Vihmapüha

Katri vihmaga tõtt vahtimas

Terve öö ladistas vihma sadada, äike paukus ja mürtsus hirmsal kombel ning tundus, et päris lähedal. Hommikul ärgates oli tulevärk läbi saanud, aga veekardin langes endiselt ühtlase vooluga. Piilusin lootusrikkalt WhatsAppi - ehk on seal sõnum Janilt, et täna pole vaja tulla, aga ei miskit. Ajasime roobad selga, kilejoped peale ja istusime sadulasse. Märg ja libe oli vändata, märjad olid põõsaste oksad, mis vastu nägu peksid ning kohale jõudes olid ligemärjad ka püksid. Õnneks ei olnud me esimesed saabujad ja saime halli varju pugeda. Varsti jõudis Jan kohale ning hakkasime eelmise päeva laga ja varustust autodelt maha tõstma. Sellega meie tööpäev siiski ka piirdus: ilmselgelt olid välitingimused maastikutöödeks kõlbmatud ja feierabendist sai sujuvalt feiermorgen.

Mis me nüüd teeme, koju magama? Kohe kindlasti mitte! Varajast ärkamist ei saanud ju ometi raisku lasta, seega vaatasime peatuses järgmise bussi väljumisaja ja käisime vahetasime riided viisakamate (ja kuivemate) vastu ära. Ühtlasi tegime valiku reisusihi osas, milleks sai bussi Paderborni saabumise ja rongi väljumisaja omavahelisest sobivusest (18-minutiline vahe) tulenevalt Hannover. Et meil asjad liiga ladusalt ja igavalt ei kulgeks, saime bussile 5 minutit hiljem ning linna jõudes sattusime ummikusse, mille tõttu saime bussilt maha 7 minutit enne rongi väljumist. Kiired jalad ja kaks pead toimetasid hästi ja meil jäi veel 3 minutit ülegi :D

Rongisõit kestis rahulikud tund ja 45 minutit ja ainus, kes tukkuma kippus, olin mina. Unenägude vahele saime aknast näha, kui palju seda vihmakest tegelikult maha oli tulnud. Jõed vahutasid ja ajasid üle, põllud ja karjamaad olid vee all, kohati majadeni välja. 

Hannoveri jõudes selgus, et ka seal sajab. Meie hea plaan natukenegi kaubamajadest väljaspool jalutada läks sõna otseses mõttes vett vedama. Vihma trotsides vaatasime siiski üle (ainult) vana raekoja ja mõned vanalinna tänavad ning andsime seejärel ilmale loobumisvõidu. Ülejäänud aja veetsime Katriga eraldi tutvudes Primarki ja C&A valikuga ning täheldades sisserännanute suurt kontsentratsiooni linnas. Mul juhtus, tõsi küll, veel säärane lugu, et mu sisemine kompass lakkas töötamast. See oli imelik, sest nii nagu Paderbornis, tajusin ka Hannoveris paaris kohas, et olen seda paika aastaid tagasi unes näinud nagu mul nii mõnigi kord varem on juhtunud. Aga võibolla just sellepärast olingi sassis ja parimast tahtmisest hoolimata ei jõudnud kuidagi uue raekojani.

Hannover. Alte Rathaus.

Linnas oli palju inimesi liikvel

Hannoveri pearaudteejaam

Tagasitee koju möödus suuremate vahejuhtumiteta ja vahelduseks oli see täitsa tore. Eks näis, kui pika päeva me tänase lullilöömise eest homme peame sooritama. 

10 tundi 20 minutit

Täpselt nii kaua kestis meie tänane tööpäev, mille veetsime ühe ridaelamu tagaaias siirdemuru paigaldades. Ridakate aiad ei ole ju suured, mida me seal küll terve selle aja tegime? 

