Jäljed

 

Mis oleks üks õige õpilaseelu ilma tunnist poppi tegemiseta? Või kas leidub koolijütsi, kes poleks kooli hilinenud sissemagamise tõttu? Mina ei usu! Kuna mul on vaid loetud päevad koolipinginühkimist järele jäänud, siis ühendasingi täna hommikul meeldiva kasulikuga: vajutasin esimese äratuse unesegasena kinni, järgmise ajal tegin otsuse Portfoolio-tunni maha magada ja jõudsin koolimajja kenasti teiseks tunniks, milleks oli Puittaimede hoolduslõikus. Seitse patja-neli tekki külma ja lume eest kaitseks ümber seotud, siirdusime aeda. 

Kevadel-suvel-sügisel on aias pidevalt tihe liiklus ja peab hoolega peale passima, et mõne mööduva masina ette ei jalutaks. Nüüd aga, keset paksu kohevat lumemerd, kus traktorist ja tema jälgedest ka inimeste liikumisele kasu oleks old, ei paistnud neid mitte kusagil. Eks see rohkem minu kui ärahellitatud linnainimese väike vigin ole ja naljaga pooleks seegi. Tegelikult oli ju täitsa lõbus kalpsata üksteise järel sügavaid jäljeauke pidi, et ikka võimalikult vähe lund sokivahele satuks. Ilmalgi polnud viga miskit - külmakraade vaid paari ringis ja suurem lumetuiskki oli öösel juba ära olnud.

Viljapuude lõikuseks oli muidugi nii vale aeg kui üldse olla saab. Õige oleks teha seda märtsis, kui suured külmad möödas ja temperatuur jääb -10st ülespoole. Seepärast me kõigepealt vaid vaatlesime ümbritsevaid puid ja arutlesime teoreetiliselt läbi, millist soengut millisele puule pügada võiks, et kenam ja kasulikum ehk rohkem vilju saaks. Pirnipuudel oma frisuur, õunapuudel ja ploomipuudel oma ning kirsipuude puhul lausa magusal ja hapulgi erinevad lõikused. 

Kui nüüd päris aus olla, siis ega meid ainult säilenõtkuse kasvatamiseks kaheks tunniks lumehange seisma ka ei aetud. Patuga pooleks saime ikkagi käärid kätte, paarimeetrised pirnipuud ette ning hakkasime äsjaomandatud teooriat praktikasse panema. Kõigepealt haarab puujuuksur (ehk puuksur) nagu kunstnik oma pöidlad ja nimetisõrmed ning seab need kolmnurgaks: võtab oma hoolealusest piisava distantsi nii et alumised põhioksad jäävad kohakuti kolmnurga alusega ja ladva uus soovitud kõrgus (vastavalt viljanoppivate käte siruulatusele, eks) jääb kohakuti kolmnurga tipuga. No ja siis käsutab juuksuri abilist, et lõika nüüd seda oksa seal paremal pool-- ei, loll! mitte seda! Minu paremal pool! No ja siis ongi juba asi untsus. Vähemalt minule tundus, et see kõik saab ainult nii minna, sest seda sõrmetrianglit pead sa ju 360 kraadi ümber puu mängima! Oeh. Igatahes meite katsetus läks untsu sedamoodi:

Pirnipuu. Bifoor änd aafter.

Enda lohutuseks võib ju mõelda, et nii nagu karvad inimesel, kasvavad ka puudel uued võrsed tagasi - küll nad taastuvad.. et siis jälle uus sats algajaid puuksureid võiks nende kallal kääre lõksutada  - it's ä cöökl of laiff! 

