Weedida ei viitsi, tead!

Nagu ikka pärast puhkepäeva, hakkas hommikul töö suure hooga pihta ja pidama ei tahtnud ta kuidagi enam jääda. Kõik see mees veetis terve päeva ühel objektil, NRW teeehitus- ja haldusfirma büroo ümber rohides ja niites ja trimmerdades ja pügades. Alustasime juba enne kaheksat ja miskipärast jälle heki seest umbrohu otsimisega. Kui küsisime, kas äkki ei peaks istutusalasid puhastama, neid mis kohe silma torkavad, siis tuli kiire ei. Oh. No hästi. Sukeldusime pea ees põõsasse ja seda ma võin juba kohe öelda, et see ei olnud mitte päeva ainus põõsastik. 

Siiski ei jäetud seda tüütut tööd ainult meie kaela, vaid ka need poisid, kellele mõnda masinat parasjagu ei jätkunud, käputasid rohida. Kui majaesine hekialune sai valmis, juhatati meid majataguse heki äärde. Sellel oli mõlemalpool otsas ka istutusalad, üks hullem kui teine: esimene hiilgas ohakate, teine miski jäledalt massilise kapsalisega. 

Veel äksi täis..

.. ja juba lootuse kaotand

Rabasime kõvasti tööd teha, vahepeal ehmatasime (tegelikult rohkem avastuse teinud Katri) ühe kärvand närilise peale ja lennutasime (see olin mina) selle mõtlematult läbi heki.  Jõudes rohimisega heki teisele poole, saime uuesti ehmuda (noh.. õnnetu Katri jälle) ning siis veidi rahulikumalt uurides tuvastada korjuses hoopiski populaarse koti-aksessuaari. 

Lõunaks oli meil juba nii kõrini, et rohkem kõrini ei saanud olla! Ronisime põõsast välja ja teatasime poistele, et me läheme nüüd üle tee Burger Kingi. Esimest korda kolme nädala jooksul võtsime aega, et lõunat rahulikult laua taga süüa, valge ameeriklase kombel. Reaalsus oli muidugi natuke teine, sest siinkandi sakslased on kiirsööklates niiiiiiii ebaefektiivsed töökorraldajad, et pea hakkab valutama. Töölisi on leti ja köögi peale viis-kuus, kliente esialgu samapalju, aga toidu kätte saamiseks kulus koos sabatamisega 20 minutit! Kõik kolm letiteenindajat vuhtisid ühe kassa ja autoluugi tagant nii tellimust vormistada, friikaid küpsetada kui ka einet pakkida.  Köögipoolelt kostis vaid kohatist vandumist ja kolinat. Ometi on juba ammmmmu leiutatud liinimeetod ja pisut aega tagasi ka nutikassad, kus klient ise teeb ja maksab tellimuse. Nii oligi, et meie rahulikust lõunast sai 7 minuti kugistamine, aga vähemalt laua taga :)

Pärast einestamist selgus kohutav tõsiasi, et viitsimist ei ole grammivõrdki juurde tulnud! Nokkisime džunglis põõsaaluseid edasi, kuni enam ei jaksanud seda lõputa õudust jätkata. Tõmbasime sellele istutusalale joone alla ja küsisime uut tööd. Nagu elus ikka, tuli vana jubeduse asemele uus ja hullem - poolkuivand põõsasmarani kast, umbes kolm korda viis meetrit suur. Käed saime kriimuliseks ja viitsimatust kogunes aina juurde. Kell oli kaks läbi, kui saabus Jan ala ülevaatust tegema ja meil tekkis lootus, et see võiks tähendada tööde peatset lõppu. Hah! Peaksime juba targemad olema. Pärast maranit riisusime korduvalt hekipügajate kraami ja saime veel ühe peenra rohimiseks. Siis aga hakkasid ka poisid asju kokku pakkima ja lootus tärkas taas. Lollid! Sõit läks maja ette ja algas heki pealtpügamine, mis tähendas meie jaoks uuesti rehade-harjade välja otsimist. 

