Eks(Mati)kursil

Lubatud statistikat:

2018. a. sügisel asusid maastikuehitaja eriala õppima kaks grupitäit lootusrikkaid inimesi: 33+32=55 

2020. a. sügiseks on meid alles jäänud 32: esimesest, minu grupist 19 ja teisest kõigest 13 vapraimat. 

Mitu tublit tibu 2021. aasta kevadel maastikuehitaja kutse ja direktori sooja käepigistuse saab, ei oska keegi vist praegu ennustada. Tänases portfoolio-loengus kuulsin kaasõpilaste suilt nii mõnegi 'akadeemilise' lendu tõusvat, nii et võtame rahulikult ja katsume vähemalt valikainete sessidega ühele poole saada. Kui too suvine eksprompt-eksam välja arvata, siis on mul hinded tegelikult täitsa viisakad. Võibolla õnnestub novembri-sessil kaks kolmeks venitada.. ja kui veel sügisilmad natuke inspiratsiooni toovad, saan ehk isegi mõned kompetentsi-read portfooliosse toksitud.. kes teab, kes teab!

Nagu eile juba mainisin, siis täna hommikul oli mul võimalus rahulikult iluprotseduuridele (loe: ekstra-uneminutitele) keskenduda. Teised suundusid varavalges kaevama-tassima, mis nagu hiljem selgus, masina katkimineku tõttu hoopistükkis ära jäi. 1:0 laisklooma kasuks!

Hambaid pestes avastasin peeglist, et olen käevarre õhtuse šokolaadipuru sisse vajutanud - upsi! Mõttes hakkasin juba arvutama, kui suure trahvi ma pean ühikale rikutud voodipesu eest maksma, aga siis märkasin, et šokolaad siputab. Pesin suurema uneliiva silmadest välja ja vaatasin uuesti - puuk, raisk! Mul ei ole aaaaaaastaid puukidega muret olnud, nüüd aga kahe nädala jooksul juba teine selline elukas. Noh, küllap ta sealt seenemetsast end mulle külge haakis - ei mingeid tasuta eineid, eks! Iluprotseduuridele lisandusid seega meditsiinilised protseduurid. Pärast hoolikat võidimist ja hautamist väänasin tüübi lõuad oma ihu küljest ettevaatlikult lahti ning saatsin ta ilma pikema pidulikkuseta kraanikausist alla. 

Koolipäev oli meil täna üsna lühike. Aiakujunduse tundides tuletasime meelde ringi-ruudu-kaareteemat ja alustasime kodust ülesannet - aia planeerimine arvestades funktsionaalsust ja vormi kompositsiooni põhimõtteid. Päris kinni seekord õnneks ei jooksnud ning jooni sain paberile juba päris mitu, kuigi proportsioonid ei tundnud küll õiged olevat. Vähese harjutamise viga, aga pole hullu.

Siis oli portfooliotund ja siis kiirnuudlite kiirlõuna ühikas. Päeva teiseks pooleks oli meil ettenähtud ekskursioon ühte päris aeda päris aiaveekogudega tutvuma. Ja see aed oli päris kaugel, tund aega sõitu sinna ja tund tagasi! Kõik need kurvilised ja käänulised lõuna-eesti teed, päike kuldamas sügisvärvides puid-põõsaid - kui tüütu.. NOT!!! :D Loomulikult oli mul gaas põhjas, laul suul ja pidin tükk aega sihtkohas ootama, kuni teised järele jõudsid. 

Aed oli väga kena, eri suuruses ja otstarbeks tiike lausa kolm, kahel kalakesedki sees. Korralik õppematerjal, mida teha, kuidas teha ja mida mitte teha. Külas käies vaadata tore, endale ikkagi ei tahaks. Ma ju üdini mereinimene, las laine möllab ja marutab vabalt - mis ma sest veest purki topin läbi torude ja filtrite ringlema. Kuigi, samas.. ma saan tegelikult ju lõunamaa inimestest aru.. neil ei ole seda mere-nimelist luksust kusagilt võtta, on ainult põllud ja umbekasvanud ojakesed.. siis võiks ju küll olla üks väike veesilm kehajahutuseks ja meelelahutuseks?

Väike tiik, väiksed kalad..