Külmetunud kunstnike kojuminek

Puud pöetud, jäi meil sutsuke vaba aega enne järgmist tundi ja selle kasutasin ma targu ära kostüümivahetuseks. Eriotstarbeliste istutusalade aine kolm tundi ei olnud õnneks igluhaljastuse-teemaline ja peeti siiski maha klassis; vastasel juhul oleks mul kuivade jalanõude tagavara juba lõunaks täiesti ära kulutatud. Tänases loengus rääkisime hoopis permakultuurist, aga mulle tundus, et selle taustal tuli meil palju rohkem juttu elufilosoofiast üldiselt. Millise jälje me endast maha jätame, inimese ja inimkonnana. Kas need kõik nüüd puhtalt õpetaja enda mõtted olid, vast ei, aga paneks mõne neist siia kirja ka, et kui vihiku ära kaotan, siis on kust meeldetuletada:

• Õpi materjali tundma, süvene ja siis tee otsused. Iga asjaga.
• Mida mõttetum tegevus, seda köitvam see on. Eriti meestel. 
• Elu mõnusus sõltub sisekosmose värvilisusest
• Elu mõtestamine: meile jäävad ainult hetked, mida ise loome ja väärtustame
• Millegi tegemine kasvõi ainult selle pärast, et see pakub tegijale huvi ja rõõmu, on juba piisav põhjus 

Lõunapaus kukkus mul eriti produktiivne välja: lisaks kõhu täitmisele tegin sipsti ära eilse tunnika järelvastamise, tagastasin raamatukokku raamatud ja vormistasin end uuest nädalast akadeemilisele puhkusele. Järgmisel vahetunnil õnnestus saada ühendust sanatooriumiga ja leppida kokku puhkus-baar-naised-muusika ajagraafik. Tunnike vilusohveerimist veel ja ja juba saigi koolipäev minu jaoks läbi. Kuna mul oli ühena kodutöödest tegemata avaliku ruumi siseshaljastuse analüüs, tähtajaga see reede, siis istusin autosse, et sõita Võrru sellist avalikku siseruumi otsima. (Ja ostma plätusid peatsete saunamõnude jaoks). Kuigi pinnatuisk ja lumesadu olid mõõdukad, oli tee siiski kohati libe ja lumevaalusidki täis, nii sain üle pika aja harjutada talviste teeoludega sõitmist. Täitsa rahulik kulgemine oli, selline omas tempos ja vastavalt ümbritsevatele oludele. Õnneks ei olnud ka teistel kuhugi kiiret, ei mingit välist survet. Ehk võiksime ka elus rohkem püüelda selle poole, et survestamise asemel me hoopis arvestame ümbritseva(te)ga ja et oma olemise ning kulgemisega jätame võimalikult vähe jälgi teistele. Olgu te jäljed ilusad ja head! 

2021 - -20-21

Õhtu ilu

Aasta esimene ja õpingute viimane sess algas teatega põrgu peatsest jäätumisest: nejapäeva ööseks lubavad norrakad Räpinasse vähemalt 20 külmakraadi:

Noh, suusapüksid ja soe pesu on mul kaasas, nii et andku tulla! Tõsi, 'keskea rõõmud' on mul juba umbes oktoobrist saati kallis kaaslane old, sest miskipärast muutun ma iga aasta järjest külmavaresemaks, suvistest karastavatest meresuplustest totaalselt ja täiesti ebaõiglaselt hoolimata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, kuigi tegelikult .. ikkagi tahtsin küll, sest sooja pesu panin ma ju esmaspäeva hommikul ilusasti ühikas selga, kuna tunniplaanis oli kenasti kirjas, et kalmukujundus toimub maastikuhallis. HAA! Nii armas, et mõni asi ei muutu isegi mitte viimasel sessil - loomulikult möödus esimene tund hoopiski soojas klassiruumis higistades ja seda hoopiski mitte üllatusliku tunnikontrolli pärast :D 

Ülejäänud päeva veetsime suuresti liivakastis teineteisele auku kaevates; üks pani teisele haamriga lausa piki pead. (Õnneks kummihaamriga. Ja vist ikkagi kogemata :P). Viskasime oma peotäied liiva, st. ajasime kuhja kokku, silusime ja kujundasime kalmu sümmeetriliselt/asümmeetriliselt kõigi reeglite kohaselt kenaks: sammas paika ja loodi, lilled maasse, rehaga üle ja valmis! 

Õhtuseks kodutööks jäi hommikul tegemata jäänud tunnikontrolli jaoks raamatu läbi lugemine. Ehk õnnestub homme see linnuke veel kirjagi saada. 

