Ikka viin-viin-viin.. ja natuke õlutit kah

Keleti raudteejaam oli kaunilt suursugune, missest et pisut remondis. Jõudsin jaama täpselt plaanitud ajaks ehk 20 mintsa enne väljumist ning leidsin kenasti üles oma õige rongi, vaguni, kupee ja istekoha. Väljast paistis rong suht vanamoeline, aga sisu oli igati mugav ja kaasaegne. Kupees kokku 6 kohta, olemas wifi, tavalised ja usb-laadimispesad ning igas kupees oma ruumi temperatuuri, valguse ja heliregulatsioonivõimalus. Pluss suur ja selge tabloo, mis kuvas vajalikku reisiinfot kaardi, kiiruse ja jooksvalt uueneva saabumisinfoga. Ainult kupee ilusa klaasukse mehaaniline sulgur oli katki, mistõttu sõitis see omatahtsi kolinal edasi-tagasi :D 

Minu istekoht oli küll seljaga sõidusuunas, aga sõit ise oli nii sujuv, et ma ei pidanud vajalikuks kohta vahetada. Kupeekaaslasi oli mul kaks, mõlemad mehed ja mõlemad muudkui lobisesid oma telefonis. Ühel tüübil oli reisikaaslaseks suur sinine veetünn, mis rändas ülalt pagasiriiulilt küll istmele pildisessiooniks, küll põrandale lõunasöögilauaks. Teine mees seisis terve oma tunnise sõidu koridoris ja hoidis härrasmehelikult jalaga ust paigal.

Ungari viimases, Hegyeshalomi peatuses tekkis mul korraks paanika, sest infotabloole ilmus mäherdune ungarikeelne jutt securityst ja kõrvalperroonil seisis rong suundumas Viini pearaudteejaama. Igaks juhuks vinnasin kohvri alla ja läksin vaguniuksele hõikuma. Olen ju ennegi sellises olukorras olnud, kus kirjade kohaselt läheb rong punktist A punkti B, aga kusagil Kukapurtses väljuvad teadjamad inimesed üksmeelselt rongilt, et istuda ümber teisele, mis TEGELIKULT punkti B jõuab. Noh, seekord läks vist õnneks; igatahes mulle hõiguti vastu, et mu jalgealune rong jõuab päriselt ka Viini.

Kenas ja kaasaegses peajaamas lunastasin infopunktist oma Viini City Cardi ja jalutasin metroosse. Minu peatuspaik järgnevaks kolmeks ööks on linna vanim hotell, Stephanie. Tärne on tal õige mitu ja paistab olevat tõepoolest uhke ja väärikas. Sisseregades küsiti isegi vaktsiinipassi näha ja kui oma andmetele allkirja andma hakkasin, märkasin midagi naljakat: ka selles hotellis pandi minu päritoluriigiga mööda! Kui Ungaris peeti mind kohalikuks, siis Austrias arvati, et pärinen Iisraelist :D

Mu väike kambrike asub neljanda korruse pikapikapika koridori lõpus ja on tegelikult täitsa nunnu ning mis kõige tähtsam, vanniga! Mul on üks säästu-lõõgastuspakett ju ometigi veel varuks ;) Pakkisin end lahti, käisin kiiresti jahutava vee alt läbi ja vahetasin riided. Olin omadega kenasti graafikus, nii et otsustasin elu põnevamaks teha ja veel ühe muuseumi ette võtta. Kodus olin nimelt arvanud, et kunstimuuseum käib mulle üle jõu - parem piirdun vaid loodusloomuuseumiga. Noh. Oli mul siis vaja ümber mõelda?!

Robustselt väljendudes oli see nagu eestlane satuks 90ndatel esimest korda Ikeasse. Kõik on ülemõistuse teistmoodi, suur ja ilus..ja seda kõike saab järsku liiga palju, nii et sa tahad sealt lihtsalt kiiresti välja pääseda.. aga ei saa! Sest see on üks hirmus labürint täis ilusaid asju, mis kõik karjuvad sulle: vaata-vaata-vaata mind!!! Ma siis vaatasin, kuni pea hakkas ringi käima ja mul tekkis tõsine mure, et kukun mõne elevandiluust überpeene nikerduse või hindamatu vana-kreeka kuju puruks. Otsustavalt tulin tulema, muuseumipoe kaudu mõistagi :D Väljas võtsin maski eest, hingasin sügavalt sisse-välja ja astusin üle õue järgmisse labürinti. See oli täis vanu konte, kosmosekive ning ohtralt muud imelist ja ajaloolist mudru, mida üks eestlane uneski ei ole osanud näha. 