...suur tiik, suured kalad

Tagasiteel põikasime läbi Tamme-Lauri juurest, tegime ümber kena tammekese kätest kinni energiaringi ja mälestuseks mõned pildid. Viimati käisin siin talvel kursavend Matiga. Ja nüüd ongi tervituste koht: tsau, Mati! Tule ikka novembri sessile, koos on palju lõbusam!

Kuna päikest veel natuke jagus, ei saanud ma ju ometi otsejoonelt ühikasse sõita vaid läksin hoopis  Võrumaaga lähemalt tutvuma. Traditsioonidele kohaselt sattusin KP-sse ehk et kohta, kus mu meelest elu ei peaks olema võimalik ja sinna on jäänud/seal on alati olnud kõige kangemad eestlastest. Kusagil Antsla ja Litsmetsa vahel, Soome lähedal, on selline Šveitsi mägismaa (koos Milka-lehmadega), kus ei maksa väga kauaks suu ammuli lehmi passima jääda, sest kohati on pool teed vihmaveega mäest alla ära voolanud. Ja sellest hoolimata satud seal pärapõrgus sooluhtade-vahelisel kitsukesel savirajal vastu suure traktori ja (talle abiksoleva?) veel suurema veokiga, nii et napilt mahume üksteisest mööda. 

Ülejäänud sõit möödus viperusteta, kuigi Sännast suurele maanteele Võru poole keerates muutus tee halvemaks. Auto õõtsus nii et jää või merehaigeks - seda teed küll igapäevaselt sõita ei sooviks! Linna jõudes oli õhtu käes, seega võtsin tanklast endale ja autole kütust. Mitme patuga pooleks mugisin viimased kilomeetrikümned Räpinasse roolis bataadifriikaid ja hotdogi süüa. Õnneks oli Võru-Räpina maanteeremont peaaegu valmis ja polnud mingit muret, et pugitud patt võiks tagasi tervitama tulla :P

 

Sina, kena tammekene ja mina

Loll aga järjekindel?

Istun taas Nooruse-tänava ühiselamus ja kirjutan juba kolmandat sügist järjest üles mõtteid ja juhtumisi maastikuehitaja konarlikult kooliteelt. Kuidas ma ikka veel siin olen, mina ei tea.

Udushmudu

Ausalt öeldes olen ma olnud terve suve üks laisk lohemadu: puhanud, ujunud, korjanud mustikaid ja sinna kõrvale pakkinud üht elu kokku. Ei mingit aiandust, mitte üht tundi iseseisvat praktikat ega kirjarida portfooliosse. Elu läks lihtsalt teisiti, kui mina kolm suve tagasi siia kooli tulles arvasin ja lootsin. Noh. See iseenesest ei peaks kedagi üllatama, tavaliselt see ju just nii käibki. Papi pilvepiiril muudkui itsitab ja meie peame oma plaanid jälle ümber tegema. Aga ma ei mõtle selle peale praegu rohkem, sest mul ei ole selleks jaksu ega ajumahtu. Olen siin ja kuulan, mis mulle räägitakse. Võibolla teen veel mõne koolitüki, kui vaim peale tuleb. Ja kui tuleb hoopis kiri postkasti, et rohkem parem ärge kooli meie aega ja maksumaksja raha raiskama tulge, siis on nii. Selle silla ületan siis, kui ma olen õppinud selle valmis ehitama :P 

Pühapäevane sõit kooli oli kummaline. Tundus, nagu mul ei olekski sihti kohale jõuda; teadmist, kuhu ma teel olen. Lihtsalt sõitsin. Edasi ja mõnikord ka tagasi, mööda tuttavaid ja tundmatuid teid. Rallida sai Põlvamaal mõnuga ja õnneks kedagi vastu ei tulnud. Üle tee ka ei jooksnud. Kanepis läks lõpuks kõht tühjaks, võtsin poest vorsti ja sõitsin esimesse ettejuhtuvasse metsatukka hommikupudru jaoks mustikaid korjama. Tore, kui mõnikord hea mõte õigel ajal pähe tuleb! 