16.16 saabus lõpuks see õnnis hetk, kui kõik see mees sai jälle autodesse pakitud ning nädalavahetus oli juba käega katsuda. Homme hommikul kell seitse alustan teekonda Kölni ja sõber Maarja poole - kuidas mu seal läks, püüan pühapäeva õhtul kirja panna.

Iidne teerull

Iseseisev õpe

Olles sooritanud hommikuse ettekande maastikuehitajate teisele, nooremale poistegrupile, võtsime Katriga vastu raske otsuse jätkata koolipäeva välitingimustes ja iseseisvas õppevormis (loe: teha poppi). Tõuke selleks andis enamike korra-kohatud tuttavate õpetajate kohalolematus ning meie vähene soov jätkata deutsche Jugendiga tunnis alustatud vilusoohvilisi vestlusi teemal Toleranz/Akzeptanz. Võimalik, et tunniplaanis oleks olnud ka mõni maastikuehitusega seonduv aine, aga kuna meil sellekohane info puudus ja meie kantseldamine lükati nondesamade teismeliste poiste kaela, siis tegime kõigi osapoolte elu lihtsamaks ja võtsime nõuks tutvuda saksa elu ja ajalooga selle loomulikus keskkonnas. 

Esimene üllatusleid tuli üsna kooli lähistelt, aga pärines hoopis teisest kultuurist:

Tähelepanelik lugeja märkab hoone katusel ka palme ja valgepea-merikotka topist; mis otstarbeline maja see  oli, me teada ei saanudki.

Rongijaama jõudsime kaks minutit enne Münsteri rongi väljumist, aga piletimassin ei tahtnud minu kiirustavate näppude all hästi koostööd teha. Seega läks käiku plaan B: sõit bussiga Warburgi, mille suureks eeliseks oli see, et tegemist oli meie kodubussiliiniga (odavam ja mugavam liigelda). Kohale jõudes olime mõlemad säärase asjade käiguga rahul, sest keskaegne hansalinnake asus künka otsas ja oli kui muinasjutust kerkinud. Boonusena asus kohe bussipeatuse vastas imeline pagariäri, kus tutvusime kohaliku piirkonna kohviku- ja saiamugimiskultuuriga.

Kõhud täis, kõmpisime edasi linna südame poole, põigates teel sisse lugematutesse tränipoodidesse. See tarbimiskultuuriline nähtus hämmastas meid väga ja eriti just seetõttu, KUI palju neid odava rämpsu poekesi ühe väikse linnakese ühele tänavale mahtus. Nendest ma pilti ei teinud, aga üks väheke parem nipsasjakeste pood sai jäädvustatud küll:

Katri mõtleb, kas ta aktsepteerib lehma vaateaknal ja kui ei aktsepteeri, siis kas vähemalt tolereerib.

 Avastasime ka ühe toreda apteegi, millel armas roheline õu ja nimi, mis kinnitas meile, et oleme absoluutselt õiges kohas:

Siis aga keerasime puhtjuhuslikult õigest tänavast paremale ja sattusime linnakindluse äärele, kus üks vaade ajas teist taga. Seetõttu ma rohkem ei mulisegi, vaid lasen piltidel enda eest kõneleda. Kui teil tekkis huvi, siis loomulikult guugeldage ja leiate kindlasti ka ilusamaid profipilte.

Tänav Warburgis (Neustadt). Siiskii-siiski, pildil on ka üks pudupood Tedi.

Warburgi raekoda, vaade uues linnast. All paremas nurgas on aimata käiku, mis viib vaateplatvormile.

Raekoda vaadatuna vana linna poolt, siiski veel ülalt vaateplatvormilt. 