Põhjus, miks ma sinna majja tahtsin minna, oli aga iroonilisel kombel näha kuju, mis mulle igapäevaselt peeglist vastu vahib :P

Jätnud museaalidega jällenägemiseni, võtsin sihiks päeva viimase vaatamisväärsuse  - Prateri vaateratta. Olin arvanud, et käin hotellist vahepeal läbi ja haaran ka väikse õhtuoote, aga kaarti-kella vaadates mõtlesin ümber. Teel metroojaama haarasin Riigiooperi vastast Aida-nimelisest kohvikust viimase, just mind oodanud Esterhazy-koogi ja pistisin selle esperanto keele looja mälestusmärgi ees aplalt pintslisse. Mugav ja maitsev vahepala, igatahes.. ja veel milline geniaalselt lihtne ning efektne pakend!

Kui Budapesti vaateratas oli kerge ja õhuline kui besee, siis Prateri oma oli rammus ja asjalik punane sametkook. Vastu õhtupäikest oli vanalinna kehvem näha, aga see-eest sain hea ülevaate kõigist Prateri ülejäänud atraktsioonidest, millele ma kohe kindlasti enam minna ei tahtnud :D Rattal tiir tehtud, kõmpisin natuke pargis ikkagi ringi ja nautisin melu nii kaua kui vähegi suutsin.

 Plaan minna õhtul kolleegi soovitatud šnitslikohta jäi ära, sest oli saabunud see haruldane väsimushetk, kus isegi süüa ei jaksa. Armsad lugejad ei pea siinkohal sugugi muretsema, sest metroosõidu jooksul toibusin piisavalt, et siiski midagi poest hotellis söömiseks haarata. Kahjuks jõudsin ma poe ukse taha parajasti viimaste külastajate väljalaskeajaks, nii et ainsaks võimaluseks jäi nurgapealne mäkkar ja pisuke 24h joogiputka. Toas panin telekast taustaks mängima kohaliku muusika, tegin lahti enamvähem kohaliku õlle ja sain mõnusasti kõhu täis. Uudistes rääkisid, et ühes Austria piirkonnas on nakatumine järsku üles läinud, telepildis näitas polizeikontrolli ja puha, aga ma ei mõtle praegu sellele. Neljapäeva hommikuni püsin Viinis paigal ja eks siis selgub, kuhu edasi. Tänane sammusaak: 18 000.

Maailma ilusaim kohvik Budapestis on New York

Pühapäeva hommikul võtsin rahulikult, magasin kaheksani ja nautisin maitsvat hommikusööki lühtrite ja marmorpaneelide keskel. 

Tutvusin mõnusalt vürtsika kohaliku vorstiga, maiustasin kartulikroketitega ja sõin munapudrule otsa veel 4 (sic!) lehttaignasaiakest. Üks neist, kaneelirulli ägedam õde kreekapähklirull, oli kohe nii mõnus, et seda ma tahan kodus ise järele proovida teha. 

esmaspäeva hommikueine

 Seejärel toksisin teile natuke blogi kirjutada, otsisin kaardilt esimese plaanipunkti üles ja astusin õue. Kui eile oli Pestipoolepäev, siis täna tahtsin alustada avastusretke Budapoolelt funikulöörisõiduga Buda palee juurde. Vahva vana kollase trammiga sõitsin üle armsa rohelise Vabaduse silla ja vägagi minulikult muutsin käigupealt plaani. Ma lihtsalt pidin seda ilusat Gellerti termi pildistama ja ka korraks fuajeesse sisse astuma! Pikemaks külastuseks mul sel reisil kahjuks aega polnud, aga ma ju tahan ometi siia linna veel tagasi tulla, küll jõan. 

 Proovisin naasta esialgse plaani juurde, aga kuna selleks ajaks oli kuum päike parasjagu oma haripunkti saavutanud, otsustas üks harilik naiivne lamemaalane, et nüüd on see kõige õigem aeg hakata mäkketõusmist harjutama. Ja sobiv, Gellerti-nimeline mägi koos Kaljukiriku ja mäetipus oleva Citadeliga, oli just parasajagu termi taga. Kiriku ukseni jõudes selgus, et külastajate limiit on tänaseks juba täis ja nii pidi seegi koht jääma teiseks korraks. Maailmalõpp on vist arvatust lähemal, kui pühapäeval kell 12 enam jumalakotta ei mahu..? 

 Rühkisin ähkides järjest kõrgemale ja mõtlesin, et kui meie Toompea sama kõrge oleks, siis ma küll sinna ronida ei viitsiks. Kohalikud tundusid aga seal päris tihti käivat, sest seal oli eri kõrgustel lausa kaks mänguväljakuala ja prügikastid ajasid kõikjal üle ääre. Kui mäetipus olev Citadel ja sealolevad kujud juba käega katsutavad näisid, seisis ühe viimase trepi ees vabandav silt: oleme remondis aastani 2023. Öhh. Ega ei tasu ju enne uurida netist, kas ja kuhu pääseb .. aga samas, vaated olid platvormidelt kaunid ja trenn sai ka tehtud. 

