Päästja koolikell

Hommikul 6.57 olime ontlikult maja ees valmis ja ootasime direktorit. 7.05 veeres ette tilluke valge Renault Zoe elektriauto, milles istusid rõõmsate nägudega härra direktor ja tema proua. Esialgu arvasime Katriga, et peame pagassi ronima, aga selgus, et autol on siiski ka tagumised uksed ja istmed täiesti olemas. 

Teel kooli vestlesime viisakalt rohelisest energiast ja direktorihärra küsis, kuidas meil Eestis sellega lood on. Noh. Mõni tuulik ju meil on ka, aga suurema pargi loomise üle käib hetkel äge kaklus riigi ja ettevõtjate vahel. Selle tuulikumetsaga, mis Paderborni ümbruses püsti, ei saa võrreldagi. 

Kooli jõudes jättis dire meid koridori istuma sõnadega, küll keegi teid siit üles leiab. Ahah. Meil polnud õrna aimugi, kuhu minna või milline meie päevakava üldse on. Ainus kodutöö, mille olime kopipeist-meetodil ettevalmistanud, oli lühike ettekanne Eesti ja aianduskooli kohta. Tunne oli nagu polikliinikus arsti ukse taga - teadmatus ja pisuke pelglikkus teadasaamise ees. Istusime ja vaatasime saabuvaid õpilasi, mõned neist õige noored, vast seitsmes-kaheksas klass. Ajukurrukestest ujus pinnale infokild kunagisest saksa keele õpikust, et siinmaal valitakse suund gümnaasiumi ja kutseka vahel juba varakult. Küllap nii ongi.

7.58 tormas uksest sisse Klaus ja haaras meid kaasa. Sörkisime tema järel teisel korrusele ja siis ei teadnud me enam kuhu minna, sest koridor oli tühi ja mitme klassi uksed valla. Õnneks taipas ta ise ka, et pudenesime poolel teel maha ja tuli meile järele. Hopsti olime klassitäie poiste ja ühe tüdruku ees - noh, kas teil on vaja midagi üles sättida või räägite niisama? Ömm. Mul oli läpakas kaasas ja saime ta peaaegu kohe ka õigete juhtmetega ühendatud. Panin powerpoindi käima, tutvustasin meid ja hakkasin seletama. Klaus vahepeal tõlkis, Katri seisis mu kõrval moraalseks toeks ja pärast esitlust näitas aianduskooli kodulehelt virtuaaltuuri. Nii nagu arvasime, ei olnud õpilastel meile ühtegi küsimust, aga üldiselt kuulasid nad viisakalt ja vaikselt ning omakasvatatud tomatitega meid ka ei loopinud. Seega loeksin ettekande edukalt kordaläinuks.  

Gregor Mendeli ametikool Paderbornis

Kuna tunni lõpuni oli veel aega ja õpetaja tahtis olulistest asjadest kah rääkida, siis lasi ta meid õue mängima. Luusisime ümber kooli, tegime pilte püramiidkatusest - väga läbimõeldud detail, et klassiruumis õpitu ikka paremini kinnistuks - ja ootasime koolikella. See osutus meie puhul kohe vägagi päästvaks, sest saime vahetunnis Klausilt infot, et ettekanne vol.2 lükkub homsesse ja kuna tal on täna konverents, siis võiks me linnas omapäi hakkama saada. Kell oli 10. Mõnikord võib ju vedada kah :)

Et mitte tervet päeva lullilöömisele raisata, uurisime-täitsime pärastlõunal koju jõudes tähtsaid praktikapabereid, misjärel premeerisime end raske koolipäeva eest hiiglasliku maasika-vahukooresaiaga:

11 tundi 5 minutit

Maitea, mis eriline töötuhin neil saksmannidel esmaspäeviti peale tuleb, aga pidama nad sellega saada ei oska - kui eelmisel nädalal ohkisime 10-tunnise päeva üle, siis täna püstitasime 11 tunniga uue rekordi. Oleme Katriga järgmise ja ühtlasi viimase esmaspäeva osas pisut närvis, kuna kooli vastuvõtukomiteel oli plaan meid õhtust sööma viia. Kui me aga 7 - 19 tööd vihuks, seejärel end vähe kasida tahaks, siis saab enne päev otsa kui pidulik õhtusöömaaeg alata saab. Ka ei jääks meil üldse aega pakkimiseks, magamisest rääkimata, sest kuidagimoodi peame me siit Lichtenaust kella kuueks Paderborni rongijaama jõudma - esimene buss läheb aga alles 5.50 ja sõidu aeg on pea pool tundi. Põnev saab olema.