Käisin Warburgis

Vaade alllinnale  (Altstadt)

Surnuaed vana linnuse hoovil

Väga lillerohke haud

Vanast tornist nutikalt tehtud vaateplatvorm

Vaade tornist

 Õppeekskursiooni kokkuvõte:

• Warburg asub Höxteri piirkonnas, Diemeli jõe ääres, Nordrhein-Westfaleni liidumaal.
• Elanikke pisut üle 23 000
• Esimene kirjalik mainimine toimus 1036. aastal
• Tallinnaga sarnaselt oli linn alguses justkui pooleks jaotatud ja neid eraldas korralik müür
• 1364. aastal said mõlemad linnad Hansa liidu liikmeteks
• Vana ja uus linn ühinesid 1436. aastal
• 1568. aastal ehitati lõpuks kahe linna piirile raekoda
• Warburgi pagariäri toodang on etem kui Lichtenau oma

Homme on aga nii püha päev, et rohi ka ei kasva ja blogis on tõenäoliselt hetkeks vaikus. Siiski on ees ootamas veel kaks tööpäeva, nädalavahetus Kölnis ja tagasisõit koju, nii et materjali lugudeks jätkub :)

Päästja koolikell

Hommikul 6.57 olime ontlikult maja ees valmis ja ootasime direktorit. 7.05 veeres ette tilluke valge Renault Zoe elektriauto, milles istusid rõõmsate nägudega härra direktor ja tema proua. Esialgu arvasime Katriga, et peame pagassi ronima, aga selgus, et autol on siiski ka tagumised uksed ja istmed täiesti olemas. 

Teel kooli vestlesime viisakalt rohelisest energiast ja direktorihärra küsis, kuidas meil Eestis sellega lood on. Noh. Mõni tuulik ju meil on ka, aga suurema pargi loomise üle käib hetkel äge kaklus riigi ja ettevõtjate vahel. Selle tuulikumetsaga, mis Paderborni ümbruses püsti, ei saa võrreldagi. 

Kooli jõudes jättis dire meid koridori istuma sõnadega, küll keegi teid siit üles leiab. Ahah. Meil polnud õrna aimugi, kuhu minna või milline meie päevakava üldse on. Ainus kodutöö, mille olime kopipeist-meetodil ettevalmistanud, oli lühike ettekanne Eesti ja aianduskooli kohta. Tunne oli nagu polikliinikus arsti ukse taga - teadmatus ja pisuke pelglikkus teadasaamise ees. Istusime ja vaatasime saabuvaid õpilasi, mõned neist õige noored, vast seitsmes-kaheksas klass. Ajukurrukestest ujus pinnale infokild kunagisest saksa keele õpikust, et siinmaal valitakse suund gümnaasiumi ja kutseka vahel juba varakult. Küllap nii ongi.

7.58 tormas uksest sisse Klaus ja haaras meid kaasa. Sörkisime tema järel teisel korrusele ja siis ei teadnud me enam kuhu minna, sest koridor oli tühi ja mitme klassi uksed valla. Õnneks taipas ta ise ka, et pudenesime poolel teel maha ja tuli meile järele. Hopsti olime klassitäie poiste ja ühe tüdruku ees - noh, kas teil on vaja midagi üles sättida või räägite niisama? Ömm. Mul oli läpakas kaasas ja saime ta peaaegu kohe ka õigete juhtmetega ühendatud. Panin powerpoindi käima, tutvustasin meid ja hakkasin seletama. Klaus vahepeal tõlkis, Katri seisis mu kõrval moraalseks toeks ja pärast esitlust näitas aianduskooli kodulehelt virtuaaltuuri. Nii nagu arvasime, ei olnud õpilastel meile ühtegi küsimust, aga üldiselt kuulasid nad viisakalt ja vaikselt ning omakasvatatud tomatitega meid ka ei loopinud. Seega loeksin ettekande edukalt kordaläinuks.  