Nohh.. esimesed 45 minutit tööpäeva alguses kulusid nagu alati meeskondade-autode komplekteerimisele. Järgmised pool tundi sõitsime  Paderborni roomikekskavaatori järele ning teostasime visuaalse praktika roomikulindi vahetuse kohta:

Vahetus sooritatud, mälupilt talletatud, sõitsime koos kopaga objektile. Nagu juba mainitud, soovisid ridaelajad endale ilusat rohelist murulappi. Praegusel hetkel oli neil seal rohkem vabakasvatuslik heinamaa, mis oli kõrvalnaabritest eraldatud kanavõrguga. Loomulikult on mõistetav, et pisikese põnniga on tasasel platsil märksa lihtsam toimetada ja heanaaberlike suhete säilimiseks on koeraga perel vaja kanavõrgust väheke toekamat aiapiiret. 

Selleks, et kopsik aeda saaks ja meilgi lihtsam toimetada oleks, kruvisime maha ühe aiapaneeli. Masina abi kasutades sikutasime maast välja ühe puu mõõtu ilupõõsa, mida pererahvas enam ei vajanud ning märkisime nööriga maha uue muru ja peenra piiri. Labidad kätte ja töö alga! Kaevamist ja rassimist oli väikese platsi kohta üllatavalt palju, sest maa seest tuli meetrite kaupa kõikvõimalikke juuri välja kiskuda. Õnneks oli meil seekord masinajõud abiks, muidu me oleks vist küll jäänud sinna nädala lõpuni tuhnima. Lõunaks aga oli plats puhas ja sile ning uueks muruks valmis:

Võikupaus läbi, alustasime mururullikeste laiali veeretamist. Neid oli meil varutud kaks euroalusetäit: ühes kihis üheksa rulli ja ühel alusel neli kihti. See teeb kokku 72 parajalt pontsakat rulli, millest ma suurema osa ükshaaval Katrile-Davidile süles ette tassisin. Nii olin ma lõpuks ise kui üks suur mudarull ja sellega said mu uued töödressid ka pidulikult sisse õnnistatud. 

Murumängud läbi, alustasime aia ehitust. Põhiliselt tegelesid sellega siiski poisid, kuigi ühe jupi puhul õnnestus mul ka abiks olla. Ülejäänud aja koristasime Katriga ümbrust ja pakkisime töövahendeid autole-kärule; seegi oli päris pingutav tegevus, kuna asju oli palju ja nad saadanad olid rasked.  Ühtäkki sai meil tööpäevast aga täiesti kõrini ja tahtsime vaid õhtale ära saada. Kell oli neljast juba tükk maad üle tiksunud, aga poisid ikka veel nikerdasid aia kallal. Et midagigi teha oleks, kastsime veelkord muru ja lõbustasime pisipõnni, kes meid aknast koos kutsaga teraselt jälgis.

Lõpuks jõudsid poisid siiski oma tööga ühele poole. Tuli Jan, vaatas objekti üle, istusime juba autosse ja hakkasime sõitma.. ning siis läksid poisid jälle kuhugi ära! Kuna nad meiega eriti ei räägi, siis on raske mõistatada, millal peaks kaasa minema. Selleks hetkeks olime aga nii väsinud, et isegi ei üritanud olukorrast aru saada. Tiksusime vaikselt automootoriga ühes rütmis kuni saksmannid naasesid ja meid tagasi Lichtenausse sõidutasid. Sinna jõudsime 17.20. Hall oli autosid nii tuugalt täis pargitud, et ratastega välja saamiseks pidime viimaseid jõuvarusid kokku kraapides need treileri vahelt üle vinnama. 

Päev oli küll raske, aga tulemusrikas ning tundub, et meeltmööda ka ülakorruse papile: Katri rattal tuli kett maha alles kodutänavas, mitte mäe all, ja äiksevihm püsis taevas piisavalt kaua, et me kuivana tuppa saaks. Pisikesed boonused suure töö eest!