Hommikul läks meil pea poolteist tundi aega, et autod eelmise nädala kraamist (nt mädanema hakanud muruniide, mõnus) tühjaks teha ja mõelda välja, mida sinna asemele tõsta. Tavapärane labidas-reha-hari, käru, kastidega taimi, mullakotid ja veel ühtteist. Palju aega võttis see kõik taaskord puuduliku kommunikatsiooni tõttu, mis aga seekord ei olnudki meie ja Davidi, vaid tema ja Jani vahel. Huh. 

Veidi pärast üheksat jõudsime esimesele objektile, milleks oli eraaed Stukenbrockis. Esimene töö oli tühi peenar rodomullaga täita ja läbi kaevata ning taimed istutada. Normaalne. Sai selline.

Järgmiseks oli vaja valge kiviklibu sisse paar üksikut rohelist tutsakat kaevata. Ei olnud tore ega saanud ka väga asja mõttekusest aru. Pluss pidime ära korjama mullaseks saanud kivikesed. Khm. Mitte, et pärast kastes mullajäänused nagunii maha pesime. Nojah. Eestlase loogika ei olnud sakslasele vastuvõetav. 

Kolmas töö oli heki uuendamine. Katri oma kangete kätega eemaldas hekist närbunud osad ning David oma tohutu jõuga - töö käigus sai ta lausa kahest labidast jagu -  kangutas pukspuud kõrvalt peenrast välja. Koos sooritasime vahetustöö, siis veel sutike kastmist-koristamist ja uuele objektile.

Katri maadlemas pukspuudega

Seal, oh üllatust, pidime auto sissesõidutee/parkimisala VALGESSE KIVIKLIBUSSE istutama üksikuid rohelisi tutsakaid. Et elu veel ilusam oleks, olid omanikud auto sinnasamma ka parkinud. Väga ettevaatlikult, et kaevates kive vastu autot ei lennutaks, tegime taimedele pesad ja saime nad maha pandud. Õues õnnestus meil ka normaalsesse peenrasse (loe: täis torusid, betoonitükke ja kiva) istutada ja siis vaatasime juba, et nüüd võiks lõpetama hakata kah. Kell oli kolm. Koristasime enda järelt ära, mängisime ei-tea-kust ilmunud toreda koeraga palli ja mõtlesime, miks sel Davidil enne nii kiire hakkas ja nüüd teda kuskilt ei paista. Läksime asja uurima. Selgus, et kliendid olid soovinud kümblustünni ala ja bambusepeenarde vahele maasse metallpiiret ja seda David nüüd mõõtis ja kaevas. Ruumi oli seal ümber vähe, seega kutsus ta meid endale appi, et veel kitsam oleks.

Kui mõttetu töö ja kolme inimese ajakulutus see ettevõtmine lõpuks tundus! Mõõda ja lõika terasest piiret, kaeva sellele kanal, sebi kivikeste ja mullaga neid rangelt lahus hoida, tassi ja sega kolm 25kg koti betoonisegu, katsu hoiduda vee- ja elektirijuhtmetest - õudne! Üritasime Katriga mõistatada, mis selle kõige eesmärk on, aga rohkem kui umbrohu ja taimejuurte kaablitesse kasvamise takistamine, me välja ei mõelnud. Kuigi siis oleks ehk lihtsam olnud terve kanal metalllehega ääristada (või poolikusse kõrisse panna), mitte vaid üks serv. Noh. Maitea. Võibolla oli see piire hoopiski ilu pärast vajalik. Igatahes palju õnne sellele, kes kunagi hakkab sinna midagi istutama - jälle hunnik metalli ja betooni risuks maa sees ees. 

