Freitag. Endlich Feierabend!

Nädal on olnud väsitav. Reisimine, kohanemine uue keskkonna ja kaaslastega, varane tõusmine ja pikad rasked päevad. Salamisi lootsime, et tööhullud saksmannid rabavad nädala sees rohkem, et reedel varem lõpetada. Nohh.. täna polnud isegi niipalju aega, et lõuna söömise ajaks auto seisma jätta! 

Hommikul saime ruttu teele, sest pidime jätkama eilset muruplatsi rajamist. Kell 7.45 olime juba objektil ja alustasime mutitõkkevõrgu paigaldamist. Enamiku juurdelõikamistööst tegi ära meie tänane juhtkolleeg Christopher, kes mulle kangesti üht kooliaegset silmarõõmu meenutab. Kuna kääre jätkus vaid ühele ja sikutamis-vaialöömistööd polnud kah kolmekesi otstarbekas teha, haarasime Katriga kärudel käepidemeist ning asusime mulda platsile vedima. Tuleb tunnistada, noorusel on omad eelised - jäin tugevuses ja kiiruses kolleegist ikka paari kärutäie võrra maha. 

Pärast lühikest hingetõmbepausi saabus ülemus Jan kontrollima, kas me tööd ka teeme. Kohe sain pragada, miks ma mulda nii kaugelt vean ja autoga platsi kõrvale ei sõitnud. Eeemm.. äkki sellepärast, et mina ei olnud roolis ja ei tea objektist ja meile kasutada antud ligipääsuteedest muhvigi? Tundsin, et hakkan Jani suhtes tõredaks muutuma. Kui algul tundus mees asjalik ja muhe, siis mida aeg edasi, seda rohkem tuleb ette kommunikatsiooniprobleeme. Ta vist eeldab, et me kohaneme rutem ja pärast esimese tööpäeva selgitusi on kolmeks nädalaks kõik klaar. Muidugi võib asi ka olla minus - see ju mu esimene tööpraktika ja ma püüan pigem ettevaatlik olla kui ma päris täpselt ei tea, mida ma teen. Natuke narr on hommikuti käed rippu kõrval seista, kui teised ringi sibavad autode vahel neid päevaks ette valmistades, aga kui keegi ei ütle sulle kuhu ja kellega sa mida tegema pead minema enne, kui pooled autodest juba väravast väljas, siis on sutsu keeruline kaasa lüüa. Eks me muidugi küsime, kas saame aidata ja mõni kolleeg isegi vastab, aga mul on praegu veel tunne, et oleme kohati pigem tülinaks kui abiks. Küllap see läheb ajaga üle.

Christopher sõitis auto õigemasse kohta ja asusime Jani kaasabil järelejäänud mulda platsile loopima. Õnneks pidi ta varsti kusagile mujale minema ja töö saime lõpetada rahulikumas meeleolus. Plats tasaseks, muruseeme laiali ja rehaga kergelt üle. Platsi ümbrus korda, töövahendid kokku ja autoga tagasi halli. Seal selgus, et ühed suured dekoratiivsed kivirahnud on vaja halli lähedalt viia järgmisele objektile. Jan tuli ise neid laaduriga peale tõstma, meie ülesanne oli need rihmadega korralikult kinni tõmmata. Ilmselgelt oli tal tuli takus, sest ta suutis korraga manööverdada ja tõsta, tõmmata suitsu ning rääkida mobiiliga. Ei kiivreid, ei veste - tööohutus missugune :D Eks ma saan aru küll, et päriselu ja koolitarkus ei lähe alati kokku, aga veidi kõhe oli ikka. Algajate värk. 

Istusime autosse ja sõitsime .. kuhugi. Vahepeal tundus, et ka juht ei ole päris kindel, kuhu ja kuidas minema peab. Et teekond kesk põlde ja väljasid veelgi lõbusam saaks, oli äkitselt meie ees teetöödeks suletud raudteeülesõit ja pidime leidma ümbersõiduvõimaluse. Poola 2.0, noh! Kohale me lõpuks siiski jõudsime. Seal ootas meid ees paar kolleegi, kes asusid koos Christopheriga kive maha kangutama. Seda oli isegi veel kõhedam vaadata kui pealelaadimisprotsessi. Poisid olid aga profid ja kõik läks õnnelikult. Uuesti autosse ja tagasi halli poole. 

