist ainult 10 minuti kaugusel. Ta oli ikka hullumoodi vaeva näinud:

• Maultaschen (koonukotid) - see on nagu lapse rusikasuurune ravioli v pelmeen, pasta sisse peidetud lihatäidis, mille leiutasid paastuajal lihanäljas mungad Jumala petmiseks. Nende teine nimi ongi Herrgottsbscheißerle - Issanda petisekesed
  
• Knödel - kartuli-juurvilja klimbid
• Rotkraut - põhimõtteliselt nagu meiegi hapukapsas
• hiiglahea ja lihtne seene-sibula-koorekaste
• siis oli veel üks hirmus maitsev liharull, mille nime ma kahjuks ei mäleta (küsisin üle - see oli rulaad...)
  
• ja lõpetuseks veinis küpsetatud õunad šokolaadikastmes ehk Apfel im Schlafrock (õun öösärgis)

Aah, kui maitsev see kõik oli! Tükk aega pole nii luksuslikku söömaaega olnud :)