 

Laskumisel jalad ikka sutsu värisesid ning pea oli kuumusest paks - tänasin õnne, et olin õhulise torusalli ikkagi kaasa haaranud ja poolel tõusul pähe tirinud. Alla jõudes täitsin termiesisel allikal pudeli ja tegin salli labimärjaks, et natukenegi mõistust veel alles jääks. Siis istusin kindlameelselt trammi ja jätkasin teed funikulööri juurde. Löör ise oli vana ja nunnu ja sõit hirmus lühike. Üleval teise mäe otsas olid jälle suured ehitustööd pooleli, aga vaateid sai nautida ja muuseumist ilusaid postkaarte osta. Tulin lööriga alla tagasi ja üritasin meelde tuletada, mis ma veel näha tahtsin. Metrood! Ja kohvikut! Ja parki! 

Sõitsin trammidega taas Pesti poolele ja sammusin Deák Ferenc tér peatuses maa alla. Kohe hopsti sattusin metroomuuseumi, lubasin lõbusatel hallipäistel piletitädidel oma peost vajaliku summa kopikaid kokku lugeda ning uurisin järgmised 7 minutit 3 vana metroovagunit ja pilte Mandri-Euroopa vanima metroo ajaloost. Enne metroosõiduga jatkamist tulin veel korraks maa peale tagasi, sest kohe peatuse kõrval oli ju ometi vaateratas! See nägi välja üsna .. lihtne.. ja kõikuv.. aga võtsin vapruse kokku ja läksin ikkagi. Ja ei kahetse! Minimalistlik, hõredate ustega gondel lehvis üleval seisma jäädes päris tublisti, aga keskendusin pildistamisele, vaatasin katuseid ja sain hakkama. Homme ootab mind ees veelgi vanem vaateratas Viini Prateris, eks siis selgub, kumb ägedam on.

 

Metrooga sõitsin Budapesti ooperimaja juurde (mille fassaad oli remondis), tegin nunnust metroojaamast pilte ja avastasin siis, et kõht hakkab tühjaks minema - kell oli ka peaaegu kaks. Järgmiseks sihtpunktiks pidi seega saama maailma ilusaim kohvik Budapestis nimega New York. Ja teate mis, see tõesti on väga ilus hoone ja interjöör! Kulda ja lühtreid ja laemaalinguid täie raha eest; mis veelgi parem, söök-jook maitsesid suurepäraselt! Kelnerid olid kenad ja viisakad, meeleolumuusikat mängis mitte üks, vaid lausa kaks erinevat koosseisu: natuke õnnetu pianist ja üsna emotsionaalne mustlasorkester. Igatahes oli seda kordades rohkem kui ma olin oodanud, sest arvasin, et see reis tuleb olude sunnil täiesti muusikavaba. Tellisin alustuseks kohaliku vahuveini, misjärel kohaliku guljaši ja magustoiduks oivalise šokolaadikoogi. See oli kerge ja õhuline, ent samas rikkalikult šokolaadine. Nautisin selle kõrvale kohaliku napsuga tembitud kohvi, mis oli samuti väga maitsev.

 Et seda luksuslikku kõhu- ja peatäit natuke maha rahustada, võtsin järgmiseks ette Varosligeti pargi. Sinna sain kenasti kohe kohvikust üle tee asuvast peatusest trolliga. Teel peatusse pidin siiski põikama üht pilti tegema, 

aga jõudsin õnneks joostes veel trollile ega pidanud 15 mintsa järgmist ootama jääma.

  Varosligeti park on suur ja uhke ja mitmekülgne. Mulle tundus, et seal on küll kõigile mõeldud: lastele ja sportlastele mitmed erinevad väljakud, liikluslinnak, veekraanidel loomadele eraldi madalam kraan ja kauss. Botaanikaaiake. Suured sildid algajatele ornitoloogidele. Ja siis veel ka tajuaed vaegnägijatele! See oli täiesti eraldi piiritletud, turvaliselt lukus ala, kuhu niisama sisse ei saanukski, aga ma rääkisin onule, et õpin maastikuehitust ja meie maal sellist kohta ma ei tea. Onu leebus ja lasi mind uudistama. Aias oli sissejuhatav reljeefne kivitahvel Braille' kirjas, mänguplatsid spetspallimängudega ja kõrged liivakastid. Kõrgemad istutusalad, mille torupiiretel Braille's taimede nimed, mis olid valitud kas lõhnavad või katsutavad. Istutusalade vahel erinevast materjalist jalgrajad. Purskkaevud ja pergola-alused lebolad.Väga kena ja läbimõeldud. Vbl meil Eestis ka on kusagil selline koht, aga ma lihtsalt ei ole kursis. Võiks ju küll olla! 