Selleks ajaks oli kell juba tavapärasest lõunapausist hulk aega mööda tiksunud ja pidasin targemaks küsida, kas seda üldse tulebki. Kiire graafiku tõttu ei tule jah, sööge nüüd sõidu ajal. Ok. Kuna Christopher oli hommikul hoolitsevalt vähemalt uurinud, kas me poepausi soovime, siis sai ta ärajäetud lõunapausi info endale hoidmise andeks. Kõrvalseisjale-kolleegidele võib tunduda, et ma teen sellistest pisiasjadest nagu päevaplaan, söögiajad-vetsuvõimalused ja tööülesanded liiga suure numbri, aga antagu mulle mu veidrused andeks - ma lihtsalt olen harjunud, et töökoht on reeglina ühes kohas, lõunat antakse kella 11.30st alates ja ma ei pea muretsema, kas pean äkki pool päeva läbimärgade (vihmast, muidugi :P) riietega töötama. Püüan end võimalikult ruttu ümber harjutada.

Laadisime uued rahnud peale ja valmistusime sama ringi kaasa sõitma, kui järsku naeratas meile õnn ning Jan taipas meie kaasastilpnemise mõttetust - kuulge, minge tänaseks koju! Mul tuleb ekskavaator ja ma ei saa teiega midagi rohkem teha, kivitransport on juba kah nähtud. Hurraa, noh! Kell oli 14.20 ja suurest rõõmust sõitsime ratastega kaugele mäe otsa poodi uusi tööriideid ostma. Saime mõlemad endale uued püksid-jakid, haarasime toidupoest põnevaid väljamaa maiuseid kaasa ning suundusime koju auga väljateenitud nädalavahetust veetma. Kui vähegi jaksu on, siis veame end homme Paderborni, aga  lubada ma seda küll ei julge :)

Ojalaul

Eile õhtul kukkus rõhkkond kolaki madalale ja hakkas sadama. Hommikune temperatuur oli seetõttu küll märksa soojem, kuid püsis päeva jooksul ühtlase kaheksa ringis. Surusin kummiülikonna seljakotti võikude ja veepudelite vahele ise lootes, et sinna see õhtuni jääbki. Päris nii hästi ei läinud, kuid samas läks veelgi paremini - kõige suurem padukas sadas alla hetkel, kui olime autos oma lõunapausi pidamas. Ülejäänud tibamine oli nii vähene, et isegi vihmalokke ei tulnud juustesse. 

Päeva esimene objekt kahest, eraaed Diemstadt-Wrexenis, asus poole tunni tee kaugusel ettevõtte hallist. Koht oli minule hirmsasti meelepärane: maja oli punastest tellistest (äkki vana veski?), kuhu jooksis veekanal läbi lüüside sisse. Üle kanali viis sillake ilupuuaeda ja selle taga algas hobustekoppel. Meie saabudes pistsid suksud uudishimulikult nina ligi, et näha, mis toimuma hakkab. Sehr schön!  

Selle objekti ülesanneteks oli uue muru aluspinnase ettevalmistamine ja ühe olemasoleva peenra uuendamine. Esimene tegevus osutus meie jaoks suht nüriks, sest maapind oli taaskord kivikõvast savist ja labidaga peksmise asemel oleks kamara kobestamiseks olnud mõistlikum kasutada mingit massinat. Aga noh, see on kõigest tasuta tööjõu arvamus :P 

Teine tegevus oli juba pisut meeldivam, kuigi algas jälle saksa rohimismeetodi ümbervormistamisega. Sinna, kuhu eestlaste käpakesed ei jõudnud, jäid kõik murututid ja varasemad peenraelanikud sisse - seda oli näha uue mulla sissekaevamisel. Siis saime pisukese hingetõmbepausi kuni töö eest vastutav isik taimed (ilmselt tema peas oleva) plaani järgi õigetesse kohtadesse asetas ja seejärel lubati meil istutama hakata. Lõpptulemus sai selline:

Niipea, kui kastekannud tühjaks said, keeras ülakorruse papi oma kraanid lahti ja võttis tööjärje üle, et me saaks lõunale minna. Sellest ma aga juba eespool rääkisin,