Lõputu pühapäev

Kas oli asi täiskuus või muus, aga tänagi öösel magasin kehvasti. Hommikul ei olnud kohe üldse mingit tuju end voodist välja ajada, aga et akna taga oli imeilus päiksepaisteline ilm, ei jäänud muud üle kui tõusta. Tegin võikud ja kohvi valmis, avasin terrassiukse ja kasutasin haruldast võimalust värskes õhus hommikust süüa. Linnud lendlesid ja lehvisid mu ümber, kerkokellad kolisesid kaunisti ja eluvaim hakkas tasapisi sisse tulema. Lugesin uudiseid Eestist ja Eurovisioonilt, kreemitasin oma vaeseid väikesi sõrmeotsi ja arvasin, et nüüd on küll juba suurem osa hommikust mööda saadetud. Tuhkagi! Kell oli nii vähe, et pidin olematust entusiasimist hoolimata päevaks mingi plaani välja mõtlema. Poed on kinni, bussid ei sõida, aga mul on ju ometi jalgratas kasutada! Hästi. Mida ütleb kaart? Wifiga sain guugli niipalju toimima, et offline kaart alla tõmmata ja leida sellelt paari kilomeetri kaugusel olev Sauertali rahvuspark. Väljasõit grünesse, sobib! Küsisin Katrilt, kas ta sooviks liituda, kuid ilmselgelt olin ta eilse ekskursiooniga ära väsitanud ja ta otsustas koju jääda.

Õun kotti, SPF50 näkku ja rattale. Kui olin mööda vana postiteed kilomeetrikese vändanud, tuli mul meelde, mille ma olin ennist unustanud - piltpostkaardiliku kuppelmaastiku ja selle mõnusad tõusud. Noh. Sihtkoht pole kaugel, lohutasin end, ja kui väga ära väsin, siis õhtuks jõuan ka jalgsi koju tuldud. Väntasin edasi ja sain mõne aja pärast rõõmustada veelgi mõnusama laskumise üle. See oli nii tore, et põrutasin õigest teeotsast mööda. Arva, kas ma viitsisin tagasi keerata? No ei. Kuna järgmise mäe taga pidi kaitseala jätkuma ja üks järvekenegi leiduma, jätkasin teekonda. Ise mõtlesin, kuidas küll see rahvuspark mulle nii kahe silma vahele jääda sai. 

Sauertali rahvuspark. Valgete lehmade taga.

Jõudsin mina üle mäe, oh mis imet ma seal näen? Mäe taga oli teine mägi, see polnud kõik, mis ma seal nägin. Nimelt teeviit parklasse ja matkaraja algusele. Juhhuu! Sõitsin üle väikse platsi ja jõudsin paljulubava sildini:

Pöörake tähelepanu sildi taga olevale võrkaiale. Need mõnedsajad meetrid, mis ma ülesmäkke selle kõrval kõndida viitsisin ja niipalju, kui silm edasi seletas, läks too aed edasi. Matkajad ei saa kaitsealale ja kaitstavad alalt välja. Vot sulle säh! Pisukese pettumusega pöörasin otsa ringi ja valisin uue sihtkoha - Lichtenau järgmine lähim 'linnaosa' Holtheimi. Sinna oli veidi üle 4 km ja armas puudeallee kulges - nagu ikka siinkandis - algul mäest alla, siis üles ja lõpuks jälle alla. Avarad vaated rohelistele viljapõldudele ja kollasele rapsimerele sini-sinise taeva taustal olid ülevad, teisi liiklejaid praktiliselt polnud nii et minu jõuetu vänderdamine ja iga natukese maa tagant joomiseks peatumine ei seganud kedagi. Isegi mitte neid armsaid Milka-lehmakesi:

Holtheim ise oli nii pisike, et kui mul ei oleks olnud vajadust tõusuks rattalt maha tulla, siis ma oleks temast ilmselt ühe jutiga läbi sõitnud. Positiivne oli aga see, et pärast asula lõppu sõid rohtu kaks ilusat obest ja pärast neid läks kogu tee, kõik need kolm kilomeetrit Lichtenauni allamäge!  Sain nii korraliku hoo sisse, et ühel hetkel leidsin end võidukihutamises mootorratta ja kahe jänesega. Rebimine oli tihe ja lõpuks saavutasin auhinnalise teise koha :D

Jõudnud tagasi kesklinna, ei viitsinud ma veel kohe koju minna ja üritasin mingigi looduskauni koha oja kaldal maha istumiseks üles otsida. Ei õnnestunud. Küll aga sattusin suure vana taluhäärberi õuele, kus aeg tundus olevat kohe täiesti seisma jäänud.