Gregor Mendeli ametikool Paderbornis

Kuna tunni lõpuni oli veel aega ja õpetaja tahtis olulistest asjadest kah rääkida, siis lasi ta meid õue mängima. Luusisime ümber kooli, tegime pilte püramiidkatusest - väga läbimõeldud detail, et klassiruumis õpitu ikka paremini kinnistuks - ja ootasime koolikella. See osutus meie puhul kohe vägagi päästvaks, sest saime vahetunnis Klausilt infot, et ettekanne vol.2 lükkub homsesse ja kuna tal on täna konverents, siis võiks me linnas omapäi hakkama saada. Kell oli 10. Mõnikord võib ju vedada kah :)

Et mitte tervet päeva lullilöömisele raisata, uurisime-täitsime pärastlõunal koju jõudes tähtsaid praktikapabereid, misjärel premeerisime end raske koolipäeva eest hiiglasliku maasika-vahukooresaiaga:

11 tundi 5 minutit

Maitea, mis eriline töötuhin neil saksmannidel esmaspäeviti peale tuleb, aga pidama nad sellega saada ei oska - kui eelmisel nädalal ohkisime 10-tunnise päeva üle, siis täna püstitasime 11 tunniga uue rekordi. Oleme Katriga järgmise ja ühtlasi viimase esmaspäeva osas pisut närvis, kuna kooli vastuvõtukomiteel oli plaan meid õhtust sööma viia. Kui me aga 7 - 19 tööd vihuks, seejärel end vähe kasida tahaks, siis saab enne päev otsa kui pidulik õhtusöömaaeg alata saab. Ka ei jääks meil üldse aega pakkimiseks, magamisest rääkimata, sest kuidagimoodi peame me siit Lichtenaust kella kuueks Paderborni rongijaama jõudma - esimene buss läheb aga alles 5.50 ja sõidu aeg on pea pool tundi. Põnev saab olema.

Hommikul läks meil pea poolteist tundi aega, et autod eelmise nädala kraamist (nt mädanema hakanud muruniide, mõnus) tühjaks teha ja mõelda välja, mida sinna asemele tõsta. Tavapärane labidas-reha-hari, käru, kastidega taimi, mullakotid ja veel ühtteist. Palju aega võttis see kõik taaskord puuduliku kommunikatsiooni tõttu, mis aga seekord ei olnudki meie ja Davidi, vaid tema ja Jani vahel. Huh. 

Veidi pärast üheksat jõudsime esimesele objektile, milleks oli eraaed Stukenbrockis. Esimene töö oli tühi peenar rodomullaga täita ja läbi kaevata ning taimed istutada. Normaalne. Sai selline.

Järgmiseks oli vaja valge kiviklibu sisse paar üksikut rohelist tutsakat kaevata. Ei olnud tore ega saanud ka väga asja mõttekusest aru. Pluss pidime ära korjama mullaseks saanud kivikesed. Khm. Mitte, et pärast kastes mullajäänused nagunii maha pesime. Nojah. Eestlase loogika ei olnud sakslasele vastuvõetav. 

Kolmas töö oli heki uuendamine. Katri oma kangete kätega eemaldas hekist närbunud osad ning David oma tohutu jõuga - töö käigus sai ta lausa kahest labidast jagu -  kangutas pukspuud kõrvalt peenrast välja. Koos sooritasime vahetustöö, siis veel sutike kastmist-koristamist ja uuele objektile.

Katri maadlemas pukspuudega

Seal, oh üllatust, pidime auto sissesõidutee/parkimisala VALGESSE KIVIKLIBUSSE istutama üksikuid rohelisi tutsakaid. Et elu veel ilusam oleks, olid omanikud auto sinnasamma ka parkinud. Väga ettevaatlikult, et kaevates kive vastu autot ei lennutaks, tegime taimedele pesad ja saime nad maha pandud. Õues õnnestus meil ka normaalsesse peenrasse (loe: täis torusid, betoonitükke ja kiva) istutada ja siis vaatasime juba, et nüüd võiks lõpetama hakata kah. Kell oli kolm. Koristasime enda järelt ära, mängisime ei-tea-kust ilmunud toreda koeraga palli ja mõtlesime, miks sel Davidil enne nii kiire hakkas ja nüüd teda kuskilt ei paista. Läksime asja uurima. Selgus, et kliendid olid soovinud kümblustünni ala ja bambusepeenarde vahele maasse metallpiiret ja seda David nüüd mõõtis ja kaevas. Ruumi oli seal ümber vähe, seega kutsus ta meid endale appi, et veel kitsam oleks.