Päeva teine objekt asus Paderbornis ja eelnevalt olime kuulnud vaid niipalju, et seal pannakse  ühe büroo ees sillutiskivi maha. Kohale jõudes juhatas Jan meid aga kahe kanalisatsioonikaevuni ja ütles, et peame need enne muru rajamist ära betoneerima (siinkohal vabandan, kui segu kohta vale terminit kasutan - segupakil oli saksa keeles kirja küll spetsiaalne nimi, aga kas see mulle siis meelde jäi). Selleks tuleb kaevult kaas ja ülemised rõngad maha võtta, selgitas ta ja ulatas mulle Spitzhacke. Nojahh siis.. haakisin kirka kaane augu taha ja kukkusin sikutama, sain kätte ka! Teise kaevu ja rõngastega oli rohkem jamamist, need eemaldasime koos. Tundus, et tolle kontori rahvas eriti ei söö ja see oli meie õnn, sest kaevu tulevad torud olevat sellise vale nurga all, mis soodustab hunnikukuhjade kogunemist. Khm. Kaevu sisemuse pesime siiski üle ning seejärel hakkasime seguga rõngaid kokku plötserdama. Terve selle aja siiberdas üks lintkopp me selja taga kivipanijatele aluskillustikku vedada ja see ajas mind veits närvi. Harjumuse asi ilmselt. Jan ei lasknud end manööverdavast rasketehnikast häirida ja eeldas, et me ka ei lase. Mis ajas mind KA närvi. Vbl peaks samuti ahelsuitsetajaks hakkama nagu tema, äkki see rahustaks?

Igatahes saime lõpuks kaevurõngad veekindlalt suletud ning liikusime edasi kivideni. Alustuseks õpetati, kuidas nööriga vuukide sirgjoonelisust kontrollida ja siis spetsiaalse tööriistaga, mis nägi natuke välja nagu pogo-stick, kive jonksu lükata. See tehtud, hakkasime vuugivahedesse täiteks peent killustikku harjama ja seda tööd jätkus päeva lõpuni. 

Tagasiteel halli kippusid lisaks unele igasugu kummalised mõtted pähe. Näiteks nagu milliseid seinast seina elamusi praegune töökeskkond pakub: ühel hetkel istutad kauneid hobuseid imetledes veevulina saatel pojenge ja juba järgmisel oled peadpidi essukaevus. Vastuolulisus, mis iseloomustab päris hästi ka elu sügavamat olemust, kas pole?

Mungad jooksus

Tänane päev jätkus kloostrimüüride vahel. Suurema osa päevast rohisime roosipeenraid, aga paar tunnikest saime kätt proovida ka siirdmuru ehk Rollraseni paigaldamisel. Katri oli seda tööd varemgi teinud, mina mitte. Mururullike vajalikku kohta, järkjärgult lahti veeretada ja ääred üksteise vastu hästi kinni vajutada, nii et mulda ei paistaks ja sobivas pikkuses noaga parajaks lõigata. Iisi-briisi! Noh.. oleks muidugi, kui aluspind tasane ja ühtlase servaga oleks, seda me aga miskipärast kõikjal ettevalmistama ei pidanud. Küllap oli asi ajas ja rahas - ise oleksin pigem võtnud ja kogu platsi üles kaevanud ning uue muru pannud - lõpptulemus saanuks kenam ja püsinud arvatavasti kauem, kui see lapitekk, mida me paikasime.

Pärastlõunal jätkasime roosides. Käsivartelt on näha, et tööd tegime ausalt - kontoriroti valged siidised käed on nüüd päikesest punased ja ühtlaselt kriimude-aukudega kaetud. Kui oma peenraga lõpetasime, pidime jätkama kolleegide eilset tööd. Nemad kasutasid rohimisel vist mingit saksa spezialität-meetodit, mis seisnes pinna tagurpidi pööramises ja kogu umbrohu mulda jätmises. Noh. Palusalu oleks meile sellise tehnika eest kõplaga sealsamas füüsilise noomituse teinud, raudpolt! Kuna muld on siin savine, siis olid kõik need heina- ja ohakajuured õhukäes kivikõvade kamakate sisse kinni kuivanud ja neid lahti peksta oli ilmatuma tüütu tegevus. Samas sinnapaika me seda ka jätta ei saanud, sest peenra lõpetasime ju meie ja seleta siis pärast, et praaki tegid alguses teised. Nii me siis käisimegi jõudumööda peenra uuesti üle. Hiljem, kui Jan kõigi tehtud tööd üle kontrollis, saime kuulda, kuidas meie töömaa palju puhtam oli, kui kohalike oma. Ju siis see saksa meetod ikka päris õige asi ei olnud. 