Koju jõudes polnud kell veel ükski! Sõin lõunat, istusin päikese käes terrassil ja mõtisklesin elu üle järele. Kohe sügavalt, liigagi sügavalt. Seda ikka juhtub minuga vahel ja sellisel pikal ja tegevusetul vabal päeval eriti. Kell venis ja venis, isegi tukkumine ei aidanud. Pidin end jälle toast välja ajama jalutama. Linnake oli suht väljasurnud. Kui tööpäeviti on katkematu liiklusvoo tõttu praktiliselt võimatu peatänavat ületada, siis nüüd oleks võinud seal kasvõi valssi tantsida. Ühe parginurgakese ma siiski leidsin ja mõneks ajaks sinna ka istuma jäin. Raskeid mõtteid, vastuseta küsimusi kogunes pähe muudkui juurde ja pääsu nende eest ei kuhugi.. bussid ju ei sõida :P Njah.. võibolla ma ei peaks neid üldse mainima, aga samas ma ei taha, et te arvaks, et mul vaid üks lust ja lillepidu on. Toredaid hetki, uut ja huvitavat, palju tööd - kõike seda muidugi ka. Ikka vaheldumisi üles ja alla, nagu siinne maastik.

Nüüd aga on kell tõepoolest edasi liikunud ja lausa pool kaheksa saanud. Vahepeal käis akna taga ka kärts ja mürts ning sadas vihma, küllap see varsti ka teieni Eestisse jõuab. Praegu sirab aga jälle päike ja sellega on hea lõpetada. 

Google-vaba tsoon

Kui olime Katriga täna hommikul enamvähem ärganud ja pool kümme köögis kohtusime, otsustasime sõita Paderborniga tutvuma. Otsisin netist bussiajad ja -plaanid, küsisime majaperenaiselt infot ning tuletõrjuja kiirusega saime majast 20 minutiga välja, et kella 10sele bussile jõuda. Leidnud õige peatusetulba selgus, et netis märgitud bussi sealt küll ei lähe - alles 12.30 tuleb järgmine. Hmm.. astusime kohalikku kirjatarvetepoodi/postkontorisse sisse, et nõu küsida. Ei miskit - kui tulbal kirjas ei ole, ju siis ei lähe varem. Katri otsustas nigela neti kiuste guugeldada ühissõiduki ühendusi Lichtenau-Paderborni vahel. Tulemust ei mingit! Kriips! Ühissõidukeid nagu ei käikski.. Koju ka ei viitsinud tagasi minna. Mulle meenus, et olin ühel õhtul näinud paralleeltänavas bussipeatust ja ootel inimesi. Läksime igaks juhuks vaatame ja leidsime eest Ersatzhaltestelle - postil olevat plaani vaadates saime meeldiva üllatuse osaliseks, sest buss pidi minema juba 40 minuti pärast. Senikaua jõlkusime tänavatel ja proovisime Lichtenau kohaliku pagariäri toodangut.

Tänav Lichtenaus

Buss tuli (lausa kaks korda, aga esimesel ta ei tahtnud meid veel peale võtta), pilet maksis 5.20 euri ja selle raha eest saime ligi 50 minutilise ekskursiooni mööda Lichtenau linna erinevaid 'linnaosasid'. See on vist midagi Pärnu linna sadade ruutkilomeetrite taolist imet - 15 külakest, üks linn. Ringsõit oli igatahes kena ja pani taas mõtlema, kuidas siinmaal nii palju väikesi talusid, mõne lehma/hobuse/kitsepidajaid on ja Eestimaal eriti enam ei ole. Kuidagi kurb. Aga rõõmustame siin ja praegu selle üle, et õhus lendub värske sõnnikulõhn, tuulikud toodavad rohelist energiat ja ilusad hobesed näksivad alevike tagahoovides rõõmsalt rohtu.