Tagasiteel  juhtus veel selline patuga pooleks lugu, et lennutasime kogemata 'krokodilli' -  olime autokastid küll kenasti  kokku pakkinud ja võrgud peale tõmmanud, aga üks koormarihm oli jäänud kusagile peitu. Sõitma hakates rappus pingutusklamber ehk nagu koolis õpetati, krokodill, välja ja pani jooksu. Oli õnnelik õnnetus, et keegi sellega pihta ei saanud; meie järel sõitnud kaubikust korjas üks mees teele pudenenud eluka üles ja andis meile tagasi. Kuus läbi viis minutit olime hallis, võtsime rattad ja väntasime linta-lönta kodu poole. 

Homme aga läheme kooli! Direktor isiklikult tuleb meile kell 7 hommikul koju järele, nii et viilimisvõimalust ei ole mittemingisugust :D

Linn, mida pole olemas

Verschwörungstheorie - vandenõuteooria, on vist selle õppereisi kõige raskem uus sõna, mis pidevalt mulle ette satub. Kloostris oli selleteemaline näitus, mida president käis avamas; toas raamaturiiulis nägin sellise pealkirjaga raamatut (mida ma nüüd praegu sealt enam ei leia, kui kahtlane!) ja tänase päeva huupi valitud sihtkoht on linn, mida ühe teooria kohaselt ei olegi olemas. Seda sain ma muide teada alles pärast kodus, nii et ma ei saa olla 100% kindel, kas ma tegelikult üldse seal käisingi :P

Bielefeld. Minu jaoks mittemidagi ütlev nimi, aga kuna ka tänane pühapäev paistis tulevat lõputu, siis valisin kaardilt tunni tee kaugusel olevatest nimedest ühe välja ja nii ma sinna sattusingi (Katri jäi seekord koju). Rongilt maha tulles valdasid mind vastakad tunded - raudteejaam oli kaunis juugendstiilis hoone ja selle vastas oli ka täitsa nunnu hotell; sealt edasi aga algas postmodernistlik jõledus koos kaasaegsete eluheidikutega, keda enamike keskvaksalite ümbruses jõlkumas näha võib. Siiski ei andnud ma kohe alla ja kõmpisin sisetunde järgi edasi vanalinna poole. Olukord läks paremaks.

Alumise pildi vastas asusid bussioote-katusealused, kus mul käis jõnks läbi - ma olen seda kohta unes näinud! Jälle! Sellel reisil mul juhtub pidevalt nii, eilegi selle imeliku mägikooli parkimisplatsil oli äratundmine. Mh. Kui ma nüüd hästi meelde tuletan, siis oli ka eelmise Erasmuse ajal Itaalias sama nali. Kahtlane värk, ma ütlen.

Kõndisin edasi ja leidsin sellise toreda tänava ja ilusa punase vana laohoone. Ja siis oli selles laohoones elevant! (Seda te ilmsel juba teate, et mulle vanad punased tellismajad meeldivad, aga elevandid  - need meeldivad mulle sama palju. Mul juba on pisike kogu vantsudest ning ühe aafrika päritolu kujukese ostsin Paderbornistki täienduseks.) Pildilt ei paista hästi, aga elevant oli täismõõdus. Vaatasin, mida head teistest akendest paistab ja tegin järelduse, et olen mõne teatri läheduses. Nii oligi. Elevantsu pesa asus Bielefeldi ooperiteatri rekvisiidilaos.

Bielefeldi ooperiteater

Teatrimaja kõrval asub  vana raekoda, mis oli suuresti tellingutega kaetud - seetõttu ei ole mul tast head pilti, vaadake guugli oma. Nende eest jooksis maa alla trammikaevik ja sellest teiselpool asus vanalinn. Nagu Paderborn, nii sai ka Bielefeld sõjas palju kannatada. Sestap leidub sealgi Tallinna kuulsaima kartulipõllu sarnaseid kohti:

Kohe seljakotiränduri ausamba taga on aga Bielefeldi vanim kirik, Nikolai-Kirche, milles on uhke Antwerpeni meistrite poolt nikerdatud hilisgooti altar. Istusin seal kirikupingis päris jupp aega - oli mille üle mõelda. Muuhulgas väga mitme paralleeli peale meie Niguliste kiriku ja tema ümbrusega. Ja selle punase telefoniputka peale kirikunurga taga, mida ma üle kahekümne aasta tagasi unes nägin...