Kloostrist lahkudes osutas Jan ühele koheva lehesoenguga madalale ja jämedale pärnale, mille ees väike pingike ja hunnitu vaade purskkaevuaiale: Tilia cordata, arvatavalt 400 aastat vana. Nonnii, kujutasin juba ette, kuidas järgneb lugu puu istutajast, kelleks oli suure tõenäosusega üks õnnetu munk, kes vastamata armastuse pärast end kloostrisse pagendas ja oma südamedaami auks südamekujuliste lehtedega puu mulda pani. See pärn, jätkas Jan, murdus suure tormiga maha ja  veidi hiljem tulid mehed mootorsaagidega tüve tükeldama. Järsku aga takerdus saag ja igale poole hakkas verd pritsima - täielik slasher-movie! Selgus, et puutüvi oli saanud koduks ühele väiksele vaesele pesukarule, kes veel räigelt kõhtu haavatunagi selle eest võitlemist jätkas. Võeh. Niipalju siis romantilisest love-storyst. 

Selle koletu veretööga lõppeski me kloostriskäik. Homme on uus päev ja uued väljakutsed. Mis need on, ei tea me veel isegi. Jääge kuuldele!

Must ja valge koer

Meie esimene tööpäev Lichtenau kohalikus aia- ja maastikuehitusettevõttes algas nii vara öösel, et tõusev päike ei ulatunud veel oma kiirtega laaduri kopa sisse jäädki sulatama. Mäest rattaga alla tuhisedes tahtis külm kõrvad võtta, töökindad olime õnneks taibanud juba kohe maja ees kätte tõmmata. Kell 6.45 ootasime silmade särades-ninade tilkudes ettevõtte hoovil ja hallootasime viisakalt kõiki saabujaid ja nende koeri. Mõne aja pärast saabus ka meie juhendaja Jan ning alustasime ettevõtet tutvustavat ringkäiku. Vaatasime üle massinad, mis-kus asub, rääkisime nii ajaloost kui ka töösolevatest plaanidest. Siis selgus aga, et rendiveoki järele minemiseni jäi pisut aega, mille saime meeldiv-kasulikult veeta koertega palli mängides ning olulist kõrvatagantsügamise tööd tehes. Seejärel kutsuti kutsad offisisse, kuhu nad jäid terveks päevaks kannatlikult oma peremeeste tagasitulekut ootama. 

Kui olime rendifirmast veoki kätte saanud, suundusime esimese ülesande täitmiseks taimehotelli. Seal ootas meid ees 17 suurt konteinerpotitaime (palmid-rodod-bambused), mida külmakartlikkuse pärast üle talve soojas kasvuhoones nö. hotellis hoiti. Meie pidime need ilusad potitäied võimalikult tervetena veokile-treilerile saama ja siis hiljem sihtkohas, ühe hotelli väliterrassil need ka samamoodi maha laadima. Alustuseks oli see täitsa paras pähkel närida, sest potid ja nende sisu olid õrnakesed, aga kuradima rasked. Hea vähemalt, et neil pisukesed rattad all olid, kuigi .. oleks võinud olla vähe suuremad või vähemalt mitte nii maadligi. Üks puuke oli talvega ära surnud ja selle potist välja kangutamiseks kulus hea jupp aega ja jõudu; teisel konteineril aga oli üks ratas alt ära - jällegi lisatakistus. Jändasime viie inimesega tund aega neid peale tõstes ja pärast neljakesi pisut kauemgi maha laadides. 