Paderborn on üks väga vana linnake, mille esmamainimine toimus aastal 777 seoses Karl Suure vallutustega vanal Saksimaal. Teise maailmasõja ajal hävis 85% linnast ja enamik hoonetest on tulnud uuesti ülesehitada. Vanalinna osa on 70-80ndate jõlemajadest hoolimata siiski armas, siin on palju sakraalehitisi ja Saksamaa lühima jõe Paderi alguskoht ehk allikatega rohealad. Tänase imeilusa ilma puhul oli linnasüda inimestest tulvil - neid jätkus nii poodidesse, parkidesse kui välikohvikutesse ja need tundusid olevat kohalikud sakslased! Tallinnas, mulle tundub, on vanalinnas pigem ikka turistid - kahjuks kohalikel sinna väga asja ei ole. 

Arhitektuuriline erinevus nikastab. Tänav Paderbornis

Täna aga nautisime meiegi vaba päeva ja 30-kraadist soojust, ostsime igasugu põnevat väljamaa nodi ja kaltsu ning sõime lõunaks purskkaevu platsil jäätist. Pärast turgutust jätkas mu noor sõber 'rehitsemist' ja mina otsisin üles mõned vaatamisväärsused. 

Fachwerk. Paderborn

Adami ja Eva maja Paderbornis

Et ikka kindlasti õhtuks koju jõuda, valisime tagasitulekuks kiirema bussi. Sõidu ajal märkasin bussiaknast Lidli lahtioleku aegu (või noh, pigem homset kinnioleku aega) ja küsisin, kas me peaks äkki poodi minema. Tuli välja, et peaks küll. Kuna kell oli pärastlõuna kohta palju, palusin Katril igaks juhuks guugeldada, kas meie kohalik Edeka veel lahtigi on. Jah, kella kuueni, väitis netijumal. Bussist maha saades tegime ümmargustest taldadest hoolimata kiirkõndi. Poeni jõudes lugesime seinalt, et nad on avatud lausa kella kaheksani! Nojah siis.. parem niipidi kui teisiti. Igatahes üks on selge - guugelmuugli peale siinkandis loota ei tasu.

Freitag. Endlich Feierabend!

Nädal on olnud väsitav. Reisimine, kohanemine uue keskkonna ja kaaslastega, varane tõusmine ja pikad rasked päevad. Salamisi lootsime, et tööhullud saksmannid rabavad nädala sees rohkem, et reedel varem lõpetada. Nohh.. täna polnud isegi niipalju aega, et lõuna söömise ajaks auto seisma jätta! 

Hommikul saime ruttu teele, sest pidime jätkama eilset muruplatsi rajamist. Kell 7.45 olime juba objektil ja alustasime mutitõkkevõrgu paigaldamist. Enamiku juurdelõikamistööst tegi ära meie tänane juhtkolleeg Christopher, kes mulle kangesti üht kooliaegset silmarõõmu meenutab. Kuna kääre jätkus vaid ühele ja sikutamis-vaialöömistööd polnud kah kolmekesi otstarbekas teha, haarasime Katriga kärudel käepidemeist ning asusime mulda platsile vedima. Tuleb tunnistada, noorusel on omad eelised - jäin tugevuses ja kiiruses kolleegist ikka paari kärutäie võrra maha. 

Pärast lühikest hingetõmbepausi saabus ülemus Jan kontrollima, kas me tööd ka teeme. Kohe sain pragada, miks ma mulda nii kaugelt vean ja autoga platsi kõrvale ei sõitnud. Eeemm.. äkki sellepärast, et mina ei olnud roolis ja ei tea objektist ja meile kasutada antud ligipääsuteedest muhvigi? Tundsin, et hakkan Jani suhtes tõredaks muutuma. Kui algul tundus mees asjalik ja muhe, siis mida aeg edasi, seda rohkem tuleb ette kommunikatsiooniprobleeme. Ta vist eeldab, et me kohaneme rutem ja pärast esimese tööpäeva selgitusi on kolmeks nädalaks kõik klaar. Muidugi võib asi ka olla minus - see ju mu esimene tööpraktika ja ma püüan pigem ettevaatlik olla kui ma päris täpselt ei tea, mida ma teen. Natuke narr on hommikuti käed rippu kõrval seista, kui teised ringi sibavad autode vahel neid päevaks ette valmistades, aga kui keegi ei ütle sulle kuhu ja kellega sa mida tegema pead minema enne, kui pooled autodest juba väravast väljas, siis on sutsu keeruline kaasa lüüa. Eks me muidugi küsime, kas saame aidata ja mõni kolleeg isegi vastab, aga mul on praegu veel tunne, et oleme kohati pigem tülinaks kui abiks. Küllap see läheb ajaga üle.