Päeva lõppu mahtus ka kaks aiakujunduse-teooriatundi, milles vaatasime ja arutasime läbi erinevaid pildinäiteid kompositsiooni kujunduslike osade kohta. Midagi vist jäi isegi meelde, näiteks et alleed istutades mõtle ikka läbi, millised puud valid ja kui tihedalt neid ritta ajad - muidu pead mõne aja pärast esimese kõrvale uue allee rajama, et üldse liikuma pääseda. Ja et kuigi enamiku jaoks on heki lõikamine tüütu kohustus, siis mõnele on pügamine hoopiski meeldiv ajaviide -  topiaaria on ju lausa eraldi kunstivorm. Meenub, et olen isegi kunagi meeltesegaduse hoos uut hobi otsides ühe või kaks kanavõrku kokku keeranud ja taimega koos potti toppinud, aga mu mäletamist mööda koolesid taimed enne ära, kui nad üldse ümber selle traadikuju kasvada jõudsid. Oih.. äkki oleks pidanud tollest loost omad järeldused tegema enne aianduskooli astumist? 

Noh. Sellega läks nüüd nagu läks. Õpingute õigeaegseks lõpetamiseks ei piisa kahjuks ka mitte postituse alguses mainitud põrgu jäätumisest. Igatahes on mul selle kahe ja poole aastaga väga põnev ja kasulik sissejuhatus maastikuehituse erialasse tehtud, paljude toredate inimestega tuttavaks saadud ja kui kunagi elu järgmise käänaku teeb, siis ehk saabub ka aeg põhjalikumalt sellesse mitmekülgsesse maailma süüvida. Seniks aga naudin oma viimast viite päeva Räpina aianduskoolis tarkuseteri nokkides, maastikuhalli suures liivakastis mängides ja Nooruse ühikas öösiti väherdes. Reedel vormistab seltsimees unetu akadeemilise puhkuse ja põrutab otsejoones Värska sanatooriumisse õpingutest toibuma. Igatahes!

Pügatud või pügamata - paksu lumeteki all talveunes kõik

The best was yet to come*

Lehtede langemise aegu, 1

Eridendroloogia loengusse jõudes oli meie esimene küsimus: kas me läheme õue? Tuul oli terve öö akna taga plekke kolistades jõudu kogunud ja ega erilist isu pargis ringi vantsida just polnud. Ei-vastusele järgnes õnnelik ohkelaviin ja terve kursus hakkas nagu üks mees seljast vammuseid ära kiskuma :D

 Järgnevad kaks tundi kuulasime mõnusas soojas klassis üksikasjalikku juttu erinevatest puittaimedest, nende vajadustest, headest ja halbadest külgedest. Nii mõndagi sellest olime juba varasemalt kuulnud, aga eks kordamine ole ju tarkuse ema. Neljanda päeva hommikuks oli enamik meist juba pikast nädalast väsinud ja mõte ei olnud just eriti agar kaasa töötama; õnneks seisis klassi ees kooli kõige omapärasem õpetaja, kelle kiiksuga huumor annab alati mõnusa energiasärtsu sisse.

Lehtede langemise aegu, 2

Päeva keskmine osa oli ettenähtud veeta katusehaljastuse seltsis. Esimese meeldiva üllatusena toimus tund maastikuhallis, mitte lageda taeva all; teise toreda sürpriisina saime oma ülesannetega tervelt tund aega varem valmis, nii et tekkis pisuke vaba hetk iseendale hinge tõmbamiseks. 

See katusehaljastuse teema oli tegelikult päris põnev ja tekitas kohe tahtmise ise ka katsetama hakata. Ega ei pea ju kohe terve elumaja kukeharja alla panema - esialgu võib näiteks koerakuudi või väliköögi katusega mängida. Noh. Kui sul muidugi juhtub olema mõni kuut või köök.. aga.. ühel heal päeval, eks! Ja siis ei pea piirduma kukeharjadega, võib proovida ka kõrreliste või metsmaasikate või nõmmliivateega või.. Eluliselt olulisem, kui taimmaterjali valik katusel, on muidugi katusekonstruktsioonide kandevõime ja kõikide kihtide - hüdroisolatsioon, drenaaž, filter, substraat - õiges järjekorras ja korrektne paigaldus. Nende valik ja paksus sõltub muidugi taimede valikust, nii et tegelikult ei ole ühte ilma teiseta. Aga nii nagu maa peal, nõnda ka taevas - istutusala rajamisel on lemmiklillede valimine kahjuks see kõige viimane tegevus.

