aa ruudus pluss bee ruudus võrdub tsee ruudus

Algajad latipoisid lasernivelliiriga tutvumas

Teine päev möödus pooleks klassiruumis ja õues. Õnneks oli vastupidiselt eilsele väljas päikseline sügisilm ja värskes õhus viibimine väga mõnus.

Täna jätkasime tutvumist aiaplaneerimise ja puittaimedega ning neile lisandus pisut kummalise nimega aine Vertikaalplaneerimine:

Vertikaalplaneerimine tähendab olemasoleva reljeefi muutmist, vajadusel madalamate osade pinnasega täitmist ja kõrgemate osade pinnase äravedu. Ehk maakeeli, kuidas saada lohust muhk ja muhust lohk. 

Õpetajahärra oli asjalik praktik, tundis siirast headmeelt, et kursusel on seekord päris palju mehi  (ei olegi kõik paadunud õpihoolikud-naisterahvad) ja nentis fakti, et professionaalseid maastikuehitajaid saab meist ehk 10%.  Jää murtud, asusime asja juurde.  Reljeef, künkad-mättad, geo-portaal, turvajalanõud, Pythagorase teoreem. Audiovisuaalne tutvustus erinevatest loodidest, nivelliiridest ja nende tööpõhimõtetest. Nagu juuresoleval pildil näha, saime hommikuse teooria kohe pärastlõunal praktikas proovile panna ja see oli täitsa vahva. Veidi vähem vahva oli aga loodimisülesanne nr 2, mille täitmiseks tuli unustuse hõlmast välja koukida oma põhikooli matemaatika (väheldased) teadmised. Panime naistega pead kokku ja käänulisi radu mööda ikkagi lõpuks hakkama saime, kuigi lahendus polnudki tegelikult nii keeruline, pigem nipiga.

Kuna eilne lõunaeine oli nagu ta oli, otsustasime täna sõita linna pubide pakutavaga tutvuma. Alustasime bussijaama omast nimega „Turist“.  Päevapraad maksa-singistrooganov maksis 3.40 ja maitses oluliselt paremini koolisöökla toidust – kõht sai täis ja retro-mööbel tekitas mõnusalt nostalgilise meeleolu. Lilleseaded laudadel olid värsked ja kaunid, teenindus kiire ja meeldiv. Siia võib tagasi tulla küll, aga homme ehk uudistame veel ringi.

"Turist"

Esimene koolipäev

põõsasmaran (vist)

Kui Evelin toanaabriga koolimajja jõudis, polnud tunnid veel alanud - seega otsustasid nad teha tiiru ümber koolimaja ja imetleda kõikvõimalikke puid-põõsaid kaunis karges hommikuvalguses.

Imetlejaid-kursakaaslasi kogunes järjest teisigi. Lõpuks jõudis aeg sinnamaale, et sisenesime koolimajja ja otsisime esimese klassiruumi üles. Kui ennevanasti olid reklaamüleskutsed: "Kuue kuuga trollijuhiks!", siis nüüd selgus, et programmis on: "Kahe tunniga ladina keel suhu!". Õpetajanna oli igatahes armas kui ingel ja rääkis võõrate keeleväänamis-nimede vahele lugusid vanadest kreeka ja rooma jumalatest. Väga meeldiv taastutvumine haridussüsteemiga. Kreeka-ladina maadluse järel tegelesime sissejuhatusega õpingutesse, misjärel tuli igati ära teenitud lõunapaus. See oli pisuke pettumus, peab mainima. Vürtsikas lihapada oli pigem vesine veis magedate juurviljadega, aga kõhtu täitis ja noh.. iga algus on raske.

Mullateadus. Aine pealkirja järgi olin kahevahel, millest juttu tuleb :P Arvestades, mis kooli ma tulin, siis tegelikult oli muidugi ainult üks variant - ikka mustast mullapinnast, mida higis haritud. Ka see õpetajanna oli armas ja humoorikas - mis toimub? Kuidas siia küll nii tore kaader on õnnestunud meelitada? Tunni lõpuminutiteks viis ta meid õunasortide degusteerimisele - pikk laud kaetud mõlemast küljest paarikümne taldrikuga, millel erinevad õunatükid. Väga mõnus tunnilõpp :)

Järgmiseks tuli kaks tundi Aiakujunduse aluseid. Ilusad värvilised joonised, palju juttu tingmärkidest. Õpetajanna ise oli ka väga värviline - pikas tumesinises kleidis, oranž sall üll. Kuigi oma aia kujundamiseni me väidetavalt ei pidavat selle aine raames jõudmagi, oli siiski huvitav loeng ja ilmselt põnevust jätkub ka tulevikus.