Kui mõttetu töö ja kolme inimese ajakulutus see ettevõtmine lõpuks tundus! Mõõda ja lõika terasest piiret, kaeva sellele kanal, sebi kivikeste ja mullaga neid rangelt lahus hoida, tassi ja sega kolm 25kg koti betoonisegu, katsu hoiduda vee- ja elektirijuhtmetest - õudne! Üritasime Katriga mõistatada, mis selle kõige eesmärk on, aga rohkem kui umbrohu ja taimejuurte kaablitesse kasvamise takistamine, me välja ei mõelnud. Kuigi siis oleks ehk lihtsam olnud terve kanal metalllehega ääristada (või poolikusse kõrisse panna), mitte vaid üks serv. Noh. Maitea. Võibolla oli see piire hoopiski ilu pärast vajalik. Igatahes palju õnne sellele, kes kunagi hakkab sinna midagi istutama - jälle hunnik metalli ja betooni risuks maa sees ees. 

Tagasiteel  juhtus veel selline patuga pooleks lugu, et lennutasime kogemata 'krokodilli' -  olime autokastid küll kenasti  kokku pakkinud ja võrgud peale tõmmanud, aga üks koormarihm oli jäänud kusagile peitu. Sõitma hakates rappus pingutusklamber ehk nagu koolis õpetati, krokodill, välja ja pani jooksu. Oli õnnelik õnnetus, et keegi sellega pihta ei saanud; meie järel sõitnud kaubikust korjas üks mees teele pudenenud eluka üles ja andis meile tagasi. Kuus läbi viis minutit olime hallis, võtsime rattad ja väntasime linta-lönta kodu poole. 

Homme aga läheme kooli! Direktor isiklikult tuleb meile kell 7 hommikul koju järele, nii et viilimisvõimalust ei ole mittemingisugust :D

Linn, mida pole olemas

Verschwörungstheorie - vandenõuteooria, on vist selle õppereisi kõige raskem uus sõna, mis pidevalt mulle ette satub. Kloostris oli selleteemaline näitus, mida president käis avamas; toas raamaturiiulis nägin sellise pealkirjaga raamatut (mida ma nüüd praegu sealt enam ei leia, kui kahtlane!) ja tänase päeva huupi valitud sihtkoht on linn, mida ühe teooria kohaselt ei olegi olemas. Seda sain ma muide teada alles pärast kodus, nii et ma ei saa olla 100% kindel, kas ma tegelikult üldse seal käisingi :P

Bielefeld. Minu jaoks mittemidagi ütlev nimi, aga kuna ka tänane pühapäev paistis tulevat lõputu, siis valisin kaardilt tunni tee kaugusel olevatest nimedest ühe välja ja nii ma sinna sattusingi (Katri jäi seekord koju). Rongilt maha tulles valdasid mind vastakad tunded - raudteejaam oli kaunis juugendstiilis hoone ja selle vastas oli ka täitsa nunnu hotell; sealt edasi aga algas postmodernistlik jõledus koos kaasaegsete eluheidikutega, keda enamike keskvaksalite ümbruses jõlkumas näha võib. Siiski ei andnud ma kohe alla ja kõmpisin sisetunde järgi edasi vanalinna poole. Olukord läks paremaks.