Katusehaljastuse näidis (kursaõe pilt)

Lisaks näidiskatuse-tükile panime hakkama ka ühe jupi kukeharjamatti. Segasime ise liivast, maitsetaimemullast ja keramsiidist kokku õhulise ja kerge kasvusubstraadi, panime sellele  aluseks drenaažimati ja kookosmati, patsutasime kogu asja vähe tihedamaks ning pistsime väiksed võrsed uude pessa kasvama. Suuremal alal oleks pildunud võrsed ühtlaselt laiali ja pärast kinni rullinud. Niisama lihtne ongi!

 Kukeharjamattijupp

Õhtused tunnid kulutasime ära sisehaljastuse peale, kus võtsime läbi 8 kõige levinumat toalillede tapaviisi - ülekastmine/kuiv õhk/vähene valgus/lohakas pinnapealne kastmine/kuuma õhu vool/ külma õhu tuuletõmbus/kahjurite ignoreerimine/istutuspoti vale suurus - ja tegime lõpuks ka midagi kasulikku ning hooldasime kolmanda korruse koridoride taimed ära. Et natuke põnevam oleks, avastas kursaõde ühelt hoolealuselt villtäi valge pesa, mille me siis kohe kenasti ka lähemaks uurimiseks mikroskoobi alla torkasime. 

Villtäi looming

 Homme hommikul on veel kolm tundi aiakujundust ja siis ongi kõik. Mis elu edasi toob - kas viimase sessi või koroonapausi - ei me ette tea.. Kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik*!

G5-võrk ja tehisintellekt

Tänase päeva oleks võinud kuidagi kompaktsemalt lahendada. Hommikul, tõsi küll, sai meeldivalt kaua magada, sest taimekaitse valikaine jätsin ma võtmata, aga ülejäänud päev piirdeaedadega venis küll nagu üks suur hunnik.. ömm.. no ütleme et viilit. Kuigi meid oli kokku 16, siis ainus, mis meil kiiresti läks, oli lammutamine; õpetaja meelest võiks me lausa oma aiavaraste bande moodustada - 10 mintsi ja kadund :D

Ehitasime kaks erinevat aeda: keevisvõrgu ja puidust lippaia. Postide asukohad välja mõõta ja maha märkida, puuriga augud maasse, postid püsti, toestada, nööri mööda sirgeks ja loodi ajada - see osa oli mõlemal aial sama. 

Puurimine on tõsine töö.

Kõige odavam pehme võrkaed, millega me mängisime, tundus totaalselt mõttetu asjandus - kui juba lahti rullides peab überettevaatlik olema, et sõrmega võrgusilma välja ei venitaks ja jalgpallilöök võrku muljuks 'kausi' sisse, siis mis sest aiast üldse tolku on? Nagu keegi hästi ütles: kõlbab vaid seniks, kuni hekk täis kasvab. Njah, endale ei valiks, ka mitte hekikasvatuse ajaks. Too much work. 

Gee-viis-võrgu kinnitamine postide külge - mis olid ka pehmekesed nagu Erki teivas - toimus spetsiaalsete tangide ja klambritega. Ma küll ei küsinud, aga vbl on selleks tegevuseks ka juba klambripüstol välja mõeldud. Võrgu turvaliseks pingutamiseks oli eriline kamm olemas ja kohe pandi meile ka südamele, et hoolikas võrkaiaomanik pingutab pärast iga talve oma võrgud üle. Täpsemalt oli kammil kaks otsa - tihedamaga pingutati võrku kinnitamise ajal ja harvema, kahepiilise otsaga kevadeti. Selleks teiseks tööks on ka eraldi tangid saadaval, mis jätavad traadile ilusa v-kujulise pingutava jõnksu, vt alumine foto (mõlemad kursaõe pildistatud).