Christopher sõitis auto õigemasse kohta ja asusime Jani kaasabil järelejäänud mulda platsile loopima. Õnneks pidi ta varsti kusagile mujale minema ja töö saime lõpetada rahulikumas meeleolus. Plats tasaseks, muruseeme laiali ja rehaga kergelt üle. Platsi ümbrus korda, töövahendid kokku ja autoga tagasi halli. Seal selgus, et ühed suured dekoratiivsed kivirahnud on vaja halli lähedalt viia järgmisele objektile. Jan tuli ise neid laaduriga peale tõstma, meie ülesanne oli need rihmadega korralikult kinni tõmmata. Ilmselgelt oli tal tuli takus, sest ta suutis korraga manööverdada ja tõsta, tõmmata suitsu ning rääkida mobiiliga. Ei kiivreid, ei veste - tööohutus missugune :D Eks ma saan aru küll, et päriselu ja koolitarkus ei lähe alati kokku, aga veidi kõhe oli ikka. Algajate värk. 

Istusime autosse ja sõitsime .. kuhugi. Vahepeal tundus, et ka juht ei ole päris kindel, kuhu ja kuidas minema peab. Et teekond kesk põlde ja väljasid veelgi lõbusam saaks, oli äkitselt meie ees teetöödeks suletud raudteeülesõit ja pidime leidma ümbersõiduvõimaluse. Poola 2.0, noh! Kohale me lõpuks siiski jõudsime. Seal ootas meid ees paar kolleegi, kes asusid koos Christopheriga kive maha kangutama. Seda oli isegi veel kõhedam vaadata kui pealelaadimisprotsessi. Poisid olid aga profid ja kõik läks õnnelikult. Uuesti autosse ja tagasi halli poole. 

Selleks ajaks oli kell juba tavapärasest lõunapausist hulk aega mööda tiksunud ja pidasin targemaks küsida, kas seda üldse tulebki. Kiire graafiku tõttu ei tule jah, sööge nüüd sõidu ajal. Ok. Kuna Christopher oli hommikul hoolitsevalt vähemalt uurinud, kas me poepausi soovime, siis sai ta ärajäetud lõunapausi info endale hoidmise andeks. Kõrvalseisjale-kolleegidele võib tunduda, et ma teen sellistest pisiasjadest nagu päevaplaan, söögiajad-vetsuvõimalused ja tööülesanded liiga suure numbri, aga antagu mulle mu veidrused andeks - ma lihtsalt olen harjunud, et töökoht on reeglina ühes kohas, lõunat antakse kella 11.30st alates ja ma ei pea muretsema, kas pean äkki pool päeva läbimärgade (vihmast, muidugi :P) riietega töötama. Püüan end võimalikult ruttu ümber harjutada.

Laadisime uued rahnud peale ja valmistusime sama ringi kaasa sõitma, kui järsku naeratas meile õnn ning Jan taipas meie kaasastilpnemise mõttetust - kuulge, minge tänaseks koju! Mul tuleb ekskavaator ja ma ei saa teiega midagi rohkem teha, kivitransport on juba kah nähtud. Hurraa, noh! Kell oli 14.20 ja suurest rõõmust sõitsime ratastega kaugele mäe otsa poodi uusi tööriideid ostma. Saime mõlemad endale uued püksid-jakid, haarasime toidupoest põnevaid väljamaa maiuseid kaasa ning suundusime koju auga väljateenitud nädalavahetust veetma. Kui vähegi jaksu on, siis veame end homme Paderborni, aga  lubada ma seda küll ei julge :)

Ojalaul

Eile õhtul kukkus rõhkkond kolaki madalale ja hakkas sadama. Hommikune temperatuur oli seetõttu küll märksa soojem, kuid püsis päeva jooksul ühtlase kaheksa ringis. Surusin kummiülikonna seljakotti võikude ja veepudelite vahele ise lootes, et sinna see õhtuni jääbki. Päris nii hästi ei läinud, kuid samas läks veelgi paremini - kõige suurem padukas sadas alla hetkel, kui olime autos oma lõunapausi pidamas. Ülejäänud tibamine oli nii vähene, et isegi vihmalokke ei tulnud juustesse. 