Õhtu veetsin üksinda. Minu toanaaber on Erasmusega parajasti Austrias ja tavapärased boksinaabrid  olid kusagile mujale paigutatud. Kuna iga sessiga on õpingukaaslasi vähemaks jäänud, siis pandi 3. kursuseks kõik 2018. sügisel alustanud maastikuehitajad kokku. (Ma pakuks, et meid on poole vähem, kui alustades, aga uurin numbrite osas, ehk leian õige statistika kusagilt.) Hommikul sain igatahes uued boksinaabrid, nii et nüüd on jälle natuke rohkem ühikatunne.

Valikainetes ei olnud just liiga palju valikuid, st. oli vähe neid, mis võtmata jäid. Sel sessil juhtumisi vaid üks aine - masinaga puistematerjalide teisaldamine ja pinna kujundamine. Selle võrra sain ma täna varem õhtale ja homme kauem magada. Aga sessi esimesel päeval jõudsin ma siiski midagi uut ja kasulikku teoretiseerida/praktiseerida ning selleks oli puittaimede hoolduslõikus, täpsemalt said mu kääre tunda vaarikad ja mustsõstrad. Meelde jäi, et lõigata oleks kõike parem varakevadel, v.a. 2a vaarikavarred, mis tuleks lõigata kohe peale kandmise lõppu. Ja et mustsõstardel võiks olla võrdses koguses neljas eri vanuses põhioksa, kokku 12 (kolm 1a, kolm 2a, kolm 3a, kolm 4aastast). Ja et tikrite oksad on sarnase loogikaga aga oksa vanus võib ulatuda 8 aastani, ehk et proportsioon oleks kaks oksa igast vanusest, kokku 16. Ülejäänud tarkuseterad kirjutasin püüdlikult vihikusse ja telefoni üles. 

Vaarikad - enne ja pärast

Aiaveekogude rajamine tundus põnev ja vajalik, aga tänase päeva teooriatundide seisuga ütleks, et seda ma küll teha ei tahaks - ei endale, ega teistele. Vbl ma muudan oma otsust homsete praktikatundide järel. Igatahes tundus, et see on midagi kallist, keerulist ja hooldusmahukat. Kui tahta, et see äge ja ilus ja puhas oleks, vähemalt. Tõsi, nii on ju mitme muugi asjaga. Käelise tegevuse poolel saime siiski proovida membraani liimimist, mis meenutas natuke nagu rattakummi paikamist, aga väga palju suuremas mõõdus. Selleks oli tarvis leida puhas suur põrandaala, soovitavalt hästiõhutatavas siseruumis. Märkida membraanidele liimitav ala, puhastada see osa spets puhastiga, pintseldada liim membraanidele ja jätta see vähemalt 10 minutiks kuivama ja kogu edasise toiminguaja vältida liimisele pinnale astumist/kukkumist/ tolmutamist. Siis asetada kahepoolne spetsteip liimile, rullida see tihedalt kinni ja siis väga täpselt ja sirgelt toimida teise membraanitükiga samamoodi. Tükkide mõõtmed olid muidugi meetrid-korda-meetrites ja tahtsid ikka lokkima minna. Aga kuidagimoodi tehtud see sai, kontrollisime ka üle, et bassein vett peaks ja pakkisime siis selle hiigelsuure kummimati kokku.

Lõika-kleebi-niisuta

Varasem õhtu tähendab väljasõitu. Kuna eilsed kodust kaasavõetud seened olid nüüdseks vaid ilus mälestus, otsustasin õhtusöögiks metsast lisa tooma minna. Sõitmise enda pärast sõitsin väheke kaugemale kui otseselt vajalik. Eelmistest sessiseiklustest oli üks kena metsatukk ka meeles ja sealt ma oma kukekad ja liivapuravikud ära ka tõin. Töö kiire, korralik ja maitsev :)

Tudengieine

PS: Õnneks saab tänapäeval toanaabriga lobiseda ka siis, kui juhtumisi erinevates riikides viibida - videosild Räpina-Langenlois ühikate vahel toimis suurepäraselt ja muljetamist jätkus päris pikaks ajaks. 