Märkamatult oli aeg jõudnud lõunani ning sõidu pealt otsustati teha kiire peatus ühe poe pagariletis. Kiire amps kaasa ja tagasi ettevõtte halli, kus komplekteerisime autod ümber ja sõitsime järgmisele objektile, Dalheimi kloostrisse.  See on üks väääga tähtis ja kiireloomuline töö, sest et juba sel reedel tuleb sinna vandenõuteooria-teemalist näitust avama Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier isiklikult! Kui tavapäraselt on terve kloostri kompleksi hooldamas üksainumas inimene, siis enne nii tähtsaid ninu aetakse haljastajaid-betoneerijaid-niitjaid kohale hulgim. Saime meiegi endale rohimiseks ühe roosipeenrakese, et kui herr Präsident ballisaali aknast purskkaevu imetleda tahab, siis võiks ta seda julgelt teha ja mitte ükski põldpiimohakasepojuke ei sega tema silmade puhkamist.

Kell pool neli paluti meil põlved puhtaks kloppida, vesiheinaämber Schubkarresse tühjaks kallata ning otsida mõni sõiduks, millega tagasi halli saada :P Nali naljaks, hetkeks tundus tõepoolest, et Jan ei olnud arvestanud meid kloostrisse jättes, et teised autod olid ju ka tulles inimesi täis. Kolleegid arutasid ja sebisid natuke, said proffidena logistika paika ja kõik töötajad mahtusid autodesse kenasti ära.

Enne ja pärast ja väike osa aiast

Tähelepanelikud lugejad mäletavad, kuidas tänane postitus algas - tuhinal mäest alla, jah? Nii. See tähendab ju, et kodu asub mäe otsas. Empaatilised lugejad tunnetavad nüüd, kuidas on pärast 9-tunnist tööpäeva rattaga ülesmäkke sõtkuda. Piimhape jalgades, hing paelaga kaelas, eks? Jaa.. just nii see oli. Ja on homme jälle, tschüss!

Seiklus, alga!

Nii kirjutasin tänahommikuses FB check-inis Tallinna Lennujaamas äralendu oodates. Olin just esimest korda kohtunud oma seikluskaaslasega Katriga, kes oli oma reisi lõunaosariikidest pealinna poole alustanud juba öösel kell üks! Mul hakkas oma kella neljase äratuse pärast otsekohe piinlik - tegin ettepaneku jätta meie tutvumisvestlus kuhugi hilisemasse aega ning läksin kohvi otsima, et ta veel natuke rahus tukkuda saaks. 

Lennud Kopenhaagenisse ja sealt edasi Düsseldorfi möödusid uniselt ja ruttu. Pisukese ekslemise järel leidsime ka rongijaama üles ja ostsime piletid oma lõppsihtpunkti Paderborni. Hetkeks tundus juba, et nii igava algusega reisist ei tulegi mingit seiklust kui juba ta paistma hakkaski. Esiteks jäi rong hiljaks. Saksamaal! Kus vanasti võis oma ajanäitajaid rongi saabumise järgi õigeks keerata, unglaublich! Teiseks ilmus tabloole meie rongi kohta mingi lisatekst, millest me läbi närisime, et esimene osa rongist sõidab ainult poole maast. Ok.. kust kohast küll see piir võiks joosta, mõtlesime. Kolmandaks, rongi saabudes oli sellel isegi kirjas, mis jupp kuhuni kulgeb ja saime õigesse vagunisse. Küll aga tuli mõne aja pärast piletikontrolör, kes teatas, et ka ülejäänud rong ei sõida erandkorras Paderbornini välja! Oeh.. 