Pika päeva pidi lõpetama aine, mille lühend PUITT ajas mind kodus segadusse ja naljaga pooleks mõtlesin, et see räägib puittahukatest - see lühend assotsieerus mulle sõnaga risttahukas. Jõudes tundi (õige nimega Puittaimed) selgus, et nüüd saabus too erand toredate õppejõudude reegli kinnituseks. Alustuseks saime kuulda moraaliloengut teemal: "Valikud - töö või kool", millega ta pani meile kõvasti südamele, et me iseenda vastu oma võimekuse osas ausad oleksime. Sellele järgnes ekspromt-ekskursioon kooli pargis, milleks keegi sobivalt riietunud polnud ja kutsus esile ninade ohtrat tilkumist. See oli siis lisaks nendele tilkadele, mis pilvedest krae vahele kukkusid. Maraton-tuur oli tegelikult huvitav ja esile pääses ka õpetaja omapärane huumorisoon, aga kui palju nendest viir-, lodja-, ja kikkapuudest ka päriselt meelde jäi, näitab aeg.

Saigi päev läbi - kiire poetrett, kuumad söögid-joogid ja kordamine aluspinna juur-umbrohuvabaduse olulisusest enne enelaste istutamist ja ongi aeg põhku (:P) pugeda.

Homseni!

Uued algused

Keskeakriisiga kaasnevad teatud kummalised tundemärgid nagu enda tegeliku vanuse eitamine, sportlike võimete ülehindamine ja elulised kannapöörded. Nagu teada, arenevad tüdrukud kiiremini ja seega jõuab ka keskeakriis meestest varem kohale. Ei jää minagi sellest õnne(tuse)st puutumata.

Esimene näide:

35. sünnipäeva eel külmalt elu esimene maraton - tehtud. Küll kõigest 10 km kiiret kõndi, mitte 42,195 km veremaitselist 'jooksu', aga ikkagi maraton.

Teine näide:

Läksin edasi kooli. Alg-, põhi-, keskharidus, Otsakool, baka- ja maka tehtud, võtsin suuna Räpina Aianduskooli. Õpin, mis on konstruktsioon, tellis, lubi, raudbetoon. Või noh, peaaegu - kui kõik hästi läheb, siis saab minust  ühel heal päeval kahe aasta pärast maastikuehitaja. Nii ma siin nüüd olen, kutseka ühikas (iroonilise aadressiga Nooruse 1), 260 km kaugusel kodust, kolme nädala pärast 35. aastat vana, jagan tuba ühe vahva 48-aastase naisega kel samuti Kriimsilma moodi mitu ametit selja taga ja mõtlen, mis ma NÜÜD tegin?!? 

Homme on esimene tund ladina keel, millele järgneb mullaõpetus. See kõik on väga põnev ja ma ei jõua ära oodata, millal traktoriga sõita ja kivigiljotiini proovida saab, nii et nagu mu kolleegid mind reedel kontorist ära saates ütlesid:

Per aspera ad astra! ehk Läbi raskuste tähtede poole!

End of the road

Et puhkuselt naasmine liiga valutult ei läheks, sain ma esmaspäevaks kondika-külmetuse kätte. Õhtul laevas läks kurk nii ruttu nii paiste, et koos kinnise ninaga oli raske hingata. Laevasügavuses asuv kajut kandis minuni kogu mootori madala vibratsiooni ja mul oli tükk tegu, et oma õhtusöök sees hoida. Kuigi olin salamisi lootnud üksinda kajutis olla, siis olid ülakorruse-papil omad plaanid ja ta saatis mulle kajutikaaslase. Ja veel missuguse kaaslase - õigeusupapi naise! Nii uskumatu kui see ka pole, oli temagi käinud loetud päevad varem Arvika kandis. Mis tõenäosus see küll on? Oleks, et Oslo, aga mingi kohalik Keila-mõõtu linnake keset metsi ja järvi. Nojah. Igatahes olime mõlemad kuidagi nii samal lainepikkusel, et jutustasime kella üheni öösel.