Teise õppeaasta lõpp

Nagu arvata võiski, kukkusin esmaspäevase eksami läbi. Õnneks või kahjuks ei olnud ma ainus, seega lootust on, et meil lubatakse töö sügisel uuesti teha. Noh, mis kooliskäimine see ka on, kui ühtki halba hinnet pole :D Kursavenna abiga hammustasin ka lõpuks läbi ühe oma tehtud vigadest, mis oli loomulikult väike, aga stiilis: "Maha lasta mitte, armu anda" - komakohast piisas, et kalde kõrgused nässu ja minul juhtme kokku ajada.

Kui eelmisel sessil kaevasime torustiku jaoks kollektsioonaia käiguteid lahti, siis kolmapäeval pidime kraavid taas ära täitma. Rallisime Weidemannidega ringi, kõõludes mullakoormatega kitsa tee ja kraavi vahel ning hüpitasime 'konna,' et pinnas kenasti tihendatud saaks. Kraavid täidetud ja tee  värske kruusaga silutud, tundus naistele, et täpp on i pealt ikkagi puudu - peenra ja tee kohtumisjoon oli kole ja juhuslik, peaks ju selle ka siiski korda tegema. Labidashaaval tassisid nad kusagilt kõrvalisemast kohast mulda juurde ning kursavend mõtles välja toreda soone ja kruviga lattsirkli, millega saime sisemise ümmarguse peenra metallist äärisele toetudes joonistada ühtlase välimise ringjoone. Kuigi teeäärte kosmeetiline taastus ei olnud otseselt meie ülesanne, oli hea, et selle siiski ette võtsime - reedel toimus kooli lõpuaktus ja nagu laupäeva hommikul FBst avastasin, oli keegi teinud ka mõned droonipildid - meie täiuslik ring nägi ülalt vaadatuna väga kaunis välja :)

Weidemannide ringmäng

Vaeva väärt

Preemia hea töö eest laekus juba tegelikult samal õhtul, kui selgus, et aastatepikkune moosimine on lõpuks vilja kandnud ja oleme oodatud ühe õppejõu koduaeda vaatama. Sellest külastusest kujunes 2,5-tunnine loeng/jalutuskäik, mis võttis silmad kirjuks ja suu lahti. Kuidas üksainuke inimene täistööaja kõrvalt jõuab 2ha/ 2000+ taksoniga kollektsioonaeda hooldada, on müstika ja imetlust väärt. 

Neljapäeval oli meie rühmal peamiselt tubane olemine, Archicad ja aiakujundus. Väikse jalutuskäigu tegime siiski ka õues päevaste õpilaste töödega tutvumas. Vaatasime islandi mätasmüüre, kuidas on valminud suveköögid ja milline näeb välja kivikestega täidetud võrkaed. Selline pingutusevaba päev kulus marjaks ära, sest õhtuks organiseeris teine rühm soovijatele kanuumatka Võhandu jõel! Nad olid oma koolipäeva veetnud kanuudele veeskamiskelku meisterdades ja nüüd saime võimaluse selle kohe sisse ristida. 

Ma polnud väga ammu vee peale saanud, natuke oli närv sees ka, aga tahtmine sellest hoolimata suur. Paariliseks sain toreda kursavenna, kellega ennegi igasugu ülesandeid lahendatud, nii et kohe oli julgem tunne kuuele kärestikule ja kolmeteistkümnele (sic!) kilomeetrile vastu minna. See viimane osa ehk teekonna pikkus selgus muidugi juba siis, kui vestid seljas ja mõla käes ning põgeneda polnud enam kuhugi :D 

Tegelikult ei olnudki midagi hirmsat ega rasket, hoopis väga ilus õhtu oli. Võhandu jõel vaheldusid liivakaljused kaldad džunglit või mangroovi meenutava puurägastikuga ja sekka oli ka laugemaid niitusid. Vesi oli mõnusalt soe nagu ka ilm; sääski aga ebameeldivalt palju, nii et nende peletamiseks tuli tublisti tempot teha. Päris mitu puud oli risti üle jõe kukkunud, kuid enamikest õnnestus rahulikult mööda või siis hooga üle sõita. Korra pidime siiski ka kanuust välja tulema, seisime siis keset jõge puutüvel ja sikutasime kanuu üle. Vette keegi ei kukkunud, aga kärestikud pritsisid vett sisse piisavalt, et olla varvastest trussikuteni läbivettinud. Ka ülaltpoolt niisutati meid üpriski korralikult märjaks, aga see ei kestnud kuigi kaua; saju lõppedes värvus taevas kaunilt roosaks ja isegi vikerkaar jooksis üle pilvede. Kapten kanuuninas nägi kopraid, mina tüürimehena kahjuks mitte. Küll aga nägime mõlemad korduvalt haruldast jäälindu ja mitut jääkosklaperet. Finišisse jõudsime esimestena ja saime teisi järele oodata üle poole tunni. Tuppa magama saime alles veidi enne kahtteist ja uni tuli magus, kuigi lühike.