Toanaaber kammib ja pingutab, mina klammerdan - koostöö missugune! Isegi tiimivärv on meil läbimõeldud!

Pingutustangidega aia kallal. Mõnus venitus mu valutavale alaseljale.

Lippaia jaoks oli lisaks vaja paigaldada ka põõnad, sõnast põõnama, ja lipid. Nutika maastikuehitajana (tase 4) oli meil viimase töö jaoks kasutusel šabloon, et igat lippi eraldi mõõtma ei peaks ja lipivahed kenasti ühtlased jääks. Meil läks see lipitamine natuke siiski untsu, sest üks postidest oli vist väheke sügavamale maa sisse sattunud ja põõnad selle tõttu vale vahekaugusega. Pole hullu, vead käivad ju õppeprotsessi juurde. Aed ise sai selline:

Šablooniga lippide paigaldus, sihin nööri järgi lipi kõrgust paika.

Jälle kursaõe pilt, minu oma jäi kahjuks udune. Külm oli, noh :P

PS: Pärast tundide lõppu läksin juba tavaks saanud soojendavale jalutuskäigule, millelt naastes avastasin, et koolimaja valguslogo on viidud paremini vastavusse kooli tunnuslausega: nutikas looduslähedane elu.

Räpina School of AI

Nii külm, nii külm...

Tänase postitusega tahan tervitada Johansone, sest külm selle sõna otseses mõttes on hetkel ainus, millelel ma mõelda suudan ja see laul jääb ju täiega kummitama!

 Eilne külm puges mulle nii korralikult naha vahele, et õhtul magama minnes kaalusin tõsimeeli sooja pesu selga jätmist. Öö edenedes taipasin lõpuks tühjast naabervoodist teise teki peale haarata, aga ega sellest suurt tolku polnud - tunde hiljem vähkresin endiselt jäiste jalgade ja kuumava ülakerega voodis nagu kevadine lumememm. Mitmed rahutud ja segased unenäod hiljem saabus õnneks uus päev aurava hommikukohviga ja lootus terve päev soojas koolimajas mööda saata.

No arva, kas läks nii? Muidugi mitte! Tuli välja, et viinapuude lõikamiseks on just parasjagu hea aeg, sest lehed on lõpuks maha langenud ja nüüd on hea näha, kust vähemaks võtta. Mhh. Panin vetsus jälle kähku paar soojendavat riidekihti selga lisaks ja lippasin aeda teistele järele. Loeng ise oli muidugi huvitav ja kasulik, tund aega paigal seista polnud siiski just mõnus. Pärast teooriat saime loomulikult ka ise käärid pihku võtta ja lõikama hakata, aga kuigipalju sooja see ei andnud. Nii juhtuski, et kolmetunnise kõhvitsemise järel hüppasime kursaõega autosse ja tõime poest külmarohtu, et mitte haigeks jääda. Maitea, kuidas temaga läks, aga mina järgmisse tundi igatahes ei jõudnud :P Tegelikult pidi see portfoolio-loeng üldsegi online'is toimuma ja ma tõepoolest üritasin sinna oma ühikatoast läpakaga liituda, kuid jällegi tegi elu omad korrektuurid - tund toimus siiski live'is  ja klassiruumis. Ei jaksanud mina oma külmetavate koibadega nii kiiresti koolimajja koperdada ja nautisin siis hoopis pikemat lõunat. 

Kaks rummist teed ja vürtsikas kanakarri hiljem, hakkas veri soontes natukenegi jälle liikuma - oligi paras aeg minna Kalmukujunduse-tundi. Seal võtsime nobedasti läbi surnuaedade eri tüübid, vaatasime pilte erinevatest kujunduslahendustest ja arutlesime kirglikult, mis kõik Eesti kalmistutel valesti on ja mida võiksime tulevikus mõistlikumalt teha, et ka selles valdkonnas kaasaega jõuda - liivaplatsile juttide vedamine võib ju zen olla, aga targem oleks ikkagi kasutada pinnakattetaimi. Kui täna proovisime põgusalt paberil kalmu eri istutusalasid õigesse proportsiooni seada, siis järgmisel korral peaksime saama seda praktikas järele proovida. 