Päeva esimene objekt kahest, eraaed Diemstadt-Wrexenis, asus poole tunni tee kaugusel ettevõtte hallist. Koht oli minule hirmsasti meelepärane: maja oli punastest tellistest (äkki vana veski?), kuhu jooksis veekanal läbi lüüside sisse. Üle kanali viis sillake ilupuuaeda ja selle taga algas hobustekoppel. Meie saabudes pistsid suksud uudishimulikult nina ligi, et näha, mis toimuma hakkab. Sehr schön!  

Selle objekti ülesanneteks oli uue muru aluspinnase ettevalmistamine ja ühe olemasoleva peenra uuendamine. Esimene tegevus osutus meie jaoks suht nüriks, sest maapind oli taaskord kivikõvast savist ja labidaga peksmise asemel oleks kamara kobestamiseks olnud mõistlikum kasutada mingit massinat. Aga noh, see on kõigest tasuta tööjõu arvamus :P 

Teine tegevus oli juba pisut meeldivam, kuigi algas jälle saksa rohimismeetodi ümbervormistamisega. Sinna, kuhu eestlaste käpakesed ei jõudnud, jäid kõik murututid ja varasemad peenraelanikud sisse - seda oli näha uue mulla sissekaevamisel. Siis saime pisukese hingetõmbepausi kuni töö eest vastutav isik taimed (ilmselt tema peas oleva) plaani järgi õigetesse kohtadesse asetas ja seejärel lubati meil istutama hakata. Lõpptulemus sai selline:

Niipea, kui kastekannud tühjaks said, keeras ülakorruse papi oma kraanid lahti ja võttis tööjärje üle, et me saaks lõunale minna. Sellest ma aga juba eespool rääkisin,

Päeva teine objekt asus Paderbornis ja eelnevalt olime kuulnud vaid niipalju, et seal pannakse  ühe büroo ees sillutiskivi maha. Kohale jõudes juhatas Jan meid aga kahe kanalisatsioonikaevuni ja ütles, et peame need enne muru rajamist ära betoneerima (siinkohal vabandan, kui segu kohta vale terminit kasutan - segupakil oli saksa keeles kirja küll spetsiaalne nimi, aga kas see mulle siis meelde jäi). Selleks tuleb kaevult kaas ja ülemised rõngad maha võtta, selgitas ta ja ulatas mulle Spitzhacke. Nojahh siis.. haakisin kirka kaane augu taha ja kukkusin sikutama, sain kätte ka! Teise kaevu ja rõngastega oli rohkem jamamist, need eemaldasime koos. Tundus, et tolle kontori rahvas eriti ei söö ja see oli meie õnn, sest kaevu tulevad torud olevat sellise vale nurga all, mis soodustab hunnikukuhjade kogunemist. Khm. Kaevu sisemuse pesime siiski üle ning seejärel hakkasime seguga rõngaid kokku plötserdama. Terve selle aja siiberdas üks lintkopp me selja taga kivipanijatele aluskillustikku vedada ja see ajas mind veits närvi. Harjumuse asi ilmselt. Jan ei lasknud end manööverdavast rasketehnikast häirida ja eeldas, et me ka ei lase. Mis ajas mind KA närvi. Vbl peaks samuti ahelsuitsetajaks hakkama nagu tema, äkki see rahustaks?