Reede hommiku veetsime puutöökojas kaheosalist ujuvsilda meisterdades ning lõunal sõitsime selle paigalduseks tagasi jõe äärde, kus eile lõpetasime. Rõõm, et lõpuks ometi saab meisterdada asju, mis jäävad alles ja millest on kellelegi kasu kah. Ja kui mind vahepeal välja ei visata, siis saab uusi lugusid lugeda jälle septembri lõpus :)

Kurrunurruvutt, valmis tööks ja tegudeks (kursaõe foto)

Õhtu ilu

Täna ladusime grupitööna looduskivimüüri, porfüürisillutist ja lõikasime pärnahekki. Vihmast tulenevalt oli pause eilsest rohkem, aga jaksu mitte kuigivõrd. Ma ei olnud sugugi ainus päikeseküpsetatud kutupiilupart. Püüdsime kuidagiviisi jalgu ja käsi lohistades päeva õhtusse saada ja tundsime rõõmu vähemalt sellest, et eilne õudus möödas oli. Kahtlen sügavalt, kas mulle tänasest koolipäevast midagi üldse tuleviku tarbeks talletus. Jätan siia siis mälestuseks vähemalt ühe hekipildi. 

Pärnahekk. Enne ja pärast pügamist.

Pärast tundide lõppu, põhjalikku pesu ja pisukest külitamist, ajasin end autorooli. Haarasin poest saiatooteid kaasa ja parkisin end kiriku ette, kenasti jälle saju alguseks. Mitte, et ma pühapäevaks varakult paremat kohta nooliks, vaid tahtsin lihtsalt privaatset järvevaadet - noh sellist, kus keegi mu suutäisi ei loeks :P  - bussijaama parkla aga oli juba piisavalt autosid täis. Piinlik lugu, ma tean.

Saiad söödud, tuli janu, seega võtsin suuna Värskasse. Tee auras päikese käes kuldselt, vastutulijatele lausa pimestavalt. Mina sain muidugi seda sätendavat ilu tumelilla taeva taustal rahulikult nautida, teistel nii tore ilmselt ei olnud. Värskas, seal kus lõpeb asfalt, kiikasin ma Mapsi ja veendusin, et üks vaatetorn on vaid mõne kilomeetri kaugusel Velnas. Tehtud-tehtud. Autoga pääsesin päris ligidale metsa, tornini jäi 750m jalutada. 

Kenad kasekesed Velnas

Noh. Õue astudes selgus, et öine sääsepõrsas, kes mul magada ei lasknud oli nohu selle kõrval, mis mind nüüd ründas - see oli tohutu jõhker metssea-sääsekari! Ma ei saand isegi telefoni pildistamiseks kätte võtta, ilma et kolm sõralist-kuradit mu sõrmi ja neli põrgulist mu silmi torgiks. Rühkisin edasi, nii lühike maa ometi! Mets muutus tihedamaks, varbad plätudes ja püksisääred märjemaks, aga lõpuks, pärast kõige võsamat võsa ja pimedamat tundi, avanes vaade tornile ja üles ma ronisingi.

Velna vaatetorn. Vaade tornist.

Vaade oli kena ja mis peamine - sääsed ei viitsinud nii kõrgele lennata. Nautisin mõned minutid õhtu ilu ja kobisin alla maa peale ning Räpinasse tagasi.