Pool tundi loksusime teadmatuses edasi ja siis tuli armas kontrolör tagasi, et meile selges ingliššis öelda, kuhu me Hammi (Jon Hammi, vabandust, aga see muudkui kummitas mind terve sõidu ajal)  peatuses minema peame. Õnneks vaid otse perrooni vastasküljele teise rongi, mis meid Joni peatuses kenasti ootaski. Pool tundi hiljem olime juba Paderbornis, kus pidime kohtuma kooli esindaja Klausiga. Kus või milline ta välja võiks näha, polnud meil õrna aimugi, sest kusagil poolel teel selgus, et tema telefoninumber oli meil vale. Kui ta ei oleks Eesti kontaktisikuga ise ühendust (ja tema omakorda meiega) võtnud, poleks me üldse teada saanud, et see vale on. Igatahes, kokku me siiski saime ja suundusime kooli poole. Kõigepealt pidime aga ennast pakkima Klausi autosse, mis ei olnud üldsegi nii lihtne ülesanne kui et pagasiluuk lahti, kaks kohvrit sisse, pagasiluuk kinni ja minek. See käis rohkem nii, et luuk lahti, kaks kohvrit peaaegu sisse, luuk kinni ei lähe. Luuk lahti, üks kohver välja, tagaistmelt lapsetool välja, kohver asemele, teine kohver pagassist välja, lapsetool asemele, kohver peale, luuk kinni ei lähe. Siis veel kohvrite vahetus ja kui see ka ei aidanud, siis jäi lõpuks pagassi ainult lapsetool, mina tõmbasin eesistmel põlved lõua alla ja kaks suurt kohvrit suruti tagaistmele. Loo moraal, väikese Renault linnaautoga ei maksa eestlastele jaama vastu tulla ja kui tuledki, jäta lapsetool koju. Taksojuhtidel see-eest oli nalja kui palju.

Klaus ise oli muidugi väga tore ja sõbralik ning koolis ootas meid ees terve vastuvõtukomisjon direktoriga eesotsas. Kohal oli ka meie praktikafirma esindaja Jan, kes tutvustas meile eesootavat tööplaani. Mis see täpselt on, sellest räägin homme edasi, sest mul on juba hirmus uni ja ma ei ole veel jõudnud isegi mitte meie majutuskohani! Seda osalt ka sellepärast, et see ei asu üldsegi mitte Paderbornis vaid 17 km eemal väikses armsas vanas külakeses nimega Lichtenau, kus iga nurga taga ootab mõni ilus üllatus nagu hobused või kitsed või ojakene või surnuaed kesk eramurajooni.

Võibolla ma kusagil varem juba mainisin, et tulime siia täies teadmatuses, mis meid täpselt ees ootab - kus töötame, kus elame. Ise arvasin, et küllap ühikas ja oleks, oh oleks, et kui ka oleme samas toas, siis on toanaaber normaalne tegelane ja elame need kolm nädalat kuidagi ikka üle. Noh. Toanaaber-reisikaaslane on väga tore noor tüdruk, kellele ma võiks vanuse poolest ema olla. Ühikas aga ei ela me mitte. Elu oskab üllatada ja sattusime hoopiski kodumajutusse! Saime eraldi toad, mõlemad küll läbikäidavad ja temale kui noorema ja tugevama seljaga inimesele jäi lahtikäiv diivan, aga pisut privaatsem ikka kui ühes väikses toas. Meile eraldati ka jalgrattad, mida pidi esiteks väheke kohendama ja kõvasti pumpama, aga töökorda nad said. Homme hommikul kell seitse (sic!) peame olema juba paari kilomeetri kaugusel soojast voodist (tuba ise on suht jahe juba) ning valmis tööks ja tegudeks. Ma ütleks, et seiklus hakkab juba kenasti tuure üles võtma :) 

Lõpetuseks, mis oleks kodumajutus ilma kodukassita? Kenasti kollane ja kurjakuulutava kõnnakuga, et ma ära ei unustaks, kes mind naastes ootab :D

Mutionu pidu

Minu viimane päev sellel sessil kujunes pikaks nagu lohemadu. Esimesed kolm tundi kuulasime kahe Tarmo loengut suure puu istutamise teemal. See on üks kole keerukas ettevõtmine, seda ma teile nüüd ütlen. Mitte ainult sellepärast, et puu ise on suur ja kaevata on raske, vaid kõik need mustmiljon asja, mida sa eelnevalt läbimõtlema ja ettevalmistama pead. Pluss aeg. Pluss hilisem hooldus. Pluss see, et kui sa ka kõik need miljonid õigesti sooritanud oled, siis pruugib vaid ehitusmeestel su äsjaistutatud puuke kuldse nektari sihtmärgiks seada ja mäng ongi läbi. 