Alumise pildi vastas asusid bussioote-katusealused, kus mul käis jõnks läbi - ma olen seda kohta unes näinud! Jälle! Sellel reisil mul juhtub pidevalt nii, eilegi selle imeliku mägikooli parkimisplatsil oli äratundmine. Mh. Kui ma nüüd hästi meelde tuletan, siis oli ka eelmise Erasmuse ajal Itaalias sama nali. Kahtlane värk, ma ütlen.

Kõndisin edasi ja leidsin sellise toreda tänava ja ilusa punase vana laohoone. Ja siis oli selles laohoones elevant! (Seda te ilmsel juba teate, et mulle vanad punased tellismajad meeldivad, aga elevandid  - need meeldivad mulle sama palju. Mul juba on pisike kogu vantsudest ning ühe aafrika päritolu kujukese ostsin Paderbornistki täienduseks.) Pildilt ei paista hästi, aga elevant oli täismõõdus. Vaatasin, mida head teistest akendest paistab ja tegin järelduse, et olen mõne teatri läheduses. Nii oligi. Elevantsu pesa asus Bielefeldi ooperiteatri rekvisiidilaos.

Bielefeldi ooperiteater

Teatrimaja kõrval asub  vana raekoda, mis oli suuresti tellingutega kaetud - seetõttu ei ole mul tast head pilti, vaadake guugli oma. Nende eest jooksis maa alla trammikaevik ja sellest teiselpool asus vanalinn. Nagu Paderborn, nii sai ka Bielefeld sõjas palju kannatada. Sestap leidub sealgi Tallinna kuulsaima kartulipõllu sarnaseid kohti:

Kohe seljakotiränduri ausamba taga on aga Bielefeldi vanim kirik, Nikolai-Kirche, milles on uhke Antwerpeni meistrite poolt nikerdatud hilisgooti altar. Istusin seal kirikupingis päris jupp aega - oli mille üle mõelda. Muuhulgas väga mitme paralleeli peale meie Niguliste kiriku ja tema ümbrusega. Ja selle punase telefoniputka peale kirikunurga taga, mida ma üle kahekümne aasta tagasi unes nägin...

Mingem üles mägedele

Täna külastasime Technische Hochschule OstWestfalen-Lippe ehk TH OWL'i botaanikaaeda. See asub Höxteris, u 50 km kaugusel Lichtenaust kõrgel mäe otsas. Meid sõidutasid sinna autoga kaks Paderborni kooli õpetajat ja kohapeal selgus, et ekskursil osalevad meile lisaks veel kolm õpilast. 

Ülikoolilinnak paikneb eritasapinnaliselt mäe küljel, hoonetevahelised alad on kasutatud ära botaanikaaia istutusaladena. Klassiruumidest avanevad vaated alla orgu ja üles mäele aeda on imelised - mina ilmselt õppetööle kuigi palju keskenduda ei suudaks, juba Räpinaski kisub pilk õue uitama.

Meie giidiks oli Ute, ametinimetusega Technische Leitung Botanischer Garten der Hochschule OWL in Höxter. Ta tundus olevat kohalik Palusalu: oma ala fanatt, enesekindel ja vaba, eriline isiksus. Mul oli täitsa kahju, et mu (erialane) saksa keel nii niru on, sest see, millest ma aru sain, tundus olevat pikitud oluliste ja huvitavate nüanssidega, millest ma alati aru ei saanud. Aia loomisel tundus tema jaoks olevat tähtis mitte niivõrd värvide-vormide kokku sobitamine, vaid suurem plaan: millised taimed omavahel koos hakkama saavad, kuidas samad taimed erinevas kasvukohas võivad hoopis teisiti käituda; milline aeg, vaev ja raha kulub hiljem aia hoolduseks. Veel rääkis ta katsetest, mida nad koolis õpilastega teevad - erinevad kasvupinnased, taimede sordiomadused, mesilastele sobivate tingimuste loomine - aga see jutt läks minu keelevõimekuse jaoks juba liiga spetsiifiliseks. Nautisin siis lihtsalt tema esinemist ja tegin pilte.