Kesksuvekriis

Põhimõtteliselt oli selle sessi esimene koolipäev täpselt sama nõme nagu eelmise sessi lõpp: äikeseeelselt kuum ilm, iseseisev töö ning motivatsiooni pehmelt öeldes vähevõitu. Miks sa seda siis teed, võiks mõni lugeja küsida? Novot, seda küsin mina iseendalt kah ja järjest sagedamini. Täna kohe päris mitu korda. Näiteks siis, kui mu niigi vähene matemaatiline võimekus on ajudest esimese pooltunniga lõõmava päikese käes ära aurand. Siis, kui raske metallist tihendaja tabab jalga just selle koha pealt, kus kinganina turvametalli osa on ära lõppenud. Ja ka siis, kui olen ühte totakat äärekivi rida juba sõnaotseses mõttes seitse korda ümber ladunud ja ikka ei ole asi korrektne. Magamatus, päevad ja varajane keskeakriis sinna otsa ja ongi üks plahvatusohtlik ja ropendav Evelin ehitusplatsil valmis. Väga vabandan, nii oli.

Ülesannet ma valmis ei saanud, mitte ligilähedalegi. Homme saan siis teada, kui edukalt ma läbi kukkusin. Ja uue tööna veel kive tassida ja laduda. Mmm.. mõnus... 

Niipea, kui meile ülesande sooritamiseks etteantud aeg lõppes, langesid esimesed piisad. Esialgu tibades ja järjest hoogu kogudes, kuni lõpuks paukuva padusaduni välja. Ma ei suutnud ühikatoas olla, vaid sõitsin hoopis bensukasse, kust sain bataadifriikaid ja india krõbekana ning tormasin läbi veeseina autosse neid aplalt mugima. Pärast 8-tunnist rahmeldamist oli vaja ju ometi kõik kaotatud kalorid ruttu tagasi süüa!

Mõnus ja rahustav oli niimoodi istuda, keset hallust ja mittemidagit. Aegajalt sähvatasid vaid välgud, aga needki olid kõmina järgi kaugel. Auto katuseplekil põristasid vihmapiisad oma trummi lüüa, voolates seejärel kiirete ojadena alla tänavale, viies endaga kaasa kogu eilse maanteetolmu ja natuke mu meelemustustki. 

Kui sisemised ja välimised olud olid pisut paranend, otsustasin siiski teha väikese tiiru Räpina lähistel. Leidsin isegi täiesti sõitmata teid ja need olid nõnda vihmajärgselt aurates väga armsad. Vili on põldudel nii kõrgeks kasvanud, et kitsekestki ei näe enne, kui ta juba põllult su teele maandub ja järgmise hüppega teisele poole vilja sisse ära kaob. Õnneks sõitsin aeglaselt ja vahtisin ammuli sui ümberringi. Kesksuvi on käes, oma rõõmude ja muredega. Mõnikord hilja õhtuti pärast vihma, kui kõik on vaikne, on see omamoodi iluski. 

Oleme me ikka õigel teel?

Tänane hommik oli kuidagi eriti raske, energiat ega tahtmist polnud raasukestki. Esimese tunni tiksusin vaikselt portfoolio loengus ära, aga olemine muutus veelgi raskemaks - kuidas ma kõik need praktikatunnid küll ära teen ja kompetentsid tõestan..? Ebareaalne selle aastaga valmis jõuda!

Vedisin end kuidagiviisi kasvuhoonesse, kus toimus äärekivi paigalduse teoorialoeng. Tunnike hiljem võisime õnneks teha kohvi- ja saiakesepausi, mille suhkrulaks aitas natukenegi eluvaimu sisse saada. Taevas oli pilves ja sadu tulemas - kivide panekuks oli see muidugi märksa meeldivam ilm kui eilane kõrvetav kuumus. 

Ma ei olnud ainus, kellel mott maas ja jõud otsas - eks see päike oli meid kõiki soodaks küpsetanud. Tegime terve kambaga lollakaid vigu ja tobedaid liigutusi, aga kuidagiviisi ikkagi lõpuks oma äärekivid ilusasti L-kujulised paika saime. Lisaülesandena pidime ehitama august väljatulemiseks korraliku trepi, mis tõmbas tänasele tujutule koolipäevale kenasti ja luuleliselt joone alla. (Tõsi, mina rohkem koristasin platsi kui ehitasin, aga abiks ikka.)