 Ma olin juba üsna väsinud ja tahtsin kottu kotile. Nüüd jäin aga kahjuks trollist maha ja uut oodates meenus veel paar kohta, mida oleks ju ikkagi võinud vaadata :D Kõmpisin läbi pargi, Millenniumimajast mööda ja sattusin Ungari Põllumajandusmuuseumi otsa:

 Mulle hakkas üha rohkem tunduma, et see Varosligeti on natuke New York Central Pargi moodi. Suur ja ilus ja aeganõudev. Siis nõudsid mu jalad aga juba tungivalt puhkust ja nii pidin ikkagi suunduma üle Kangelaste väljaku metroosse. 

M1 lõpp-peatuses Vörösmarty tér vältisin kangelaslikult järjekordset hääd kohvikut Gerbeaud, kuigi nemad mind kangesti Esterhazy-nimelise koogi ja veelgi parema elava muusikaga meelitada püüdsid. Hoidsin silmad eesmärgil ja käisin vaatasin ära Greshami palee Four Seasons hotelli. 

21500 sammu. Viimane pingutus, viimased ostud teel koduhotelli ja säästuspaasse. Termibasseinide asemel lasin vanni pooleldi vett täis, lisasin Rossmannist ostetud lõõgastavat vannisoola ning panin hoogsast pildistamisest tühjaks saanud telefoni laadima. Oi see veerandtunnine vanniskäik oli mõnus, ega ma kauem ei jaksaks liguneda ka. Nüüdki oli tükk tegu, et kõik see lõdvestunud naise ilu libedast vannist jälle üles vinnata :P

 Selline ta siis sai, minu esimene tutvus Budapestiga. Mulle väga meeldis, heameelega kohtuksime veel :) Homme hommikul istun rongile, et saada teada, kuidas mõjub mulle mu järgimine uus tuttav, Viin.

Mis on teie reisi eesmärk?

Kui me vennaga tänavale jõudsime, oli takso juba ilusti ees ootamas. Andsin koduvõtmed ära ja sõitsime lennujaama. Seal käis elu täiel vaardil: hunnik charterdajaid tõmbas enne lämmatavat maski oma viimaseid kõhve ja teine hunnik oli nii varajasele hommikutunnile sobimatult ja tüütult lärmakas. Või siis oli lihtsalt asi rahvuslik-eripärases 'maskis' hääles. Pagasi äraandmine oli veel kinni, seega läksin tagasi õue avaruse ja hapniku järele. Mis ebaõnnestus täiesti, sest eelmainitud rahvusliku eripära juurde käib ka loomulikult selga ronimine ja suitsuvabatsooni ignoreerimine.

Torisesin omaette ja tulin tuppa tagasi. Õnneks avas teenindaja varsti oma putka ja astusin leti äärde. Andsin passi. Andsin kohvri. Teenindaja küsib: te lähete Budapesti jah? Miks? Öömm.. turism..? Kas teil on küllakutse? Sattusin segadusse (ja tundus, et u aastasse 1987). Ei, ei ole. Aga te ei saa minna niisama, riik on kinni! Ööömmm.. misasja? Eile õhtul ju veel ei olnud??? Õnneks ma ei jõudnud veel liiga sügavalt ehmuda ja meenus mainida see väike oluline asi nimega vaktsineerimispass. Oot, mis te olete teise süsti alles eile saanud või? Oeh. Taipasin, et ka tema magab alles. Ei, see on 8. juuni, mitte 6. august, selgitasin rahulikult. Hästi. Võisin turvakontrolli siirduda. Kuigi hakkasin seal väravas kahtlaselt piiksuma, siis oli rangele turvamehele lisaks tööl ka nutikas noor naisterahvas, kes käskis mul käed rinnale risti panna ja uuesti läbi tulla. See toimis hästi ja teist korda kopsukad häiret ei andnud :D

Poed-kohvikud olid veel esialgu kinni, aga avanedes tekkis näljastest leti äärde korralik saba. Minu taha seisis loomulikult vana tuttav õuest koos oma naisega ja ega nad nüüdki tahtnud pikivahest midagi kuulda. Ega maskidest. Nagu enamik nende rahvuskaaslasigi. Seekord torisesin veidi valjemalt ja sihipärasemalt ning proua Tõhk taipas end ja härrat tagasi tõmmata. Edasine einestamine möödus rahulikult ja siis lastigi juba Rasmuse valvsa pilgu all lennukisse:

Ma arvasin, et olukord lendudel on hullem, aga ainus kohustus oli hoida mask ees (ei pand seda õieti tähelegi), liikuda lennukisse ja maha gruppides ( ja siis ronida kõik kokku transferbussi kilukarpi, tõsi Helsingis oli kaks bussi), ning Finnair andis omalt poolt väikse desopaki kõige kangemate foobikute rahustamiseks. Enne Helsingis maandumist loeti küll ette rodu dokumente ja teste, mis justkui valmis peaks olema, aga neid keegi vähemalt transfeeris saabumisel näha ei taht. Ega ka muide mitte sihtkohas Budapestis, kõik oli nii nagu ikka saabudes: mass pani padavai pagasilindi/vetsu poole ja seejärel igaüks üle riigi laiali omi asju ajama. Niipaljukest siis lukustatud Ungarist ja küllakutsetest :P

Transpordiinfost sain kätte oma 2x24h pileti ja läksin bussi otsima. Soovitatud 200E-st jäin ma napilt maha, mistõttu maksin 900 raha lisaks ja hüppasin enda väljavaadatud 100E peale. Tundus olevat kiirem variant tõesti. Buss oli ilusaid inimesi täis ja pooltunnikest sõitu möödus kiiresti :)

Tripi esimeseks hotelliks sai Astoria. Vana ja väärikas, keset elava liiklusega ristmikku, kust väga mugav igas suunas liikuda, ka jala. Mina ja vaade mu toa rõdult:

20. sajandialguse arhitektuuri ja kõrgete lagede peale hakkas mu rind (ja kõri) kohe rõõmust rõkkama ning võtsin hetke maha, et seda kõike seedida ja vaim linnaga tutvumiseks valmis panna. See kulus väga ära, sest terve pärastlõuna ahmisin ahnelt kõrgeid maju ja fassadikaunistusi ja metallitööd ja kõike-kõike muud ilusat sisse ja olin rahul, et kohe otse Viini ei põrutanud. Võib juhtuda, et ma lähen seal kaunitest kunstidest (ja šnitslist ja kookidest) lihtsalt plaksuga lõhki, sest mis see üks thin mint ikka enam ära teeb :D

Turg:

Loomulikult kasutasin juhust tutvuda välismaise kaubavalikuga ja tunda rõõmu kingituste ostmisest. Enne päikeseloojangu laevareisi toibusin pisut hotellis, et siis minna ja leida üks paat.

Teate neid värvilisi reklaam-linnakaarte, mida tihti sadamates-hotellides jagatakse ja mille esitamisel reklaamitavates ettevõtetes soodukat saab? Noh, parema lektüüri puudumisel tudeerisin tualetis adminni poolt pihku topitud brošüüri ja avastasin koha, mida reaalselt külastada võiks: kassipubi Whiskers. Justnimelt pubi, mitte mingi kohvik! Teadupärast on kassid väga head joomakaaslased, eriti üksinda kurvastusest juues, sest nemad ei mõista hukka, ei parasta ja halvimal juhul jäävad kõigest enne napsutajat magama. Ja nüüd siis, kui ma olen täiesti üksi võõras linnas, on kohe selline pubi kõrvaltänavas, nagu tellitult!

Parlament:

Buda palee: 

Mina paadis, šampuse ja uduse sillaga:

Pärast toredat laevareisi ilusal, kuigi üldse mitte sinisel vaid pigem porikarva rohekal Doonaul, seadsin sammud pubbi. Möödaminnes imetlesin muidugi ka ümbrust ja arhitektuuri ja melu. Tiirutasin, mis ma tiirutasin, sisegepsu ja pildimälu järgi oleks pidanud juba mäugumist ja põrandale lükatud pudelite klirinat kostuma. Vaikus. Võtsin pärismapsi lahti ja olin täpipealt õiges kohas. Hämming. Guugeldasin veel natuke ja selgus kurb tõsiasi, et kui Evelin lõpuks Budapesti jõudis, oli kassipubi pankrotti läind :S

Pettunult võtsin Sparist ühe breezeri ja tahtsin võtta magamistoa-alusest mäkist ka friikad, aga seal ootas juba ees kimp näljaseid noori, kellest mul jaks lihtsalt üle ei käind. Kobisin tuppa kotile ää, oli juba üsna pikk päev olnud kah ju: 1582 km lennatud ja 24 000 sammu maha käidud.

1. Vuti 2. tripp algab kl 3.45 taksosõiduga kella 6. lennule 7.8.

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et mu vennal on aeg-ajalt päris hea loosiõnn. Aastaid mitu tagasi registreeris ta meie pere ühele ajalehe tellimuse loosimisele ja tõi ära peavõidu - reisibüroo kinkekaardi, sellise korraliku kuupalga suuruses summas! Esialgu oli plaanis, et käime emaga kuskil kauges või erilises paigas, aga me ei suutnud kuidagi leida ühist aega ja sihtkohta. Ja siis tuli koroona ja keegi ei reisinud enam kuhugi. Kinkekaart hakkas juba aeguma. Eelmisel suvel tekkis pandeemias pisuke hingetõmbehetk ja nii õnnestus meil ema ja vennaga teha päevakruiis põhjanaabrite juurde ning kinkekaarti aasta võrra pikendada. Kuna sel suvel aga niisama lihtsalt enam reisule ei pääse, jäi kaardi realiseerimiskohutus minu, kroonilise köhija ja bronhiaalastmaatiku õlule. Et sellest eelisjärjekorras vaktsineerimisest ikka ka mingit tolku oleks. Iroonia on imeilus :)