Mingem üles mägedele

Täna külastasime Technische Hochschule OstWestfalen-Lippe ehk TH OWL'i botaanikaaeda. See asub Höxteris, u 50 km kaugusel Lichtenaust kõrgel mäe otsas. Meid sõidutasid sinna autoga kaks Paderborni kooli õpetajat ja kohapeal selgus, et ekskursil osalevad meile lisaks veel kolm õpilast. 

Ülikoolilinnak paikneb eritasapinnaliselt mäe küljel, hoonetevahelised alad on kasutatud ära botaanikaaia istutusaladena. Klassiruumidest avanevad vaated alla orgu ja üles mäele aeda on imelised - mina ilmselt õppetööle kuigi palju keskenduda ei suudaks, juba Räpinaski kisub pilk õue uitama.

Meie giidiks oli Ute, ametinimetusega Technische Leitung Botanischer Garten der Hochschule OWL in Höxter. Ta tundus olevat kohalik Palusalu: oma ala fanatt, enesekindel ja vaba, eriline isiksus. Mul oli täitsa kahju, et mu (erialane) saksa keel nii niru on, sest see, millest ma aru sain, tundus olevat pikitud oluliste ja huvitavate nüanssidega, millest ma alati aru ei saanud. Aia loomisel tundus tema jaoks olevat tähtis mitte niivõrd värvide-vormide kokku sobitamine, vaid suurem plaan: millised taimed omavahel koos hakkama saavad, kuidas samad taimed erinevas kasvukohas võivad hoopis teisiti käituda; milline aeg, vaev ja raha kulub hiljem aia hoolduseks. Veel rääkis ta katsetest, mida nad koolis õpilastega teevad - erinevad kasvupinnased, taimede sordiomadused, mesilastele sobivate tingimuste loomine - aga see jutt läks minu keelevõimekuse jaoks juba liiga spetsiifiliseks. Nautisin siis lihtsalt tema esinemist ja tegin pilte.

Üllataval kombel meeldib mesilastele sinine värv

Nii nagu karta oligi, siis pidu ja mõdu tänasel väljasõidul ei pakutud. Küll aga oli meie sohver pakkinud kaasa midagi veel etemat: iseküpsetatud imeõhulisel biskviidil ploomi/virsiku-plaadikook vussuvahukoorega, sest tema ema sõnul vahukooreta kooki lihtsalt ei sööda! Loomulikult sai ka termosest kohvi ja värskendavat Schorlet. Taustamuusika eest hoolitsesid kohalikud linnud, kes kräunusid sõna otseses mõttes kui märtsikassid. Meie giid pidi õige pea lahkuma, aga lubas meil omapäi aeda kauemaks jääda. Muidu oli kõik kena, keegi ei üritanud väga meiega juttu alustada (mis on ju iga eestlase suurimaid hirme), ainult et saksa poisid panid laua ääres plärud põlema. Seepeale olin mina kah ebaviisakas ja lahkusin seltskonnast aeda uudistama. Ma saan aru küll, et kohalike jaoks on see normaalsus ja nii, aga no.. võiks ju selle peale tulla, et külalistelt vähemalt küsida, ega see neid ei häiri. Või siis tossutamiseks MITTE nende külje alla pugeda. Aga ei. Rohkem ma sel teemal loodetavasti ei vingu.

Tagasi Lichtenausse saabudes oli kätte jõudnud õhtusöögiaeg. Otsustasime järele proovida kohaliku kebab/pizzeria kulinaarse võimekuse ja tellisime endile korralikud šnitslid. Ports oli just nii aus nagu mu varasemad kogemused saksa toidukohtadega lubasid oletada - taldrikutäiest oleks saanud söönuks vähemalt kaks inimest. Kahjuks ei saa ma siinkohal illustreerivat fotot jagada, sest mu näljased käed värisesid ja pilt jäi liiga udune. Värskekapsasalat oli nii äädikane, et maitses peaaegu hapukapsana, aga šnitsel oli hea ja friikad piisavalt mõnusad. Huvi pärast prooviks järgmine kord siiski mõnd muud toidukohta ka.

Mõni hetk on elus igavam kui teine..