Päeva viimane aine oli õnneks kohe nii tubane, et kandiski pealkirja Sisehaljastus. Kellele ja milleks seda vaja, kus kasutatakse, kes seda kasutavad, milline on ümbritsev ruum, vajadused ja võimalused hoolduseks. Tegime ringkäigu koolimajas ja vaatasime üle, mis meil endal istutuskastides head-põnevat leidub. Kui ma enne toataimedest suurt erilist ei arvanud - peale selle, et nad võiks olla võimalikult vastupidavad ja vähemürgised toakassidele - siis nüüd ma usun, et kui mul ühel ilusal päeval natuke rohkem ja päris iseenda omi ruutmeetreid tekib, siis ma süvenen sellesse teemasse ka sutsu põhjalikumalt. 

Õhtu lõpuks oli mul üllatuslikult isegi nii palju energiat järel, et võtsime boksinaabriga ette kiirkõnni poodi. See võib ju tunduda teile natuke naljakas, et mis mul sinna küll kaks korda päevas asja on, aga kui päris aus olla, siis see on üsna mõistlik eemärk, milleni siin Räpinas pimedal ja külmal ajal kõmpida - enne tagasijalutamist saab ju poes end jälle mõnusasti üles soojendada :) 

Üks nukker aednikupoiss vaatamas igatsusega järele talveks kaduvale päikesele

Kiika (väli)kööki. Ei saa, pime on!

 Kuremaal. 1.11.2020

Ühel, ja ühtlasi esimesel, üheteistkümnenda kuu päeval, jõudsin ma ühikasse üksi ja esimesena. Pelgasin veidi, et ehk on vahepeal saadetud kiri, et ärge parem üldse tulgegi, aga sisse mind lasti ja tuba anti. Paari nädala eest oli üks positiivne õpilane leitud ja ülejäänud päevased õppurid koju saadetud, aga kaugelt tulijad otsustati siiski kooli lubada. Imekombel juhtus nii, et mu toakaaslase suu pihta ei löödudki ja nii me laiutame seekord oma ühises boksis turvaliselt eri tubades. 

Pärast mõnusalt vaikset ja rahulikku ööund, oli täitsa kohe rõõm kooli minna - isegi järjekordselt valesti kirja pandud klassiruum ei rikkunud tuju! Paarikümneminutilise hilinemisega alustasime kastmissüsteemide tunniga aias ja veetsime seal lõdisedes terve hommikupooliku. Soojast pesust hoolimata oli kuradi-kuradi külm. Kambapeale saime kaevatud ja tassitud ja torud maha ja maa peale veetud ning siis võiski juba sooja tuppa puljongit minna nautima. Ausalt öeldes ma kahtlen sügavalt, kas mulle midagi üldse kõikidest neist juppidest-sadulatest-klappidest ja torutangidest meelde jäi, aga kui ma peaks kunagi peenraid süsteemselt kastma tahtma hakata, siis ma otsin oma konspekti ja targemad kursavennad üles!

Varjud on novembris niisama pikad, kui tilk nina otsas (Räpina vanasõna)

Tänase postituse pealkirja algus peitub eelmise postituse lõpus, kui septembrikuu sessi viimasel päeval alustasime väliköögi ehitamisega. (Õigemini lausa kahe erineva köögi ehitamisega). Tookord läkski nii, et alus sai valatud, plokid kokku monteeritud ja iga roju sõitis oma koju - ei mingit pitsat! 

Väliköök nr 1 (kursaõe pilt)

Väliköök nr 2 (kursaõe pilt)

Vahepealsel ajal olid päevased köögile nr 2 armeerimisvõrgu ümber mätserdanud ja saime seega asuda viimistlustöödele. Lihvisime pinna siledaks ja uurisime katse-eksitus meetodil järele, kas meile meeldib rohkem kellu ja liibiga krohvimine või pihuplätserdus-tehnika. See viimane oli küll külm ja natuke märg, aga tegelikult päris vahva. Kohati lausa ülemeelikult lõbus :P

Pardid või öökullid, kunst on kunstis kunsti näha. Üks neist on igatahes isane. Ei tea kumb.