Sihtkohta polnud mul endiselt. Paigad, mida olin varasemalt kaalunud, jäid koroonapiirangute ja inflatsiooni tõttu valikust välja. Nuputasin, mis ma nuputasin kuni jõudsin lõpuks otsusega Portugali ja Assooride juurde - võimalikest kaugeim ja erilisim Euroopa nurk. Kontakteerusin reisibürooga, ostsin reisiraamatu, töötasin selle nädalavahetusega läbi ja panin plaani paika. Esmaspäeval uuesti reisikorraldajale kirjutades sain vastuse, et Portugali nakatumisnäit on liiga kõrge ja riik lukus. Milline nöök!

Kuhu siis nüüd? Island ei kõneta, Briti saared on lisaks koroonale  mähenduses hamletilikus identiteedikriisis ja charteriga vahemereäärsetesse turistikatesse polnud mul vähematki tahtmist minna. Läheks kasvõi autotripile nagu mõni aasta tagasi, aga see võtab palju aega ja mine sa neid naabreid tea - panevad üks hetk piirid jälle kinni ja siis ei saa edasi ega tagasi. Oot, tuli ideepojake. Aga kui teeks lennu- ja autoreisi kombo? Eelmine kord sõitsin põhjapool Euroopas, Austriad ja Ungarid jäid kõik puha vaatamata?!

Tehtud-mõeldud. Võtsin raamatukogust 5kg lugemismaterjali Kesk-Euroopa kohta ja hakkasin üleskirjutama kõike, mida näha ja kogeda tahaks. Nimekiri tuli pikk ja kirju ja reisplaan minulikult tihe. Kuna ma ei olnud ainus reisisell, kes ühistranspordile viirusturvalisemat autot eelistas, siis selgus kurb tõsiasi, et rendikate hinnad olid mitmekordistunud! Leidsin siiski meeldiv-kasuliku kompromisslahenduse: keskenduda suurlinnadele läbides enamik vahemaadest rongiga (mis mulle ka väga meeldib!) ning lubada endale üks roppkallis nädalavahetus alpi mägiteedel kruiisides. Ma ei liialda, odavam oleks olnud osta kasutatud auto.. :D

Õnneks oli kolleeg mulle soovitanud toreda reisikorraldaja, kes oli nõus mind mu hullumeelse plaani organiseerimisel toetama. Heas koostöös ja jätkuvalt halvenevatest koroonanäitudest hoolimata jõudsime augusti alguseks plaaniga valmis. Viimasel lõpusirgel, kohapealsete tegevuste bronnimisel, hakkas mulle tunduma, et ma vist tõesti saangi reisile! Neljapäeva õhtul käisin raha vahetamas ja tunne muudkui tugevnes. Reede hommikul luftitasin tiimikoosolekul oma tuhandeid ja avastasin, et teenindaja oli mulle õhtul vale riigi raha vahetanud nii, et ka mina ei olnud märganud :D Nohh, nüüd tundus reis veelgi tõelisem, sest mis seiklus see ilma sekeldusteta oleks?

Pakkisin kohvri ära, tõin Tšehhi kroonide asemele õiged, Šveitsi frangid ja musutasin veel Fretsut nii palju, kui ta vähegi lasi. Sellest peab ju ometi kaheks nädalaks jätkuma! Kontrollisin üle, et sihtkohariigid ei ole vahepeal lukku läinud, hingasin kergendunult, et vaktsiinipassist piisab endiselt ja kobisin lühikesele unele. Tuttava hiljutisele kehvale kogemusele vastupidiselt oli mul õnnestunud kohe esimese raksuga eeltellida takso ja see pidi saabuma juba kell 3.45 öösel.

Viimane koolipäev / esimene puhkusepäev

 Hommik saabus krõbeda pakase ja kiire pakkimisega. Natuke kurb oli viimast korda oma toapõrand harjaga üle tõmmata ja võti ära anda. Ei tea ju, kuidas selle akadeemilisega läheb - kas jääbki venima kuni eksmatini või on mul veel põhjust õpingutega seoses siia tagasi tulla.

Karge päikesetõus soojast klassist imetletuna

Jäätuski ära!