Teooria järel suundus minu grupipool Maarja külla kogu seda tarkust praktikasse valama. Mina aga liitusin vastasvõistkonnaga (einoh, tegelt oleme ju ikka ühise asja eest väljas) ja läksime õue nööride ja kividega mängima. Pantaloonel oli tuline õigus, kui tõdes, et mis sest kivist tassida - kivi raske! Aga no ei usu ju enne, kui peab ikka oma seljal kõik läbi proovima. 

Alustuseks muidugi pidime platsi ette valmistama ja veel enne seda pidime meelde tuletama esimest sessi - misasi on 3-4-5, millist osa mõõdulatist ikkagi nivelliirides liigutama peab ja kuidas languse protsenti arvutada. Kui see ja mõõtmistöö tehtud sai, lõime labidad maasse, kärutasime liiva tolmates taldvibradega platsid tasaseks ja siis - mitu tundi hiljem - jõudsime alles kivimustri ladumiseni. Ikka punast ja halli, halli ja punast, ilusti keskelt kolmnurgast väljapoole liikudes ('hambaid' ei tekkinud üldse :P) ja valmis me ruuduke saigi. Iluplaat keskele ja grupipilt. Tekkis juba väike lootus õigel ajal koju saada, aga no millal enne õpilase elu nii lihtsaks tehakse. Kivikirved (õiget nime juba enam ei mäleta) pihku ja mustri servadesse kaks rida täringukivi, läks! Väsinud päkapikud võtsid ohates põlvematid alla, kirved pihku ja asusid toksides kive paika sättima. Ei olnud see mitte lihtne töö - looduskivi on ju igast küljest isesugune ja katsu siis leida kaks-pool-meetrit ühtlasi tükke rivisse. Ja siis sinna otsa veel üks rivi. Kella poole kaheksaks õhtul oli igasugune tööisu läinud ja hambad ristis surusime need viimased kuidagigi paika, et lõpupildile ikka valmis töö jääks.

Kuidas kutsud karjast tulevad? Vuta-vuta-vutt-vutt-vutt! Kiiresti loopisin kivid konteinerisse ja sillutisekivid alustele tagasi, ühikas lobistasin suurema mustuse maha ja asjad autosse ning kappasin oma raudsel ruunal loojuvasse päikesesse.

Kui ma Räpinas käima hakkasin, siis muretsesin pisut pikkade õhtuste kojusõitude pärast. Kuigi mu juhtimisõigus saab tänavu sügisel täisealiseks ja eelmise aasta roadtripil kogusin tuhandeid sõidukilomeetreid lisaks, oli mu kokkupuude loomadega teel olnud seni praktiliselt olematu (ptui-ptui-ptui üle vasaku õla). Teeolusid on nüüd sessidel käies olnud seinast-seina ja ka üsna ebameeldivaid, metsloomi aga praktiliselt null. Meenub vaid üks rebane ja seegi jooksis mu auto eest läbi alles Lasnamäe kanali alguses.

Nüüd aga on saabunud kevad ja sellist mutionu pidu pole mu silmad veel näinud. Pühapäevasel Räpina suunal ümbritsesid meid tavapärastele kassidele-kurgedele lisaks haigrud, kullid, jänes, rebane, kits ja üks hästisöönud hundilaadne tegelinski, kelle kohta ma ei julge 100% väita, et see ikka koer oli.

Eilsel Tallinna suunal läks asi veel hullemaks, sest pea kõik need eelpool nimetatud loomad otsustasid kevadet teepeoga tähistada. Linnud sooritasid auto nina eest napikaid madallende, kassid sõelusid üle tee, reinuvader harrastas teepervel sörkjooksu. Metskitsed olid puhta napakad: esimene jooksis teelt maha, aga keeras siis otsa ümber, veidi maad edasi võtsid teised kaks rahulikult aega teel kurameerimiseks ja näitasid mulle ülbelt oma kaunist valget tagumikku. Ausalt, mul oli selline tunne, et kohe tuleb joostes väle põder ja lükkab mu koos autoga lihtsalt külili! Aegviidu kandis meenus mulle kohalik matkasellist karuott ja lootsin väga, et ta mõnest järjekordsest jalutuskäigust väsinuna  juba põõsa all und näha nohiseb. Õnn oli seekord minuga ja viimane takistus mu kannatuste rajal olid armuvalus konnakesed, keda oli piisavalt vähe, et neist rahumeeli üle (mitte laiaks!) sõita.