Üllataval kombel meeldib mesilastele sinine värv

Nii nagu karta oligi, siis pidu ja mõdu tänasel väljasõidul ei pakutud. Küll aga oli meie sohver pakkinud kaasa midagi veel etemat: iseküpsetatud imeõhulisel biskviidil ploomi/virsiku-plaadikook vussuvahukoorega, sest tema ema sõnul vahukooreta kooki lihtsalt ei sööda! Loomulikult sai ka termosest kohvi ja värskendavat Schorlet. Taustamuusika eest hoolitsesid kohalikud linnud, kes kräunusid sõna otseses mõttes kui märtsikassid. Meie giid pidi õige pea lahkuma, aga lubas meil omapäi aeda kauemaks jääda. Muidu oli kõik kena, keegi ei üritanud väga meiega juttu alustada (mis on ju iga eestlase suurimaid hirme), ainult et saksa poisid panid laua ääres plärud põlema. Seepeale olin mina kah ebaviisakas ja lahkusin seltskonnast aeda uudistama. Ma saan aru küll, et kohalike jaoks on see normaalsus ja nii, aga no.. võiks ju selle peale tulla, et külalistelt vähemalt küsida, ega see neid ei häiri. Või siis tossutamiseks MITTE nende külje alla pugeda. Aga ei. Rohkem ma sel teemal loodetavasti ei vingu.

Tagasi Lichtenausse saabudes oli kätte jõudnud õhtusöögiaeg. Otsustasime järele proovida kohaliku kebab/pizzeria kulinaarse võimekuse ja tellisime endile korralikud šnitslid. Ports oli just nii aus nagu mu varasemad kogemused saksa toidukohtadega lubasid oletada - taldrikutäiest oleks saanud söönuks vähemalt kaks inimest. Kahjuks ei saa ma siinkohal illustreerivat fotot jagada, sest mu näljased käed värisesid ja pilt jäi liiga udune. Värskekapsasalat oli nii äädikane, et maitses peaaegu hapukapsana, aga šnitsel oli hea ja friikad piisavalt mõnusad. Huvi pärast prooviks järgmine kord siiski mõnd muud toidukohta ka.

Mõni hetk on elus igavam kui teine..

Kui eile oli sündmustevaene päev, siis tänane oli veelgi igavam - mina sain jätkata Christopheriga kvartali muruniitmise ja rohimise tööd, Katri aga läks Davidiga teisele objektile hommikust sööma ning tippi saama. Parandus: MINUL oli sündumustevaene päev. Selle kinnituseks enne/pärast pilt mu saavutusest. Heinamaad meenutavast peenrast sai lisaks orasheinale välja kaevatud üsna mitu põõsamõõtu võilillepesa, mille juurikatest oleks võinud päevapraadi küpsetada. Kolleegi sõnul hooldavad nad ala iganädalaselt, aga mul on selle osas omad kahtlused. 

Peenrad rohitud, otsisime tegevust hallist. Christopher toimetas euroaluseid edasi-tagasi, mina liigutasin harjavart.. edasi-tagasi. Ja nii kaks tundi tööpäeva lõpuni, kuni teised tagasi tulid. Katri pajatas mulle oma põnevast päevast: muu hulgas oli selgunud, et David on vana lobamokk ja muretseb, ega sakslased ometi kurjad välja ei paista :D 

Christopherilt olin mina päeva peale vaid niipalju välja pigistanud, et eelmisel kevadel keskkooli lõpetanud poiss õpib Paderbornis maastikuehitust ja tema kodukülas on homme Schützenfest, mida ta väga ootab. Tuleb paraad, valitakse kuningas-kuninganna ja juuakse õlut. Kõlab imetoreda laupäevana! Meid seevastu viiakse homme kooli poolt kohalikku botaanikaaeda ja seal, ma olen selles üsna kindel, pole ei muusikat ega alkoholi. Mh.