Viimased tunnid veetsime Sisehaljastuse ja Aiakujunduse seltsis. Kuulasime teooriat, tegime mõned iseseisvad ülesanded ja läbi ta saigi, see meie 2,5 aastat koolipingi nühkimist. Õpilased pudenesid laiali, kes mõne õpetajaga veel konsulteerima, kes ühikasse ja kes sööklasse viimast püha lõunaeinet sööma. Mina ise istusin aga kähku autosse, et sõita väljateenitud 1-päevasele kiirpuhkusele Värska sanatooriumisse. 

Kuna mõnulemise aeg oli mul piiratud, siis olin sättinud esimese protseduuri kohe saabumise ajaks 15.45ks - pidin võimalikult otse ja ruttu kohale sõitma, enne kui putka kinni pannakse. Noh.. ega see mul hästi ei õnnestunud, pidin ikka paar korda auto kinni pidama, et ilusat talvemaastikku jäädvustada. Nii ma jooksingi läbi sanatooriumihoone protseduuride toa poole, kus tädi juba koridoris mind kaugelt eemalt hõikus. Fango mudaparafiin oli mõnus ja soe ja just see, mida külmast õuest tulles tarvis oli. Selle veerandtunniga suutsin end puhkuselainele viia ja edasi läks elu juba rahulikumas tempos. 

Vahib oinaga tõtt

Õunaraksus

Karge päikeseloojang enamvähem soojast autost imetledes

Kell 17 avati õhtusöögi-buffet, kuhu ma koos teiste eakate ja väärikatega kohe esimesel võimalusel tatsasin. Toit oli väga maitsev, silmadega oleksin kolmgi taldrikutäit söönud, aga kuna järgmiseks oli mul plaanis trikoo selga tõmmata (mis oli juba niigi keeruline ülesanne), siis taltsutasin end kuis jaksasin. Sutikene seedimisaega hiljem helistasin veekeskusesse, küsisin kas koroonapiirangust tulenev külastajate arv on neil täis ja saades negatiivse vastuse, pakkisin asjad ja ennast sisse ning kõnnitasin end ujulasse. 

Ma ei mäleta, millal ma viimati spaas käisin, ilmselgelt liiga ammu. Tegelikult on ju vees ja saunas väga mõnus, aga külmavaresena mulle üldse ei meeldi see paratamatult jahe õhk avarates ruumides. Seekord sai veel natuke ekstranalja, kui saunast tulles mullivanni ronides vesi kuidagi eriti külm tundus. Noh.. mina ju imelik-tundlik ja pärast kuuma õhku võibki ju kõik muu jahedam olla. Seinal oli kirjas kah, et mullikates on erinev temperatuur. Njah. Naaber-mullivanni papi muheles mulle kuidagi imelikult. Naeratasin vastu ja kügelesin seal külmas vees edasi kuni rohkem enam kuidagi ei kannatanud olla. Läksin suurde basseini tagasi ja jälgisin, kuidas järgmine ohver katkise mullivanni vette astus. Tema muidugi oli nutikam ja küsis teistelt, kas nende omas on soe.. ning muhelev papi noogutas naeratades talle vastu. Igatahes mõjus karastamine mulle hästi ja uni tuli öösel hea. 

Ei, ära vagusi hea ööga kohtu!*

 Kui päeva esimesed, kaks eridendroloogia loengutundi kuulatud said, lõin autol jääpurikad küljest ja istusin krõbekülma salongi. Järgmise loenguni oli aega kolm tundi ja sellega jõudis just parasjagu ühe toreda väljasõidu weissesse teha. Teel põikasin läbi Moostest, et osta veel ühed väärt ja järeleproovitud lambanahksed sisestallad. Teisipäeval panin need enne puudelõikust saabastesse ja kaks tundi suhteliselt ühe koha peal paigal seistes oli ikka palju mõnusam ja soojem olemine, vbl alles päris lõpus pisut pääses märg ja külm saapapealsetest sisse. 

Moostest edasi võtsin suuna Valgesoo vaatetornile. Maanteelt Akste-Häätaru teele keerates oli kohe hoopis teine tunne sõita, märksa lumisem ja libedam, nii et võtsin kiirust tublisti maha. Jubehirmus ilus oli seal lumiste kuuskede vahel kurvitada. Päike piilus pilve vahelt piisavalt kaua, et üks mees jõuaks ühele hobusele selga hüpata - seega sai talve hari ületatud ja meessoo tervis selleks aastaks kindlustatud. Tornini jõudes rõõmustasin, et olin seal täiesti üksi - võtsin termose ja kooli kohvikust ostetud saiakesed kaasa ja ronisin üles mõnulema.

Vaade Valgesoo tornist

Rahu ja vaikus

Edasi viis mu tee Taevaskotta. Kahtlesin küll, kas sellise suure lumega seal hangede vahel üldse mõni rada läheb. Mitte, et see oleks probleemiks, sest lumepüksid ja vahetussaapad olid mul targu varutud. Läks hoopis aga nii hästi, et mul sõitis sahk praktiliselt ees tee lahti - kõbluta või kontsadel! Metsas oli peale minu veel teisigi, üks suusataja ja üks suurem noorte seltskond, aga õnneks taipasid kõik teineteisega pikivahet hoida ja oli võimalik ka üksindust ja vaikust nautida. 