Täppistöö 35-kilose äärekiviga (kursaõe pilt)

Ontlikud äärekivid

Kuidas väljuda august? (kursaõe pildid)

Vihmasabin oli möödunud ja päike väljas, tuppa istuma jääda polnud lihtsalt võimalik. Panin RMK otsingusse vaatetorni, valisin välja Valgesoo oma ja istusin autosse. Mis ikka ühe naisterahva tuju paremaks teeb, kui mitte väike shopping? Astusin läbi Mooste villakojast ja varusin külmaks jaaniööks hääd ja sooja villakraami. Jalutasin tiiru ka ümber mõisa ja mulle väga meeldis see koht, suurest kompleksist on nii palju säilinud ja kenasti korda tehtud! Seejärel tegin väikese tankimispeatuse Ahjas, kus järjekorras minu ees seisval vanadaamil küpses peas plaan tikutulega gaasiballooni leket kontrollida. Armas tanklateenindaja jäi siiski professionaalseks ja andis prouale sõbralikult nõu kasutada kontrolliks midagi turvalisemat, nagu näiteks seebimulle. Kui jäime teenindajaga kahekesi, julges ta siiski natuke naeru välja lasta - no täna ei ole kõige briljantsemate mõtete päev!

Valgesool olin üksinda, rahus ja vaikuses - terve torn ja raba ainult minu päralt! Kribinal-krabinal mööda metalltreppi (sic!) üles ja võikud välja. Lõuna söödud, check-in tehtud, tulin alla tagasi ja siirdusin rajale. 1.9km läks nobedasti ja just siis, kui rabast väljusin, saabus auto uute matkajatega. Super ajastus! 

Päike võttis ka läbi pilve

2019. aastal valminud Valgesoo vaatetorn

Vaade Valgesoo vaatetornist rabale

Kell oli endiselt vähe, seega võtsin uueks sihtpunktiks Ahja jõe ürgoru. Olin ju seal ennegi käinud, aga ala suur ja lai, küll avastamist jätkub. Mõnus pooletunnine jalutuskäik metsas oli ka väga ilus, nii et puhata said kõik silmad-kõrvad ja hingekene. Sääskede eest varjus autos istudes sõin ära teise võikupoole ja sisestasin mapsi Räpina. Kõrvaliselt metsateelt jõudsin peagi pisikesele külateele ja üsna varsti pärast suurele teele keeramist märkasin põnevat teeviita ja pöörasin jälle ära põlluvahele. See tee viis nimelt ühe veskini, mis asus ühe silla ääres, mis oli tegelikult üks päris kuulus sild. Juhuseid ju ei ole ja niimoodi poolkogemata-meelega juhatati mind otse Otteni veski ja Siimu sillani. Loomulikult ei tahtnud maps minu kõrvalepõigetest midagi kuulda ja püüdis mind järjekindlalt kõige otsemat radapidi Räpinasse viia, hoolimata minu järjest süvenevatest kahtlustest, kas me oleme ikka õigel teel? :P Üle silla ja läbi ohtliku kuru ma mapsi järgi siiski ei sõitnud, ainult jalutasin ja tegin Viimse reliikvia radadest mälestuseks mõned pildid.

Siin leidis oma õnnetu otsa ootusärevil peiu Hans von Risbieter

Tagasiteel õnnestus mul ka loomi näha - üks kassike istus kraavis, üks kitseke mugis puudesalus ja üks mägrapoiss kappas nii kiiresti, kui tema lühikesed käpad võtsid üle tee kollasesse rapsipõldu peitu - linnalapsele rõõmu kui palju! Tore, et mõnikord on hoopis õhtu hommikust targem :)

Sünkroonkülv ja tai-chi

Täna oli terve päev murupäev: hommikul hakkasime harimata põllul maapinna freesimisega pihta, päeval õhutasime-väetasime ühika ümbruse platse ja õhtul niitsime-trimmerdasime koolitaguseid murulapikesi. 

Nagu ma üleeile lubasin, siis annan teile nüüd teada, kuidas miljoni-kangi Ferrari juhtimine õnnestus. Jumal tänatud, et mina ei pidanud seda itaallast seadistama ega käivitama! Ainuüksi lenksu vasakul sarvel oleva turvapäästiku ja freesitera stardihoova korraga allavajutamiseks oli vaja kahte kätt! Kuidagimoodi sain oma kohustusliku vao aetud, aga tulemus oli muidugi paras sea songermaa. Üksinda ma ilmselt seda nalja ette ei võtaks. 