Igatahes saime lõpuks kaevurõngad veekindlalt suletud ning liikusime edasi kivideni. Alustuseks õpetati, kuidas nööriga vuukide sirgjoonelisust kontrollida ja siis spetsiaalse tööriistaga, mis nägi natuke välja nagu pogo-stick, kive jonksu lükata. See tehtud, hakkasime vuugivahedesse täiteks peent killustikku harjama ja seda tööd jätkus päeva lõpuni. 

Tagasiteel halli kippusid lisaks unele igasugu kummalised mõtted pähe. Näiteks nagu milliseid seinast seina elamusi praegune töökeskkond pakub: ühel hetkel istutad kauneid hobuseid imetledes veevulina saatel pojenge ja juba järgmisel oled peadpidi essukaevus. Vastuolulisus, mis iseloomustab päris hästi ka elu sügavamat olemust, kas pole?

Mungad jooksus

Tänane päev jätkus kloostrimüüride vahel. Suurema osa päevast rohisime roosipeenraid, aga paar tunnikest saime kätt proovida ka siirdmuru ehk Rollraseni paigaldamisel. Katri oli seda tööd varemgi teinud, mina mitte. Mururullike vajalikku kohta, järkjärgult lahti veeretada ja ääred üksteise vastu hästi kinni vajutada, nii et mulda ei paistaks ja sobivas pikkuses noaga parajaks lõigata. Iisi-briisi! Noh.. oleks muidugi, kui aluspind tasane ja ühtlase servaga oleks, seda me aga miskipärast kõikjal ettevalmistama ei pidanud. Küllap oli asi ajas ja rahas - ise oleksin pigem võtnud ja kogu platsi üles kaevanud ning uue muru pannud - lõpptulemus saanuks kenam ja püsinud arvatavasti kauem, kui see lapitekk, mida me paikasime.

Pärastlõunal jätkasime roosides. Käsivartelt on näha, et tööd tegime ausalt - kontoriroti valged siidised käed on nüüd päikesest punased ja ühtlaselt kriimude-aukudega kaetud. Kui oma peenraga lõpetasime, pidime jätkama kolleegide eilset tööd. Nemad kasutasid rohimisel vist mingit saksa spezialität-meetodit, mis seisnes pinna tagurpidi pööramises ja kogu umbrohu mulda jätmises. Noh. Palusalu oleks meile sellise tehnika eest kõplaga sealsamas füüsilise noomituse teinud, raudpolt! Kuna muld on siin savine, siis olid kõik need heina- ja ohakajuured õhukäes kivikõvade kamakate sisse kinni kuivanud ja neid lahti peksta oli ilmatuma tüütu tegevus. Samas sinnapaika me seda ka jätta ei saanud, sest peenra lõpetasime ju meie ja seleta siis pärast, et praaki tegid alguses teised. Nii me siis käisimegi jõudumööda peenra uuesti üle. Hiljem, kui Jan kõigi tehtud tööd üle kontrollis, saime kuulda, kuidas meie töömaa palju puhtam oli, kui kohalike oma. Ju siis see saksa meetod ikka päris õige asi ei olnud. 

Kloostrist lahkudes osutas Jan ühele koheva lehesoenguga madalale ja jämedale pärnale, mille ees väike pingike ja hunnitu vaade purskkaevuaiale: Tilia cordata, arvatavalt 400 aastat vana. Nonnii, kujutasin juba ette, kuidas järgneb lugu puu istutajast, kelleks oli suure tõenäosusega üks õnnetu munk, kes vastamata armastuse pärast end kloostrisse pagendas ja oma südamedaami auks südamekujuliste lehtedega puu mulda pani. See pärn, jätkas Jan, murdus suure tormiga maha ja  veidi hiljem tulid mehed mootorsaagidega tüve tükeldama. Järsku aga takerdus saag ja igale poole hakkas verd pritsima - täielik slasher-movie! Selgus, et puutüvi oli saanud koduks ühele väiksele vaesele pesukarule, kes veel räigelt kõhtu haavatunagi selle eest võitlemist jätkas. Võeh. Niipalju siis romantilisest love-storyst. 

Selle koletu veretööga lõppeski me kloostriskäik. Homme on uus päev ja uued väljakutsed. Mis need on, ei tea me veel isegi. Jääge kuuldele!