Tundeliselt seina silitamas (kursaõe pilt)

Köögi nr 1 juures sai proovida ka armeerimist ja šamotttelliste paigaldust, aga kuna meid oli tunnis märksa rohkem kui esialgu oodati, siis kõike ma ise katsuda ja katsetada ei jõudnudki. 

Liivakivikarva imeilusad šamotid, küll pisut seguga koos

Õues oli päris külm ja pime, kui õpetaja meid aeda ühe varasemalt tehtud väliköögi juurde kutsus. Selle pitsaahjus lõõmas suur tuli ja tegusate kaasõpilaste poolt poe sügavkülmast toodud pätsid olid valmis küpsetamiseks. See viimane käis eriti kähku ja juba oligi meil keset musta ja jäist novembriõhtut peod sooja, maitsvat saia täis. Head asja tasub oodata ja kui ka vahepeal lootuse kaotad, siis puhu ta uuesti lõkkele - nagu allolevalt pildilt näha, on elu meeldivaid üllatusi täis :)

Kauaoodatud kallikesed

Vesi. Värvid.

Alustuseks lubatud pilt teisipäeval valminud turbapeenrast:

Eridendroloogia aine raames algas tänane hommik tervistava kahetunnise jalutuskäiguga kooli ümbruses. Rääkisime aastaajale kohaselt just ilusa sügisvärvusega puudest-põõsastest, toon mõned näited: tuliroosade lehtede-viljadega tiivuline kikkapuu; väärt pinnakattetaim, sügavpunaste lehtedega näärmeline sõstar;  kaks erilise nimega elukat - sügisel õitsev kollaste lehtede ja õitega virgiinia nõiapuu ning varakevadised õitsejad, mitmevärviliste lehtedega värd-nõiapuu sordid. Valik võtab sõna otseses mõttes silme eest kirjuks! 

Eeeeeerikad ja kanarbikud

Edasi siirdusime taimmaterjali juurest torude ja kraavide maailma, aineks lokaalsed kuivendus- ja kastmissüsteemid. Maastikuehitaja peab ju ometi ilusa puukese alla oskama ka  talle sobiva keskkonna ette valmistada! Alustuseks kuulasime klassiruumis kaks tundi loengut kuivendamisest ja drenaažist; analüüsisime pilte headest ja halbadest, mineviku ja tuleviku lahendustest. Pärastlõunal läksime kasvuhoonesse voolikuid näppima ja erinevate kastmissüsteemidega omal nahal tutvuma, rõõmu ja kilkeid kui palju! Suure hunniku teooria peale saime ikka praktilise ülesande kah - panna kokku kolme-etapiline taimeriga kastmissüsteem, imbvooliku, võnkuvvihmuti ja sprinkleriga. Vesi ja elekter on alati põnev kooslus, õnneks läks seekord kõik ohutult :)

Kolm otsa, kolm regulaatorit

Taimer

Imbvoolik

Töötas küll!

Pika päikselise päeva peale sain ma vist väikse kuumarabanduse (või ma vähemalt loodan, et asi oli selles, mitte suurenevas punases laigus mu puugihammustuse kohal): ühikasse jõudes tabasid mind peavalu, külmavärinad ja iiveldushood. Septembri lõpuks on ju meelest läinud, et kuuma ilmaga lauspäikese all istudes võiks aeg-ajalt juua ja varju minna :D Kuna toas ei olnud grammigi õhku, siis võtsin õhtujaheduses ette jalutuskäigu poodi mineraalvee järele. Enesetunne läks kohe märksa paremaks. (Nii et ma jään praegu rabandus-teooria juurde). Homme aga ootab ees väliköögi ehitus. Suvel köögiplaanidest rääkides oli meil küll kavas see kohe ka sisse ristida, aga kuna see sattus nüüd reedesele päevale, siis ilmselt keegi siia peale tunde kokkama jääda ei taha - omas kodus ikka kõige mõnusam :)

Pikad ja pimedad sügisõhtud on jälle käes