Kui eile oli sündmustevaene päev, siis tänane oli veelgi igavam - mina sain jätkata Christopheriga kvartali muruniitmise ja rohimise tööd, Katri aga läks Davidiga teisele objektile hommikust sööma ning tippi saama. Parandus: MINUL oli sündumustevaene päev. Selle kinnituseks enne/pärast pilt mu saavutusest. Heinamaad meenutavast peenrast sai lisaks orasheinale välja kaevatud üsna mitu põõsamõõtu võilillepesa, mille juurikatest oleks võinud päevapraadi küpsetada. Kolleegi sõnul hooldavad nad ala iganädalaselt, aga mul on selle osas omad kahtlused. 

Peenrad rohitud, otsisime tegevust hallist. Christopher toimetas euroaluseid edasi-tagasi, mina liigutasin harjavart.. edasi-tagasi. Ja nii kaks tundi tööpäeva lõpuni, kuni teised tagasi tulid. Katri pajatas mulle oma põnevast päevast: muu hulgas oli selgunud, et David on vana lobamokk ja muretseb, ega sakslased ometi kurjad välja ei paista :D 

Christopherilt olin mina päeva peale vaid niipalju välja pigistanud, et eelmisel kevadel keskkooli lõpetanud poiss õpib Paderbornis maastikuehitust ja tema kodukülas on homme Schützenfest, mida ta väga ootab. Tuleb paraad, valitakse kuningas-kuninganna ja juuakse õlut. Kõlab imetoreda laupäevana! Meid seevastu viiakse homme kooli poolt kohalikku botaanikaaeda ja seal, ma olen selles üsna kindel, pole ei muusikat ega alkoholi. Mh. 

Päiksest põlenud kõrvad

Ega eestlase elu lihtne ei ole - kogu aeg peab virisema! Küll siis, kui sajab vihma ja on külm, kui ka neil vähestel päevadel, mil paistab kuum päike. Ühtlasi saab vinguda, et kontoritöö on liiga istuv ja et füüsiline töö õues võtab seljad-põlved läbi. Mina hädaldan täna lisaks eeltoodud ebamugavustele selle üle, et mu kõrvad põlesid ära. Nokamüts oli päiksepiste eest kenasti peas, aga mu armsad dumbo-kõrvad ju sinna alla ei mahtunud! Ei olnud mul taipu ka neid päiksekaitsekreemiga määrida, nagu nina või käsivarsi. Viimased, muide, põlesid kreemist hoolimata samuti ära. Nüüd ma siis istun, kõrvad kuumamas ja mõtlen, kuidas täna öösel magada saab - ilmselt selili.. oot.. selg ju KA valutab. Pekki küll.. 

Tegelikult on meie elu siin päris kena ja nädalavahetus juba peaaegu, et paistab. Täna lihtsalt ei juhtunud mitte midagi erilist. Pool päeva rohisime, siis kastsime roose ja natuke Katrit, siis käisime puukoolist uusi taimi toomas (ja pildistamas) ning läksimegi tagasi halli. Et me liiga vara õhtale ei saaks, pisteti mulle pihku Rasenmäher ja Katrile harjavars: minu ülesandeks oli niita poole kvartali muruplatsid ja Katril tühjendada-koristada auto. Punktipealt kell 15.30 astus mu juurde David ja ütles, et tööpäev on läbi. Öeldud-tehtud! Lükkasin muruniiduki halli tagasi, piilusin ega kusagilt ei paista Jani, kes meid kauem tahaks kinni hoida ja tulime tulema. Noor kolleeg leidis veel jaksu poodi vändata, mina aga põrutasin otsejoones koju end jäätisega jahutama.

Cornus Kousa 'Venus'

PS: Deutsche Post teeb head tööd - sain infot, et mu tervituskaart Paderbornist jõudis koju; Soome Posti saab ilma minuta  ka kenasti hakkama ja mul on siin tänu oma suurepärasele tiimile ja asendajatele hea rahulik 'puhata'. Eesti Post seevastu on puhta lolliks läinud nagu uudistest lugesin ja tahab, et kliendid ise oma korrespondentsi-perioodika koju kannaksid. Millise kohaga nemad küll mõtlevad?