Hommikune ärkamine juhtus läbi õnneliku viperuse, sest äratuse aja olin pannud Rootsi vetes - ajavahe tõttu plärises too tund aega vajalikust hiljem. Õnneks teatatakse ka laeva valjuhäälditest, et Tallinn pole enam kaugel ja saime õigel ajal üles tõustud. Päikest ju sisekajutisse ei paista ja nagu selgus, pole seal ka piisavalt levi, et mobiil enda kella uuendaks.

Võiku sõin välistekil lähenevat kodulinna silmitsedes. Mujal hea, kodus ikka parem :) Tuhandeid kilomeetreid hiljem on mul ikkagi hea meel, et selle hulluse ette võtsin. Oli väga põnev ja mitmekesine reis - aitäh, et olite mõttes minuga!

Teie Kurrunurruvutt

Ongi aeg sellele eepilisele roadtripile joon alla tõmmata, statistika:

Kilometraaž - 5570

Samme - u 240 000

Läbitud riike - 9. Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Holland, Belgia, Taani, Rootsi.

Külastatud paiku - 35. Riia, Vilnius, Trakai, Augustow, Olsztyn, Malbork, Sopot, Gdansk, Heringsdorf, Greifswald, Stralsund, Göhren, Prora, Binz, Sellin, Lübeck, Bremen, Leeuwarden, Haag, Rotterdam, Gent, Antwerpen, Brugge, Wenduine, Oostende, Waterloo, Huy, Köln, Hvidovre, Kopenhaagen, Tjolöholm, Arvika (õigemini Eikusagil-külake seal lähistel), Kristinesund, Mariefred, Stockholm

Hotell-motelle - 8 erinevat, 9 ööd 

Sõbramajutusi - 3 erinevat, kokku 5 ööd

Lisaks veel 1 öö laevas

Praamisõite - 3. Swinousjcie-Karsibor, Puttgarden-Rødby, Stockholm-Tallinn.

Külastatud muuseume - 2. Mauritshuis Haagis ja Rubenshuis Antwerpenis.

Muljeid ja uusi kogemusi - lugematu arv

PS: teate ju seda ütlust, et igas sadamas on eestlane? Nende 15 päeva jooksul nägin täpselt ÜHTAINUST Eesti numbrimärgiga autot, veokat kusagil Hamburgi lähistel. Bremenis kuulsin soome keelt (no ja siis ka too burgerimüüjapoiss Kopenhaagenis) ja see oli ka kõik. Oma kolme tuttavat eestlast ma loomulikult ei arvesta. 

Tagasi Södermalmis

Mõned teist vbl teavad, et olen proovinud ka lapsehoidja-ametit. Täpsemalt viis aastat tagasi veetsin 9 kuud kahe vahva väikse poisi seltsis Stockholmis. See oli ühteaegu väga huvitav kui ka proovilepanev aeg ja minusuguse juugendi-pede jaoks võrratult ilus keskkond elamiseks.

Ei enne ega pärast seda aega pole ma pikemalt Stocki sattunud. Nüüd siis, viis aastat hiljem võtsin ma selle aja - lausa pool päeva - et külastatada mõnda oma vanadest lemmikpaikadest. Sõitsin metrooga, vaatasin üle oma kodumaja ja uurisin, kaugele Slusseni ehitusega on jõutud (mitte eriti). Ausalt, kummaline tunne oli, kohati iiveldamiseni imelik. Maitea, see oli vist keegi teine, kes siin elas ja oli, ühes hoopis teises elus, tundub mulle. 

See segane tunne, pikad reisipäevad ja kondika-külmetus kokku, tõmbas mulle sellise vässu peale, et lõpetasin linnatuuri plaanitust varem. Pärast toidupoest rootsi specialitätide hankimist, otsisin oma suksu lasipuu äärest üles ja sõitsime sadamasse. Nüüd siis istun siin kuumas autos laeva järjekorras ja püüan seedida kõiki neid tundeid-mõtteid, mida kahe nädala jooksul läbielatud sai.