Vaene külmunud Lonni

Väike Taevaskoda

Nüüd aga hakkas juba natuke kiire ja gepsutasin läbi metsa lühimat teed pidi tagasi. Sisehaljastuse tundi jäingi sutsuke hiljaks, aga kuidas sa saad naabrinaise poolt spetsiaalselt sulle soojas hoitud toitu mitte proovida? Kapsas kõhus, sardell põses kihutasin koolimajja. Koduse töö materjali olin saanud Võrust kätte ja eelmisel õhtul ka peaaegu valmis kirjutatud, nii oli mul veidi vähem piinlik hilineda. Tänases tunnis oli meil väga praktiline ülesanne: teha grupitööna osadele kooli koridoris olevatele haljastuskastidele uus kujundus-istutus. Nagu ikka on mitu kokka ühes köögis paras peavalu, aga kaklesime oma eriarvamused selgeks ja lõpptulemus sai selline:

Istutuskast enne..

.. ja pärast

Et meie kursuse viimane ühine kooliõhtu portfooliote kallal nokitsedes liiga vagusi öösse ei nohiseks, tegin ettepaneku korraks veel parklanurgas kokku saada. Pagasnikus olid mul juhuslikult pisikesed ilutulestiku-shotid (kingitus, mis jäi aastavahetuse möllus realiseerimata), poest tõin paar šampust ja natuke viinamarju lisaks. Kuigi mõnedki olid juba koju ära sõitnud, tulid kümmekond kursakat ikkagi õue mulle seltsiks ja see oli üks ütlemata südamlik ühislõdisemine. Saagu selle kutsetunnistusega, mis saab, aga selliste ägedate inimestega koos kasulikult aega veeta on olnud tõeline rõõm!

Tuline lilleõis -15 kraadises pakases (kursaõe foto)

*Do Not Go Gently Into That Good Night, 1951. Dylan Thomas, tõlk. Märt Väljataga

Kust läheb piir

Öösel Delfit lugedes selgus, et üks pikalt püsinud piir oli lõpuks ületatud, nö. põrgu jäätunud ja juhtunud see, mida keegi enam ei uskunud - Jüri Ratas astus tagasi ning koalitsioon lagunes laiali! Selliste põrutavate uudiste peale ei osanud ma muud teha kui voodis teine külg keerata - lõpuks on ju hommik targem. 

Ärkamine osutus raskeks nii minul kui toanaabril - meid mõlemaid oli eelmisel õhtul tabanud inspiratsioonipuhang, mis ei lasknud kuidagi õigel ajal magama minna. Õnneks elu ja tunniplaan võimaldasid seekord hilist ärkamist, nii et loomisprotsessist ei tekkinud unevõlga. Mitte nagu vaesel härra peaministril, kes pidi poole ööni suurte jamadega tegelema ja kohe varahommikul avaldusega ülemuse juures platsis olema. Vaevalt ta täna üldse magada sai.. Nohjah. Piiririkkumised saavad lõpuks ikka karistatud.

Enne lõunat kuulasime kaks tundi loengut Jaapani aiast ja sambla-aiast ning harjutasime kätt puudegruppide planeerimisel, et tulemus jääks loomulik. (Sirges reas ei tohi olla üle kahe puu; samuti peab jälgima, et puudest ei moodustuks võrdkülgne kolmnurk, ruut või romb). 

Pärast lõunat kuulasime aga lausa neli tundi loengut piiretest: milleks neid üldse vaja, mis materjali ja tüüpi millisel puhul valida ja et kindlasti peab rajama ka värava. Mis peab avanema kindlasti sissepoole, sest lumelabidas asub ukse kõrval ja muidu ei saa ju talvehommikul väravat lahti. Kui sa just ei tule linna pealt litutamast - siis ei pääse sa ikkagi väravast läbi labidani :P 

Päev otsa kestnud tagumikustumise peale oli õhtuks tekkinud väljakannatamatu vajadus keret kõnnitada. Mulle meenus, et Räpinas on üks uus pood, kuhu ma veel üldsegi ei olnud sisse läinud - Magaziini asemel on samal pinnal nüüd Alko1000. Mõeldud-tehtud-kõnnitud. Ma muidugi ei ole objektiivne selles küsimuses, aga too eelmine meeldis mulle rohkem. Peaministri ja valitsuse osas aga saab veel näha, kas tuleb uus ja hullem või tõmmatakse Toompeal veiderdamistele vähemalt mõnekski ajaks joon alla ning keskendutakse päriselt olulistele asjadele.