Taimmaterjali tundmine

Tänaseks esimeseks ülesandeks oli tuvastada objektile kaasavõtmiseks vajalikud taimed. Õnneks küll mitte ainult välise vaatluse järgi ja omaenese tarkusest: enamikul taimedest oli kamba peale ikka nimelipik kogusega juures. Saime kontrollimiseks nimekirja ja asusime potikestes sobrama. Minu suureks rõõmuks oli nii mõnigi ladinakeelne nimetus tuttav ja mõnel meenus isegi eestikeelne vaste :D Paarikümnest eri taksonist määrasin peast välimuse järgi liigi täpsusega u neli taime ja see on tegelikult päris piinlik arvesse võttes seda, KUI äsja ma püsikuid, suvelilli ja kõrrelisi õppisin. 

Viimased kaerad ja heinad guugli abiga (imede ime!) leitud, laadisime kogu selle rohelise kraami autodele, veokikast ja treiler tihedalt täis. Ülaloleval pildil on u viiendik tervest laarist. Millest võib omakorda järeldada, et tänase päeva sisustasime enamjaolt istutamisega. Juhtkolleegideks määrati taas Christopher ja David (ehk Tõre-Taavi),  kes olid meie kantseldamisest vist küll totaalselt tüdinud. Esimene neist meiega veel paar sõna vahetab, teine aga on oma hüüdnime ausalt välja teeninud - kulm kortsus, räägib vähe ja sageli arusaamatuid juhiseid. Seisab su kõrval ja vaatab rahumeeli pealt, kuidas sa veokilt käru maha kangutades oma naba paigast venitad. Pöördud tema poole konkreetse lihtsa küsimusega, ta keerab ringi ja astub minema. Nagu.. mismõttes? Täna pragas isegi Jan poistega, et nad meile ütleks, mida tegema peab ja me lollilt niisama ei passiks. Eesti meestegi mõtteid on raske lugeda, kuidas me peaks küll saksmannide omi õhust haarama? 

Ootamatult aga naeratas me kvartetile õnn ja objektile tuli kaasa Jani vend Lorenz, kes oli lausa lahkus ise! Naeratas, tundis meie vastu huvi ja ajas juttugi. Tema sai hüüdnimeks Terminaator, sest istutamiskiiruses polnud talle vastast -  sama ajaga, kui me Katriga pool peenart tehtud saime, oli tema üksinda teise poolega valmis jõudnud! Ka saime Termikalt tegevusjuhendeid, mis tähendas seda, et poisid said meist tänaseks rahu. (Peenraid, mille kallal tiimiga müttasime, oli veelgi, aga panen  illustreerimiseks vaid paar pilti)

Kuigi vihma ei sadanud, oli väljas päris korralik tuuline ilm. Lõunapausi ajal tuli küll kange tahtmine autosse sooja istuma minna, aga kuna salong on nii võikalt suitsust läbi imbunud, siis seisime enamuse ajast siiski õues. Mõtlesin, et keegi võiks leiutada sigarettidele kohustuslikud kaloririkkad ümbrispaberid: kas 200kcal per koni sisse imeda oleks piisav motivaator selle õudse kombe maha jätmiseks? Noh, eks lõpuks on see igaühe enda asi muidugi - olen ju isegi mõne tõmmanud - lihtsalt suletud ruumis on see tugev lõhn mittesuitsetajale üpris ebameeldiv taluda.

Päeva lõpuks kinnistasime oma rohimisoskusi ja üllataval kombel hakkasime normaalsel ajal asju kokku pakkima. Päike oli vahepeal välja tulnud ja soojendas mõnusasti. Soojaks ja umbseks oli ta ajanud ka auto salongi, kus ei olnud enam kübetki õhku ja suitsukas oli veel jälgim kui enne. Kolmveerand tundi sõitu ajas mul südame kenakesti pahaks ning ma pidin endaga usinasti tööd tegema, et mitte kiirteel ropsima hakata. Siis aga juhtus väike ime: Tõre-Taavi luges vahelduseks eesti naise mõtteid ja keeras konditsioneeri sisse! Olukord sai päästetud ja auto lõhnabukett minupoolsest täiendusest samuti, juhhuu :)