15. päev - 81 km ja 14 000 sammu ja seitse jalga vett kiilu all

Gripsholm - viimane öö enne laeva koju

Mõned kuud tagasi käisin Haapsalus ja põikasin kolleegide soovitusel sisse Samaaria poodi. Leidsin sealt ühe iidvana Ravensburgeri pusle, millel ilus tellistest pontsakate tornidega Gripsholmi-nimeline loss. Kuna ma olin just ühe pusle kokku saanud, oli vaja uut ja ostsin ta 2 euriga ära.

Reisu planeerides tekkis tarvidus ööbida Stockholmis v selle lähistel ja vahva üllatusena soovitas Booking mulle hotelli just sellesama lossi vastas Mariefredis. Tehtud-mõeldud.

Pusle ise, muide, on endiselt pooleli, sest 70ndatel tehti säherdusi viguritega tükke, mitte sellise klassikalise kujuga, nagu harjunud oleme - sellevõrra on keerulisem teda kokku saada. Kindlasti edeneb see nüüd märksa kiiremini, kus lossi elusast peast näinud olen ;)

Sõit siia oli leitsaku tõttu üsna pingutav, eriti rootslaste karja-aialike teede tõttu. Möödasõiduks mõeldud kolmas rida on küll super, aga ülejäänud aja kitsas aedikus uhada on kõike muud kui mõnus. Küllap ta minusuguste raskejalgsete pärast tekitatud ongi, aga no ahistavatest situatsioonidest tahaks ikka võimalikult ruttu pääseda, nii et see 'liiklust rahustav meede' annab täpselt vastupidise efekti nagu kõik tema liigikaaslasedki. /minu eilsed nunnud naabrid, tulid karjajutuga meelde /

Kui keegi juhtub siiakanti sõitma, siis Mariefredi tasub sisse põigata küll - lisaks lossile on siin armsad vanade puumajadega tänavad ja kena, jahutav järveäärne. Hotell, milles peatun, on ka toredalt romantilise sisekujundusega - maalitud puitlaed, lillevanikud seintel ja kuldsed puust nikerdatud lipsukesed voodipeatsis. Kristalllühter otseloomulikult ka.

14. päev ja 360 km. Tankima rohkem ei pea, kodu juba paistab ;)

Minu suvepuhkus maal

Tänane sihtpunkt on Arvika, Värmlandi läänis, üsna Norra piiri lähedal. Miks? Sest sõber Maarjal oli vaja siia saada ja kuna ma juba nagunii Eurotripi olin ette võtnud, siis otsustasin ühendada meeldiva kasulikuga ja ta Arvikasse ära visata. 

Seega Taani ära vaadatud, suundusime üle uhke Öresundi silla Rootsi. Sõit kestis u 5 minutit ja kui oleks olnud mahti ringi vahtida, oleks elamus veelgi toredam olnud.

Esimene suurem peatus oli impro-stopp nimega Tjolöholmi loss. Rootsikeelset majatuuri ei hakanud me ootama ja imetlesime uhket Tudori-stiilis hoonet ja parki väljast. Eriti vaimustav ja vahemereline oli avar vaade pargist merele.

Teine suurem peatus oli impro-stopp nimega Ursand, kaunis liivarannaga järv keset vahvaid mustikametsi. Ühtlasi suuuuur haagissuvilate kämpinguala. Umbes 18,5-kraadises vees sai tehtud ka esimene (ja teine) suplus, mis sobis pika kuuma autosõidu vahepalaks ideaalselt.

Imearmsad kaljused maastikud aga jätkusid, rootsi-punased talud lehmade ja hobustega koplites, suured järve- ja põllulahmakad nende vahel.  Ma oleks nagu Lindgreni lugudesse sattunud! Ja siis keerasime ühte neist muinasjuttudest sisse :O Mu tänane öömaja on mäenõlval vaatega järvele, kassid-koerad-pardid hoovis ja naabri lehmapidamise kosutav lehk ninas. Kuuri all on ägedad vanad traktorid ja halliks pleekinud lippidega ussaias õitsevad sirelid. Väga vahva vaheldus hotel-motellidele, seda enam, et mul pole kunagi maavanaema olnud, kelle juures suvesid veeta ja sellest septembris kirjandeid kirjutada.

 PS: kuna ma jäin enne postituse avaldamist magama, saan varahommikuse märke teha ärkamise kohta. See oli klassikaline kuke-äratus, mille kiremise snooze-intervall vähenes minutilt pooleni ja siis veel 10-sekundiliseks. Väga tõhus :D

13. päev ja 640 km