Järgmiseks sidusime murutraktorile euroaluse taha ja hakkasime spiraalimööda sõites mulda tasandama. See õnnestus mul päris hästi. Kes parasjagu ei roolinud, nokkis platsi kividest puhtaks. Neid kive ja muud mudru aina tuli ja tuli iga edasise tegevusega mullast välja - arumaisaa, kuidas seda NII palju oli!

Roolimine mulle sobib (kursaõe pilt)

Pärast tasandamist pidime väga täpse süsteemi järgi rehitsema mulla veel puhtamaks ja pisut õhulisemaks, misjärel vedasime platsile ruudustiku (rehasüsteem ajas juhtme veits kokku, ruudujoone sain siiski üsna otse tõmmatud). Siis tuletasime meelde muruseemne valiku ja segamise teoreetilist poolt ning pärast turgutavat lõunasööki õppisime ära, milline on kõige tulemuslikum viis ning õigeim käetehnika muruseemne ühtlaseks külviks ja kvaliteetse muru saamiseks. See nägi välja umbes täpselt nii:

Kummargil seemendamas (kursaõe pilt)

Kas oli see algaja õnn või kogemus tai-chi ning bodybalance'i treeningutel, aga see kerges kükis küljelt küljele õõtsumine sobis mulle päris hästi ja ka käevibutuse tehnika tuli kohe õigesti välja.

Usinad sünkroonkülvajad (kursaõe pilt)

Väetamisega nii hästi enam ei läinud. Nn. 'käe äraviskamise'-liigutus pidi olema sihitu, üles, avatud peopesaga ja äkiline, mina aga viskasin ikkagi naabrit kompaktse peotäie väetisegraanulitega :D Saime proovida ka traktoriga järelveetavat väetisekülvikut ja jällegi jooksis mu 'vagu' sinkavonka. Ma ajan selle kõik pimestava ja soodastava päikese kaela.

Dramaatiline aga kahjuks vale väetamistehnika (kursaõe pilt)

Ahjaa, nende kahe tegevuse vahepeal käisime ühest teisest muruplatsist ka õhutajaga üle (samal päeval neid kahte samal alal teha ei tohi, et mitte heina juuri ära kõrvetada). Mõnusam akutoitega pisike aeraator andis otsad paari meetri peal, nii et suure töö pidime tegema kahe-mehe-elukaga.

the Aerators (kursaõe pilt)

Noja kui kõik see möll ilusa muru saamiseks oli tehtud, võtsime kätte trimmerid ja istusime niidukite selga (muidugi mitte mõlemat korraga, see ei oleks ju turvaline, kuigi vbl äge) ning võtsime selle muru ära. Enamikul kursakaaslastest oli muidugi haigutamapanevalt igav, aga kuna minul eriti palju rohelisi liblesid tavaelus ei ole - ja need vähesed pistab kah Fretsu kiiresti nahka - siis mulle oli see täitsa kasulik ja huvitav. Mina nt ei teadnud, et välja on mõeldud selline naljakas vidin nagu akuga murukäärid, mis ei paistnud küll eriti tõsiseltvõetav tööriist olevat:

tööriist või mänguasi?

Lisaülesandena õppisime täna muide luiskamist. Kas pole mitte kurrunurruvutile kohane õppeaine, ah?

Kui tunnid olid läbi ning paar kilo päikesekreemi, mulla ja higi segu maha pestud, tegin väikse väljasõidu Lüübnitsa hoiualale Lämmijärve ääres. Vaatasin üle kolm väikest külakest (Beresje, Lüübnitsa ja Audjassaare), ronisin vaatetorni Venemaad piiluma ja tagasiteel õnnestus tükk aega tõtt vahtida armsa metskitsekesega, kahjuks pilt ei tulnud välja. Paar minutit hiljem, juba edasi sõites, nägin eemalt teist kitsekest veel, aga too oli märksa häbelikum ja puges ruttu põõsastesse tagasi. Igatahes eriline ja ilus piirkond, praegusel õrnrohelisel ja õunapuuõielisel ajal eriti

Vaade Lüübnitsale

Vaade Venemaale

Lüübnitsa tsässon