Kui kell kaksteist öösel lõpuks surmväsinuna koju jõudsin, ootas mind ees viimane piduline - Frets nurrus ja hõõrus end vastu mu jalgu, nagu poleks sada aastat näinud. Vaesekene ei aimagi veel, KUI korraks ta soe küljealune koju tuli. Arvata võib, et Erasmuse-järgne vastuvõtt pole pooltki nii hell...

Just another brick in the wall

Säärane naljakas lugu juhtus, et ma ei näinud unes ei kellut ega kellukaid. Kolmandat ööd järjest seiklesin hoopiski 'eelmise elu' radadel ja seekordses unes vestlesin auväärt Tiia-Ester Loitmega. Ta teatas, et tema rohkem vehkida ei viitsi ja kolib Saksamaale sugulaste juurde. Noh, ütlesin mina, see on ju imeline kokkusattumus - sinna lähen kohe mina ka, ehk tulen teile seal külla!

Sellise kreisi unenäo peale (ühtteist põnevat juhtus seal muidugi veel, aga kõike ei saa ju ka jagada) oli mul loomulikult uni juba kell pool kuus öösel läinud, seega otsustasin tekkinud vaba hetke ära kasutada ja pesin pea puhtaks. Siinkohal vabandused minu toa- ja boksinaabritele, keda vali veevulin võis häirida; samas jäi nii teistele natuke rohkem aega oma kella seitsmesi toimetusi teha. Neli naisterahvast vannitoa peale, papist seintest rääkimata - ega see ühikaelu täiskasvanuna ei ole nii kerge midagi. Aga saame hakkama :) 

Võtsime kellu täna kätte sealt, kus eile pooleli jäi. Pisut pidi ümber tegema kah, ikkagi elu esimene savimördiga müüriladumine ju. Niksitamist ja loodimist oli tublisti, sättisime telliseid nii ja naapidi (üks jäi täitsa valepidi), aga oma müürijupid saime lõpuks ikkagi üles laotud - rõõmu kui palju! Meeste ja segapaaride müürid olid küll kaks korda naispaaride omadest kõrgemad, vuugidki oli ühtlasemad ja puhtamad, kuid neil ka ju varasemalt kogemusi - ma arvan, et tegime algajatena täitsa okei tulemuse. 

Kui olime kogu selle rõõmu ära koristanud ja lõunal käinud, saime veel natuke masinatega mässata. Tutvusime haagiste hingeeluga ja saime laaduritega mullahunnikutes tuhnida. Tuleb tunnistada, et pärast eilset napikat võtsin täna esimesi kurve märksa ettevaatlikumalt. Mis ei tähenda, et Subarik minus oleks kuhugi kadunud :P

Päeva viimased kaks tundi pühendasime majanduse ja ettevõtluse tundma õppimisele. Rääkisime keskmisest palgast, meenutasime heldimusega 2015. aasta bensuhindu (alla euro liiter!) ja püüdsime ära arvata uue majanduslanguse saabumisaega. Jõudsime järeldusele, et kui mitte homme, siis ühel halval päeval ta tuleb kindlasti.

Kell pool kuus oli tunne juba sealmaal, et võiks koolipäevale joone alla tõmmata ja ajusid puhkama minna. Ootamatult selgus aga, et Räpina kõige gurum õpetaja annab oma juhendatavatele tundi ja lubab vabakuulajaid klassiruumi. Seda võimalust ei saanud ju ometi kasutamata jätta! Peaaegu terve me kursus haaras sellest lubadusest naksti kinni ja nii me veetsimegi veel kaks tundi hoolega tarkuseterakesi kõrva taha pannes. Kella kaheksa paiku sai me ajukurrukestel aga jaks otsa ja läksime ühikasse õhtusööki otsima.

Kokkuvõtteks on müüriladumises nüüd käsi (ja turvasaapad) valgeks tehtud. Kui töö Eestis mingil põhjusel ka otsa peaks lõppema, lendan üle lombi Ameerikamaale. Kuuldavasti olla sealsel presidendil üks suuremat sorti ehitusprojekt plaanis - küll minugi väiksed kobakäpad seal rakendust leiaks!